L, 725. päev: kohvikus ja loomaaias

Käime samas loomaaias, kus käisin eesti seltsiga kaks nädalat tagasi. Sedapuhku on ilm päikseline ja loomaaia põhiplaan selge.

Läbi H-dange linnakese otseimat teed pidi loomaaia poole. Kasutan orienteerumiseks Google'i satelliidifotot, mille panin PDF-failina lustikummutisse (sest selle ekraan on suurem kui telefoni oma). Kahe teguriga ei osanud arvestada: et päike lõõskab ekraani peale, suurt midagi ei paista; ja et kõnnitee on palistatud koerasitaga, nii et tuleb hoolikalt jälgida maapinda. Junnide loendamise mõte tuleb liiga hilja, nii et jääb olemata statistikavõrdlus kevadise Mustamäe jalgteedega, kui sulab lume alt välja talvine toodang, mis on suurusjärgus 0,25 tk/meeter.

Kolmas kahtlane tegur on see, et teekond on lühim ja mul on pisike kahtlus, kas loomaaia kahe poolme vahelt läbiviivat rada saab ikka tegelikult läbida; õnneks on sellel koguni tänavanimi – Tiigri tänav – nii et on ikka küll. Rajaäärne võsa enne loomaaeda on õudne (sh jutuka prantslasega, kes muu hulgas tunneb huvi, kust maalt me oleme, mis on sama kui pisut teises kontekstis otkuda võ?), aga siis hakkab loomaaia bambusevõsa ning esimeste külastajate seas astume sisse, sügavale sisse. Nii vara jõuame kohale (u 8 minutit pärast avamist), et mõningad loomad on öömajast veel välja laskmata, näiteks eelmine kord palju imetletud lasuuraara.



Jääkaru basseinis on seekord puhas vesi, taga kaldal koogutab karu ise. „Karul on igav,” ütleb E, mille peale karu kargab vette ja ma vajutan kaamera päästiku põhja. Järgmise kümnekonna minuti jooksul ujub karu vee all personaalselt meieni (sest muid külastajaid ei ole) ja meist selili eemale, silmad mõnust kinni, umbes viis korda. Teen sellest tubateatrist umbes 160 pilti, millest mõne panen stammlugeja M rõõmuks ka siia:







Edasi merilõvid ja siis kaelkirjakud. Sebrad on kuskil nurga taga varjus.

Mõistagi teeme palju kohatuid võrdlusi Tallinna loomaaiaga: nt kuidas mõne looma saatus on sattuda ühte ja teisel teise. Samuti seda, et siinse loomaaia asutas loomasõber, mitte ei alanud ehitamine hädalahendusest, et oli vaja majutada kingiks saadud ilves.

Kella üheteistkümnest pingviinide etendus, mis ka see kord (kuigi ettekandja on teine, kes küll väidab samuti, et üks piingviin armastab just teda, nagu eelmine kord sama pingviini kohta teine talitaja; oh, siin oleks materjali põnevaks uudisjutuks) koosneb valdavas osas lingvistilisest ettekandest, et pingouin elab põhjapoolkeral ja lendab ning tuleb öelda manchot – ehk „nado skazatj kauplusse” – ja et nüüd siis on seda ütlust mainitud kolmas kord, siis lõpuks ka lubatud selgitus:

Venekeelsest perest pärit kakskeelse sugulase abikaasa on umbvenelane. Papi suutis Kesk-Eesti oludes oma umbkeelsusega edukalt toime tulla kuni 1990. aastateni, mil tuli täieline Eesti Vabariik ning sugulane leidis, et vaja ka papile eesti keelt õpetada, kuidas ta muidu lastelastega räägib. Esimene lause olnud siis lihtne tavakeele lause „lähme poodi!”, millele järgnenud reaktsioon oli aga imelik: papi silmad läinud ümmarguseks, hakanud imelikult itsitama jne. Kui siis sugulane üle kordas, et „lähme poodi!” ja papi oma eksitusest aru sai, oli papi kole vihane ja teatas, et tuleb ikka korralikult rääkida, „nado skazatj kauplusse!”. Vot siis.



Siis hallpapagoid, siis söök ja selle taustaks orangutanide taidlus või liikidevaheline lävimine, kuidas soovite:



Võib täheldada, et sööki serveeritakse täpselt 12.00–14.00. Ega muul ajal prantslane ju süüa taha.

Üldiselt on palav päev ja loomaaiakülastajad arvavad heaks lehvitada vabalt oma kerevooge, mis enamasti ei ole kuigi esteetiline vaatepilt.

Seejärel papagoide etendus, mis kestab taas kord pool tundi, tehakse samu trikke kui eelmine kord (küll mõnd asja teise linnuga), puna-aara mitmest lennutiirust jääb pildi peale põhiliselt sarakatus ja lõpuks lendab aara meist nii napilt üle, et lennutuult on tunda.

Siis selleks ajaks on loomaaias märkamatult möödunud viis tundi ja väsimus hakkab peale kippuma. Kiirmarss tagasi rongi peale (koos pisikese vaidlusega teemal, et aega on 45 minutit ja maad on 3 km ning kumma käimistempo on ühtlane ja kummal kiireneb). Siis tuleb rong, kus on jahe ja ma jään mitu korda magama, nagu ikka.

Linnas jaamapoes. Kui poodi siseneme, näitab poemaja otsas kraadiklaas +30 °C, pärast näitab +31 °C. Lajatame endisse Weisser Burgunderi ja siis langeme niidetuna. Kui mitme tunni pärast ärkame, ei saa ma algul aru, kas on laupäev või pühapäev. Mitu „Isa Tedi” osa. Pärast ei saa ma hulk aega und – meenutagem Karlssoni mõttetarkust, et hommikul ja päeval ma magan hästi, aga õhtul und ei tule.