R, 4460. päev: Gießen

Algab sõit vaatama kutsikat, Šp-le vanaduspäevade seltsiks. Šp on kaasas. Algul buss, siis kolm rongi. Saksamaa tervitab vihma ja pilvega. Peatumiskoha valisin nii, et otsisin sihtkoha (küla mägede vahel) üles kogu Saksamaa 1 : 200 000 kaardilt ja vaatasin, mis linnad jäävad sinna lähedale, et äkki saaks sealt taksoga. Hmm, Frankfurt, pisut liiga kaugel. Wetzlar – tuttav nimi kuidagi, aa! Goethe, mit o-e – ja selle kõrval Gießen, mis on veidi suurem ja seega rohkemate taksodega. (Mu arust sõltub taksode arv mitte nii väga asula elanike arvust, vaid elanike arvu ruudust: Tallinn on Tartust umbkaudu neli korda suurem, aga taksosid on kõvasti rohkem kui neli korda rohkem.) See oli ainus kriteerium ja ega ma siis teadnud, et kui sõjas pommitati mõlema raudteejaama, saadi Wetzlaris sellele ka pihta ja kesklinn säilis, aga Gießenis läks vastupidi, alles jäi raudteejaam ja hävis kesklinn.

Ka hotelli valikuga läksin kergelt puusse. Tööl raamatuvahetusriiulis oli üks Saksamaa hotellide välimääraja, seal oli Gießenis ontlik hotell Köhler. Kohapeal selgub, et olen teinud broneerimisel näpuka ja meie tuba on hotellis Kübel, mis on närtsinud ja eelmisest üle tänava. Meile antakse tuba ülemise korruse nurgas, mis nähtavasti on ainus tuba, kuhu lubatakse lemmikloomaga (nagu näitavad laigud põrandal). Šp-le ei meeldi. Voodialust ei ole koristatud aastaid. Kohe kõrval on Karstadti kaubamaja ning selle ees Gießeni vaatamisväärsus Elefantenklo ehk jalakäijate 1960. aastate betoonsild üle elava tänava, mille keskel kaheksanurksed augud meenutavat elevantide kemmergut.

Lähen Karstadti toitu ostma ja tellin kohe vastuvõtust homseks takso. Räägin ära, et vaja sõita 16 km kaugusele külla, nii ehk poolteist tundi läheb, mis see maksab. Vastuvõtutädi helistab taksifirmasse ja vangutab pead, et väga kallis, xx € (kus xx on summa, mida on võtnud taksojuht pärast fantaasiaküllast marsruuti siia lähimast lennujaamast, ja 2/3 summast, mis läks, kui E tuli Eestist ja läks otse tööle ja kohver tuli koju).

Gießen on üldiselt masendav, vanalinnast ei ole järel peaaegu midagi. Õhtul lähme restorani, Šp on kaasas uues ratastega kotis, talle see ei meeldi, parke ka ei ole. Vanalinna teisest otsast leidub saksa restoran Hawwerkasten, selle eest ka mõni puu. Näeme, et seda külastab kogu ümbruskonna koerkond. Uus ja vana loss ning kastekannumuuseum (kõik kinni). Õhtupäike.

Tagasi läbi teise pargi, kus on hakanud kihama öine tudengielu ja kus on Wilhelm Röntgeni mälestusmärk, röntgenkiirtega.

E, 4449. päev: reisile

Tööl, söömas, poes. 

Eeloleva pisireisi kalkulatsioon: rongi, Šp ja hotelliga; lennuki ja rongiga; ainult lennukiga. Selgub, et esimesel kahel vahet ei ole, kolmas oleks ka samasugune, kui tagasilend ei oleks mitu korda kallim.

P, 4448. päev: need õunad

Õhtul jalutuskäik Šp-mobiiliga, mis jääb suht lühikeseks, sest need õunad, need õunad.

Läbi saab „Eesti julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944. Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis” (2002, kergelt nihkes tekstiga pdf, telefonist). Saab teda, et teadust tehakse Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis tehakse poliitikat, ja et eesti kunstis oli iseseisvuse ajal kahetsusväärt kummardamine inglise ja prantsuse eeskujude poole, aruande kirjutamise ajal on selle patuta ja muidu tähelepanu väärt ainult üks kunstnik, nimi on tal Eduard Viiralt.

R, 4446. päev: Š-mobiil

Tööl, söömas.

Õhtul Š-mobiili esimene katsesõit ja mul läheb nina kinni.

