P, 1446. päev: käe ulatab noor paadimees

Noor paadimees

Käime Antwerpeni loomaaias, kus on õues külm (hall on maas) ja seega oleme põhiliselt hoonetes.

Teen peamiselt lemmikobjektiiviga pilte, mille säriajad lähevad ööloomade majas Nocturamas ulme valdkonda (arvestades, et sellel ei ole optilist stabilisaatorit), nagu sel pildil (150 mm, crop-tegur 1,6, säriaeg 1/13 s). Samas on see objektiiv kergem kui eelmine kord kasutatud suur kolakas ja selg ei väsi.

Täheldame, et akvaariumis vaatavad kõik kalad inimesi.

Kinnaste õnnetu kaotamine ja imetabane leidmine: sööklas märkan mingi hetk, et mul olid ju kindad ka, kuhu need jäänud. Meenutan, et kempsust ma kindaid ei mäleta, järelikult olid need mul käest ära juba enne. Head kindad, praegu külm ilm, seega on tuju kurb. (Noh, korteris on paarid muud kindad, aga need ei ole sama soojad ega mugavad.) Pärast lauda istumist lähen otsima (kõheldes, kas enam alles on, sest kaotamisest on möödas oma veerand tundi), ja ennäe, kempsu ukse taga nurgas mu kindad vedelevadki. Edasi panen kindad hoopis kotti.

Antwerpenisse suundub rong Nordi jaamast mööda linnapoolset serva, kust paistab, et rannahooaeg on alanud. Minek toimub umbes kümne paiku hommikul ja päike paistab, näeme vasakpoolsetest rongiakendest sisse paljudesse köögiakendesse, kus parasjagu hommikust süüakse.

Tagasisõidul rongi vahetades näeme, kuidas jalgrattur muundab oma sõiduki mõne käeliigutusega väikeseks käsipakiks. Mul oli lapsepõlves nn kokkupandav jalgratas, mis käis kokku ainult teoreetiliselt (aga oli muidu arendav, nt tasakaalu hoidmise osas), aga tehnika on palju-palju edasi läinud.

Pilt manitses laskma väljujaid mööda ning mu hinnangul on pildil tänapäevased Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.

* * *

Lõppeva nädala torm veeklaasis on kahtlemata Eestit tabanud kuulujutt, nagu keelataks piparmünt ära. Teate, igasugu lollusi ma ka ei kommenteeri.