(Kusjuures umbes seitsmest inimesest, kellele ütlen, et René teatas enda ja enda „kaksikvenna” päritolu kohta Gruberile we were the Nancy boys, mille peale Gruber rõõmustas, saab naljale pihta ainult üks. Nii paljukest siis me seda inglise keelt tegelikult tunneme, eriti meie, kes me seda peaksime tundma ameti poolest eriti hästi ning elukoha poolest imema endasse muu maailma kultuuri.)
Ühesõnaga, eesti selts käib prantsuse veinikeldris. Kohalesõidul meenutatakse aasta tagust üritust saksa veinikeldris ja ma imetlen sakslase peensusteni läbimõeldud tegevuskava: algul tervitusvahuvein, siis ringikõnd viinamäel, siis toob veinimeistri naine viinamäele kuuma jooki ja saia, siis jalutatakse veel natuke (loe: teine tund), siis tagasi, siis ringkäik veinikeldris ühes tehnoloogia selgitusega (taaskohtumine pressfiltriga!), siis algul maitsmiseks parimad veinid, siis söögi kõrvale natuke vähemate tärnidega veinid, pärast sööki jälle mitme tärniga veinid ning alles siis, kui juba lauldakse, algab veinide müük ja tellimine. Väga andekas, tõesti. Arutatakse, kas viinamäele nüüd ka saia tuuakse. Keegi arvab: „Prantslane annab konna.”
Küsimusele, kas vahetult enne veinikeldri küla olev teeäärne rajatis on ehtne punker, nüüd siis täpsustus: on küll. Ouvrage de la Cloche on nimi, ehitanud sakslased 1902–1906. (Meeldetuletuseks: pärast Preisi-Prantsuse sõda (1870–1871) läksid Lotring ja Elsass Saksamaale, kus olid kuni 1918. See olevat olnud viimane sõda, mida Saksamaa võitles ilma lennuväeta, ja ühtlasi viimane, mille võitis.) Viidatud veebilehe teatel oli see üpris väike punker, soomustornis üks 75 mm suurtükk, paar kuulipildijat, ainult 68 meest, ilma laskemoonalaota ja pagaritöökojata.
Alustuseks toimub ka nüüd ringikõnd viinamäel. Ilm oli hommikul pilves, aga soe (16 °C), vahepeal paistis päikegi, aga nüüd on uuesti lauspilves. Maastik suurt eriti fotogeeniline ei ole; loodan õhkõrnalt järeltöötluse peale (kuigi teada on, et kui pildiotsikust head pilti ei paista, siis seda ka ei tule).
Veinikeldri ja piirkonna ajaloost rääkides mainib veinimeister, et te ju teate kunagist kuulsat Touli piiskoppi. Ei tea, piinlik. Vähemalt pärast vaatasin järele ja leidsin, et nääh, oli aeg, mil Touli, Metzi ja Verduni piiskopid moodustasid koguni nn kolme piiskopi riigi. Selle leian kah pärast, et Toul, keskajal Püha Rooma keisririigi vabalinn Tull, on uhkete ja säilinud uusaegsete muldkindlustuste sees (Vaubani süsteem, projekteerinud vist isegi Vauban ise). See märgitud ka kaardile „France: Forts et citadelles”, samuti see, et ümber linna on rohkesti preisiagseid forte.
Siis ringkäik veinikeldris, kus on ühtlasi kunstinäitus. See veinikelder on pisut teistsuguse lähenemisega asjadele, ringi heljuvad äädikakärbsed, suure pressi käigurõdu toetub puupakule ja tellisevirnale, aga tootmisseadmete vahele ja sisse on kavalasti paigutatud prožektoreid ja kunstiteoseid. Suur installatsioon on valmistoodangu laos, kus meiega vestleb ka kunstnik ise. See toimub tõlgi vahendusel ja kunstnik läheb oma kunsti selgitamisel hoogu, nagu ikka. Kunsti saab ka osta. Nn „Heidy Purga portreed” keegi ei osta, küll aga ostetakse üks äsja kohatud nn noore Wiiralti tušijoonistus.
Siis maitsmine, mis on keerukas nagu ikka, kui käes on korraga fotokas (mida peaks hoidma kahe käega, sest keegi on selle alla toppinud raske akusahtli), keldri voldik ja degusteerimisklaas. Saia antakse siin; mul purskab koogi vedel sisu jopevarrukasse. Veinimeister õpetab, et kui meeldis, rääkige sellest kõigile, aga kui mitte, siis tulge öelge ainult talle.
Siis ostmine koos võimlemisnumbritega. Kastid laotakse bussi kõhtu, kust leidub nn bussijuhi esmaabipakk: kaks plokki mineraalvett ja kaks sikspäkki õlut. Ettepanek veinipiirkondade bussifirmadele: paigaldage bussi veinikülmik.
Seejärel eelmisesse külla restorani. Selle ees on kohalike purgis ja pudelis andide pood (suure fotokoti kaasavõtmine tasus ära – viimased ostud mahtusid sinna). Prantsusmaa õllesid on koguni kaks kappi (kuigi võib hakata arutlema, kas Lotring ikka on tüüpiline Prantsusmaa). Söögisaal on võlvkeldris, kus läheb õhtu jooksul palavaks, kui seda kütab nelikümmend inimest. Täiskasvanuid olevat 33, põhiroogi on 3 valikut ja lihtsa matemaatikaga on leitud, et igat rooga tellitakse 11 tk. Ettekandja suudab korraga kanda 3 taldrikut, nii et tema sisenedes läheb vehkimiseks, et mulle-mulle, ja loendamiseks, mitu on veel toomata ehk kas on veel šanssi.
Igal taldrikul on kohalik liharoog, mida nimetatakse „turisti eineks”. Erinevus on garneeringus ja juurdekuuluvas tainatootes. Nagu nenditakse, on just see viimane, mis kõhu täis paneb.
 |
| Vaimude tund Vabariigi uulitsas |
Minu isapoolsest vanaisast pärast Tallinna põlemist jäänud väga väheste raamatute hulgas oli 1928. a ilmunud „Kuidas wõita lugupidamist?”, mille ta hankis nähtavasti iseseisva elutee alguses. Ei mäleta, et seal olnuks õpetus, et veinireisile minnes võtke kaasa punniwinn.
1 comment:
Mnjah, mul oli viimati selline lugupidamise wõitmise hetk kevadel tõlkijate seminaril Käsmus - sinna mu taskunuga paraku jäigi -, aga punnivinna usina tegutsemise järel võib aga kõik jälle lugupidamisest väga kaugele liikuda...
Post a Comment