Nimetet asjavärk on koeraveokäru, mis oli olemas juba hulk aega, aga selgus, et see on ette nähtud normaalsuuruse jalgratta taha, meie omadel on tagatelg liiga madalal ja käepärastest vahenditest kinnitusega on risk, et tiisel lööb kodaratesse. Aga siis ükspäe oli loomapoes selle täienduskomplekt (käepide ja ninaratas), nii et Š-mobiili saab kasutada ka ilma jalgrattata.

Eriline nali: keldrisse hoiustamisel tuleb Š-mobiilil võtta üks ratas alt, muidu ei mahu uksest läbi. Lifti mahub. (Lifti mahtus kogu meie linnupuur, alusel, ja mina ise.)

T, 4443. päev: leia märk

Tööl, söömas, jalgrattaga koju. Eilne mõistatus laheneb: ärakeeamise kohas on puu taga läbisõidu keelu märk, mida kõnniteed pidi liikuja (ega ma ometi taha 20 meetriks laskuda üle äärekivi elava liiklusega sõiduteele!) ei näe ja muu marsruut seega ühesuunaline!

Õhtul kiri teisele koerakasvatajale, mis juba kaks nädalat hiljem viib külastuseni ja poolteist kuud hiljem uue pereliikmeni.

P, 4422. päev: vaskuss

Hommikul metsas, näeme kohe maja vastas teisel pool jõge elusat vaskussi (keda ma ei ole looduses varem elusalt näinud). (Pärast vaidleme: mul on mälestus, nagu näinuks me 2002 Saaremaal Sõrves jalgrattamatka metsapeatuses vaskussi, E mäletab, nagu see olnuks nastik. Maost on foto, aga foto ajaks oli madu sukeldnud põõsasse, mine võta kinni, kumb.)

T, 4417. päev: toit ja mesilased

Söökla reklaamib end fantaasiaküllase lausega B. is a smart-casual affair that specialises in steaks, ribs and other high-protein consumables. Eile just sain läbi raamatu Biomedical Results of Apollo toidupeatüki (Apollo Food Technology) ja isegi seal öeldi toidu kohta otse food (kuigi see, kuidas apelsinimahl tegi AS16 CMD peeru lahti, on öeldud nõnda kenaste: Real-time adjustments in nutrition were applied by menu rearrangements to counteract the gastrointestinal awareness reported by one crewmember and believed to be associated with dietary potassium intake. p. 464). Järgmisest peatükist (Waste Management System) saab teada, et fecal containment system, ette nähtud ajaks, mil külgekleebitavaid sita-oksekotte kasutada ei saanud (kui seljas oli skafander), oli paksu voodriga aluspüksid (foto joonisel 10 lk 482; lugesin raamatut pdf-ina mobiilist ja ei märganud, et nimetet asjavärkide küljes on nimesilt ARMSTRONG). Raamat vaikib, kui palju neid ka reaalselt vajati, kuigi mainib külgekleebitava koti suurt ebamugavust: kogu protseduur 45’ (mispärast üks olla aja säästmiseks samal ajal söönud) ja aluspesu vastav luuk oli kotist väiksem (mispärast üks teine koorinud end sittumise ajaks suisa alasti).

Apollo 11 stardi juubeli puhul on raketirühm punnis täis stardieelseid fotosid ja selgitub Neil Armstrongi soeng (mitu cm pikem kui ülejäänud meeskonnal): ta olla avastanud, et ta eelmine juuksur olla ta juukselõikmetega äritsenud, ja ei olnud uut, usaldusväärset veel leidnud.

Lõunasöögi järel meenub, et mul oli 48 minutit varem hambaarstiaeg.

Täna on sipelgate lennupäev. Sellega seoses üritame kujutella, milline oleks mesilaste uudistesaade (informatiivse tantsu ja rohke sumisemisega).

L, 4414. päev: laupäev

Šp 9,2 kg.

Läbi saab Arto Paasilinna „Hurmaava joukkoitsemurha”. Juuksuris aeg kinni. USB-jagur. 

Söök. Koer. Pood. Pärast võtmed kadund, paanika 2 min: poes need kindlasti veel olid. Aga krt kuidas ma krt ukseni sain? Lähen alla ja leian, et võtmed ongi maja välisukse lukus.

P, 4408. päev: Tammsaare

Värise, Tammsaare! Raamatus „Liiklusmärgid. Teekattemärgised. Foorid” on lk 12–15 4-leheküljene ja lk 75–79 koguni 6-leheküljene lause. Raamatu alapealkiri võiks olla ka „Harjutusi edasijõudnud keeletoimetajale”. 

