P, 1432. päev: suvi

Paistab päike ja sooja on 17 °C. Õues on tunne nagu tüüpilisel jahedavõitu Eesti suvepäeval, kui vaid linnud ei oleks vait. Sõidan (koos õige mitme kilo fotokolaga) vaatama, mida teeb W-ange karjääri märgala. Eelmisel pühapäeval olin just koostanud sõiduplaani, mis sildi täna üles otsisin – ja siis rahus maha unustasin. Seda mäletasin, et maja juurest sõidab sinnakanti 175. buss kord tunnis (ja tuleb ka tagasi), aga konkreetselt karjäärini sõidab 185. buss kord kahes tunnis (üks tund edasi ja teine tund tagasi), ning tagasitulekul tuleb teada, mis pidi 185. buss parajasti sõidab, sest kumbagi pidi jõuab 175. bussi peale. Väljumisajad on pisut erinevad.

Hindan mälu üle, ei olegi üks külavahe, vaid on kaks, näitab kaart, mille õigesse külla jalutades kotist õngitsen. Seevastu saan siseneda märgalale juba põhjaservast, sinna on märgitud tee, mida ei ole küll suurt eriti käidud. Mitusada meetrit looduskaitseala sees näen ka, miks – teisiti kui kujutatud kaardil, see tee siiski lõpeb läbimatu võserikuga. Ega's midagi, tagasi ja uuesti sisse tavaliselt teelt W-ange külje all.

Märgalal on suur vaikus, ainus hääl on laukude kriuksumine. Jalutan maanteeäärse linnutornini, aga sealt ülevalt kostab mitmehäälset jutukõma, st ma oma kolaga sinna ei mahuks, tulen tulema. Kohe torni all ujub kühmnokkluik. Kõnnin ringiga tagasi looduskaitseala keskmesse, kus tean olevat suurema vaatluskuuri. Näen, et ka ühe järgmise tiigi serva on tekinud väike vaatluskuur, mida varem ei olnud.

Mis peamise vaatluskuuriga juhtnud on, ma ei saagi aru. Põlenud see ei ole, sest kõrval kasvavad puud on täitsa kõrbemata. Laudtee lõpeb ilma mingi selgituseta ja kuurist on järel mõni post. Laudteed on juba staadiumis, et keskele enam ei tihka astuda, ikka rohkem serva poole, mis peaks kandma paremini.

Siis jalutan mööda laudteed põhja poole tagasi, mööda tiigist, kus möödunud kevadel kõhutasin ja konna pildistasin; praegu on jalgtee asemel pori ja konnad nähtavasti sügaval põhjamudas. Sealt kohe edasi on tahvlil räägitud kaldapääsukestest ja jäälindudest. Kaldapääsukestest ei tea, aga jäälind peaks sellises rahvarohkes kohas elamiseks küll olema püstihull.

Lestaline linnukene [...]
Riia tornis rõõmsalt laulis, ee-aa-jaa-ee.

Nõnda et sätin oma kolalaagri üles kesktiigi põhjaserva pisikünkale. Kohe selle lähedal on tiigis nelinurkne alus, mille peal istuvad kormoranid. Neil on väga suured lestad, märkan. Panen fotoka ja suure suumobjektiivi statiivi peale, binoklit hoian käes (meeles pidades, et pillates kukuks kõik kohe porri ja hiljem vette – suurel binoklil ei ole rihma), toetan küünarnukid serva peale, mis on kole madal. Uurin läbi kogu vete„välja” ning roostikuserva ning tulemus on selline: 15 kormorani, 4 kühmnokkluike (3 täiskasvanut ja 1 noor), umbes 30 lauku, alla 10 sinikaelpardi, 3 tuttpütti, 2 lagle. Kõik.

Siis hakkab sadama, mille peale panen binokli ära ja katan fotoka vihmakatetega. Tõuseb päris kõva tuul (mis kõigutab statiivi nii, et pilt väriseb). Kui W-ange kiriku kell lööb kolmveerand, keeran statiivi kokku (fotokat küljest ei võta, sest ma ei saa seda märgades oludes kotti pakkida) ja kõnnin täistunniks küla bussipeatusse. Olen olnud kohal kaks tundi ja buss sõidab sama pidi kui siis, kui tulin. Bussis pakin kola kokku; kantavate esemete arv väheneb (fotoseljakott, statiiv, objektiivikott, binoklikott – bussi peale tulles oli statiivi küljes olev fotokas süles). Katete all on fotokas täitsa kuiv (aga katted ise on sellised, et neid kotti panna ei saa). Ümberistumise eel võtan kaardi välja uuesti ja leian õige koha (hea, et uurin, sest iseoma tarkusest oleksin tulnud maha suisa kaks küla varem). 175. bussi tagaosas on vähemalt neli kileda- ja valjuhäälset portugali teismelist, kes räägivad vahetpidamata.

Õhtul kell 20.11 saan telefonikõne eile just soojalt mainitud elektrikust veinitegijalt. Et kas sain ta uue hinnakirja kätte ja kas soovin tellida. Pühapäeva õhtul, eks ole. Teatan, et ma ei ole veel otsustanud (tõsi) ja saadan soovi meiliga (kah tõsi).

Nädalavahetuse pilditulemus on eilsest veiniretkest 273 pilti ja tänasest linnumatkast umbes 30. Õhtuks on veiniretke piltide arv kahanenud 109 peale ja linnupiltidest on alles umbes 10. Veiniretke pildid saavad valmis siis, kui alles on umbes vaid 40 näidatavat pilti (peale selle mõni pilt oma tarbeks, nagu veinikeldri kunstinäitus ja mõni maastikuvaade). Üldiselt on rookimine karm ja mõni mitmepildiline seeria (võetud 3 kdr/s lootuses, et vahest õnnestub mõni, kus kõigil on silmad lahti ja tore nägu ees) läheb täiega prügikasti. (Kohe viinamäel läks kustutamisele pilt, kuidas just veinimeistri selja taga tegi keegi pilti, aga perspektiivi tõttu paistis ta fotokat hoidev käsi, nagu ta keeraks veinimeistril kõrva küljest.) Keldris endas oli raske valgustus ja söömakeldris oli seletamatu tehniline probleem (mingis kombinatsioonis ei tööta fotoka autofookus, kui küljes on välklamp, ja kui see ei tööta, siis pilti ei tule; parandamiseks tuleb kogu krempel lülitada välja, korraks võtta välja aku ja mälukaart ning eest objektiiv, siis kõik tagasi ja sisse – which is not nice). Muidu aga on rõõm näha suure fotoka selget pilti – oktoobris kasutasin logistilistel põhjusel palju seebikat ja no selle pilt näitab ikka, mis vahe on, kui klaasi on ees mõni gramm ja mitte mitusada.