Algupärand: Berlitz Spanish Grammar Handbook.
Jätkan tööl jubeduse kaevandamist. Ma saan sellest aru, kui eesti kõnekeelt valdavad inimesed suudavad bluffida, et nad oskavad eesti keelt ka kirjas, aga sellest ma enam aru ei saa, kui nende arusaam, et da- ja ma-tegevusnimel või täis- ja osasihitisel vahet ei ole, jäetakse ilutsema ka väljastatavasse tõlkesse (muidugi on võimalik, et teksti korrektuuri teeb teine samasugune). Öääh. Kõiges muidugi on süüdi see, et ma esmaspäeval kinnitasin allkirjaga, et tõlge on kõlblik (rõõmustasin, sest tõlke algusots oli tõesti parem kui eelmine jubedus, aga kohe seejärel läks hulluks), aga allkirja enam tagasi võtta ei saa, sest normaalne protsess on käivitunud. Kuidas „Suvitajate” Ärni Kohviveski kohta ütleski, et arvas, et on kõik põrgud elus läbi teinud, sh Kura koti ja koleda maru merel, „aga näe, saatan saatis veel ühe!”
Edenemine on hirmuäratavalt aeglane. On tunne, et pean esmaspäevasel riigipühal tööle tulema. Otsin puhkepäeval tööletuleku avalduse vormi, ei leia, küsin logistikaülemalt.
Õhtul kohtun taas linnas E-ga, sõidame Kõrgmetsa maksimarketisse (täheldan, et esmaspäevaseks pidupäevaks on Vabaduse puiestee kaunistet lippudega juba täna). Üritame sealt osta tooli, et suvel korraga saabuva kolme külalise korral ei peaks seltskonnast üks mu kolme tooliga majapidamises istuma siivutul moel voodiserval, aga ei leia sellist, mis oleks ühteaegu silmale ilus, mugav ja näpu otsas kerge ära viia.
Bloggeri kinnitussõna on praegu muttikuh, mis kõlab nagu saksa lasteraamatu pealkiri.
No comments:
Post a Comment