Kiri koerakasvatajale.

Läbi saab kirjandusteos „Viljandimaa: Ancient Beat”.

Tahan Pinterestis näha inglaste X 1917 võetud Kuressaare luurefotot ja sellest ajast peale saan Pinteresti spämmi.

R, 4406. päev: uued hambad

Hambaarst. Ootan 40’, paks raamat saab läbi (Anthony Beevor, Arnhem: The Battle for the Bridges). 

Mul pole hulk aega olnud korraga suus nii palju purihambaid. Eriti raske oli maapähklite söömine, neid oli täna lõunal salatis paar peotäit.

Õhtul maja taga 20 nahkhiirt. 

Valmib linoollõike juurde messingvardast stants, millega tekitada linnavaate puudele väikesi helendeid. Haamerdan sellega pool õhtut.

K, 4404. päev: pudru ja kapsad

Andmepäästefirma vastab, et astugu ma neilt läbi.

Peale selle on vaja helistada väikeloomade matusebüroosse, sest nad ei ole helistanud. (Oletan, et nad käivad lähikonna loomakliinikutes harvem kui iga päev.) Leian nende voldikult nende lähifiliaali veebilehe ja numbri ja õige on, et just see filiaal, sest kui nad kord kätte saan (helistan Eesti mobiililt, sest siinmaise mobiiliga rääkida on rist ja viletsus, sest see on läinud tagasi kõrvaklapirežiimi, kaks korda on number kinni, aga nad helistavad tagasi), saab teada, et nad on just täna läinud järele ja helistavad siis, kui kohal.

Postkontor helistab, et mu pakk saabus postkontorisse. Hääle järgi on helistaja keskmise luugi taga töötav Roobert, keda võib mitu korda näha kohaliku kultusbändi vanaisabistroode tuuri filmis (sh bändile viinereid keetmas ja kartulisalatit lõikumas).

Õhtuses lobas ajame raamatud meelega segi: „Karupoeg Puhhi” ja raamatu „Jumalaema kirik Pariisis” – Puhh on kellalööja, Nodsu tantsib koos mustlastega, Ökul on vana tark munk –, ja nagu ei oleks sellest veel kõik, paneme need tegelased „Viplala lugudesse”!

R, 4399. päev: loomakliinikus

Hommikul kaheksast lemmikloomakliinikusse, see tõesti avaneb kl 8 (vanasti avanes ½9). Ei ole kindel, kas arst sai eile õigesti aru, kes ma olen ja mida tahan, nii et niipea, kui ta pistab pea ootetoa uksest sisse, räägin jutu ära. Ta teab ja tuleb ise järele. Seejuures on toas u neli patsienti ja kohver tuleb viia nende vahelt läbi. C’est la vie. Küsin, kuidas asjade korraldus edasi toimub; ütleb, et kliinik kasutab väikeloomade matusebürood Roosiaed, ütlen, et tean seda küll, nende voldikud on ootetoas, eelmine kord just võtsime. Et Roosiaed helistab ja lepite kokku, mida, ning maksate neile. Selle loomaarsti inglise keel on läinud paremaks, oleme enda oma äraolekul paar korda sattunud tema juurde ja suhtlus on käinud üldiselt üle kändude ja nii, et kumbki räägib seda keelt, mida oskab; eile telefonis arvasin koguni, et ta on teine, kohalik, kes räägib inglise keelt ilusti. Kaks korda vabandab eilse kõne pärast (mis minu poolt oli kaunis hektiline, sest toimus täis bussist), kasutades siiski eilse kohta sõna „tomorrow”.

Kodust läbi, kohver kilekottidesse ja prügikasti (ilma tohiks ka, aga isegi kui siinne seadus keelab sobrada prügikastides, võib tundmatut isikut tabada ebameeldiv üllatus, kui ta kohvri avab, sest ei tema või teada, et selles on viibinud öö läbi rõdul, temperatuuril 29…20 °C ja paar tundi ka hommikupäikese paistes, koera surnukeha). Jala betoonitehase juurde, kus pildistan liivaveokit pealdisega TRANSASS.

Päeval söömas töökoha keldris suures sööklas.

N, 4398. päev: kurb

13 aasta ja 19 päeva vanuses lõpeb täna Št elutee. Olen just naasmas prantsuse keele eksamilt ja bussis, kui helistab E, kes on koju tulles leidnud ta elutuna. Helistan loomakliinikusse ja küsin, mida pean tegema. Kell on kolmveerand kuus õhtul. Saan teada, et meie päris loomaarst (kellele just reedel olin kiitnud, kuidas rohi on aidanud ja Št seisund on parem) on puhkusel ja nad on täna avatud kuni kl 18. Olen nõutu, sest täna on sooja 32 °C, umbes sama palju ka toas, ja koerasuurusi külmutusvõimalusi ei ole. Ütleb, et avavad hommikul kl 8.

K, 4397. päev: kuum

Št-l on hommikul selline isu, mida ei ole olnud mitu nädalat, aga päeval läheb väga palavaks ja õhtul ta seisund halveneb taas (hingeldus ja nõrkus).

T, 4396. päev: rohi

Št-le rohu andmine täna õnnestub, tal on hommikul isegi nagu väikest viisi isu (muidu hommikul tavaliselt ei ole ja see on probleem rohu andmisel, sest ta on tabletipoolikuga vorsti väljasülgamisel erakordselt osav).

R, 4392. päev: olin puu otsas

Št 7,9 kg.

Viie väikese asja kokkulangemise tõttu saan kergelt sõimata. Üksikasju ma siia ei pane, aga kolm neist olid sellep., et töö oli nii tihe, et olin unustanud meiliprogrammi käivitada ja ei näinud kiireid meile, ja viies sellep., et vahetult enne töö ärasaatmist hakkas muidu nii töökindlal põhilisel töövahendil paha.

T, 4389. päev: tihane

Kui hommikul koertega jalutamast tulen, on maja taga rõdul tihasepoeg, udusulgi seljas veel rohkem kui päris sulgi. Ta on sinna teinud hädamaandumise, aga tiivad veel nii palju ei kanna, et suudaks lennata üles üle rõduserva. Kui rõdule jätta, astub keegi kogemata peale. Seega toon tihase meie rõdule, seal vähemalt keegi peale ei astu, pulkade vahelt pääseb lendama allapoole ning toitu ja vett ja seltsi on ka. Tihane algul kössitab, aga kui mõne aja pärst vaatan, on mööda rõdu asjalikult mujale siiberdanud. Mis tast edasi sai, ma ei tea, sest õhtuks teda rõdul enam ei ole, aga järel on paar väikest sulge, mida samas on ärasöömise juhtumiseks liiga vähe ning rõdul on varese manööverdamiseks ruumi ka vähe.

T, 4382. päev: teisipäev

Pärastlõunal loomaarst. Nädalavahetusel oli Št seisund nii halb, et laupäeva õhtul tundus, et hommikuni ei ela, ja E sõidab kaheks nädalaks ära. Helistame hommikul loomaarstile ja saame erakorralise aja pärastlõunaks. Arst nendib, et jah, pikka pidu enam ei ole, ja määrab prednisolooni 10 mg/d 10 päevaks. On rohu toel veidi kõbusam.

Õhtul Vana Tao.

Läbi saab linoollõike raamat.

N, 4377. päev: neljapäev

Eile koertega väljas veerand kümme, veel ei sadanud, musträstad laulsid üksteise võidu. Tibutama hakkas juba siis, kui olime tagasi korteri ukse juures. Läksin magama kl 22, kl 22.30–24 oli kole äike.

Täna palavikku enam ei ole.

Hommikul on maja taga ööbik, ei leia helisalvestit. Pärast äikest on jahe, täna enam särgiväel tööle minna ei saa. Jope.

Lõunal prantsuse keelde minnes ja vasakust jopetaskust kommi otsides leian sealt siis helisalvesti.

Prantsuse keeles saame teada Prantsuse aadlike raskest elust. Et revolutsiooni ajal kaotasid õigused, aga Napoleon I ajal õigused taastati, v.a privileegid, kaotasid sissetuleku. Paljud aadlikud müüsid hädaga lossi ja tiitli, mille ostsid kodanlased, nii et praegustest Prantsuse aadlikest on paljud pas de vraies aristocrats. Traditsiooniliselt aadlikud ei tööta.

N, 4370. päev: teine loomaaed

Kahe päeva jooksul teine loomaaed, kus oldud mõnest tunnist pool kulub sealsele sööklale, mis on veel sotsiaalsem ettevõte kui munitsipaalpolitsei, sest teenindajate rivi üks üks ots ei tea, mida teeb teine.

Õhtul Vana Tao.