10.8.08

P, 762. päev: 36,6 km

Kuradi kahju, et sõjaväest ei saanud automaati kaasa võtta. Oleksin visanud kodus põõsa alla ja käinud igal hommikul peale kusemas.

Nõnda rääkis mu kadunud isa ja tema õpetussõnad tulevad mulle täna mitu korda meelde. Nimelt käin lennuki- ja sõidukiüritusel Wings and Wheels. Justnimelt käin, sest asukohta kaardilt uurides leian, et see on vanal raudteemaal lähimast jaamast ainult tunnise jalutamise kaugusel.

Üles poole viiest, poole kuuest jaama poole astuma. Jaamast pilet soovitud väikejaamast järgmisesse suurjaama (et näis, kummale poole ärasaamiseks rongid paremini käivad), näitan atlasest. Siis 6.24 rongi peale, kus ootab ees 3½-tunnine sõit ühes ja 12-minutine sõit teises rongis.

Siinmaal on ilus selge päikesetõus, aga mägedes läheb ilm sandiks ja teispool mägesid sajab tugevasti.

Rong näib marsruudi järgi olevat spetsiaalne patisaksarong, mis viib siitmaalt otsejoones mere äärde (ja toob õhtul ära), sõidab ainult juulis ja augustis. Aga vihmase ilma tõttu on rong pooltühi.

Poolel teel tuleb siiski peale pere, kelle noorsool on kaasas liivalabidas ja pereemal näpus rannakott. Seljas on neil samas vihmarõivad. Mõtlen, et kole küll, kui kihk minna augustis randa on ikka nii tugev, et labidas ja rannakott haaratakse kaasa ilmale vaatamata. Minu ees istuva nelja-aastase põngerja (kes vahepeal tohutute akustiliste efektide saatel sööb ja siis suu täis räägib) talitsemiseks pannakse ta ette hariv elektronmäng, mille peal on lambapildid ja mis iga nupuvajutuse peale tekitab läbilõikava mulina. Umbes veerand tunni pärast hakkan mõlgutama, mis juhtuks, kui ma sealt patareid äkki välja võtaks ja alles siis tagasi annaks, kui nad rongist lahkuvad. Kahjuks oleksid sellega kaasnevad ohud siiski suuremad kui kasulikkus. Aga õnn naeratab: nad lähevad Nordi jaamas maha, koos labida, rannakoti ja mulinamänguga.

Ümber istun sihtjaamast siinpoolsemas suurjaamas. Rongide vahe on pool tundi, söön.

Sombune ilm jätkub. Kui vajalikus väikejaamas maha tulen, on kell 10.55. Pildistan sõiduplaani kella viie ja kuue paiku minevate rongide osa, siis alustan matka. Olen Google Mapsist teekonda mitu korda uurinud ja tänavanimed meelde jätnud, nii et telefonist või lustikummutist kaarti uurima ei pea. (Eile matkapoes topograafilise kaardi seda lehte ei olnud. Sirvisin topograafilist atlast, kust sain teada, et ei ole midagi täiesti laudsile Flandria polder, lennuväli on kogunisti üle 12 meetri üle merepinna!)

Kell 11.20 olen silla juures (silla all on kanal, mille kohal lendavad kajakad; ja õhus on merelõhna), mille järel on esimene ürituse silt. See on autodele ja mööda maanteed, mul on kavas minna põldude ja karjamaade vahelt mööda väikesi külateid otse. Maanteelt ärakeeramise koht on esimene kord, kui tuleb lustikummut käima panna ja sinna salvestatud Google Mapsi aerofotot uurida.

Külas seisab pukktuulik, sildi järgi Ida-Flandria vanim tuulik (XVI sajand). Otstarbeks vilja jahvatamine. Küla on muidu nagu küla ikka, selle erinevusega, et põllumajandus on täies hoos, lehmad ammuvad, sõnnik lõhnab, mais kasvab nagu müür.

Siis sajab vahepeal pisut vihma.

Vihmane Flandria panoraam

Kell 11.47 näen eemal metsa kohal (metsa taga ongi lennuväli) tiirutamas helikopterit. Siis jääb vihm järele ning jõuan maanteele ning poole kilomeetri pärast teeristini, millelt keerab ära lennuvälja tee. Ürituse veebilehel olnud õhufotolt jäi mulje, et kauplejate ja näitusesõidukite sissepääs on kohe nurga taga ja külastajate sissepääs kohe järgmise nurga taga, nii et astun lootuses, et sissepääs ongi kohe järgmise nurga taga.

Kitsal betoonteel voorib mööda praktiliselt pidev vool autosid ja et nad tee serva tõmmata ei taha, pean astuma teelt ära, nii et jalad saavad märjaks ja mudaseks. Hea muidugi, et ei pea kaapu peast võtma ja mööduvatele sakstele kummardama.

Arvake ära, kui kaugel on näituse sissepääs teeristist tegelikult?

Vastus: seitse kilomeetrit. Oleksin seda varem teadnud, oleksin saanud läbi ka näitusele minemata (või, kui ilmateade lubanuks kuiva, siis võtnuks kaasa rulluisud). Ma ikka lootsin, et nii kilomeeter-paar. Astun seda teekonda tund ja 20 minutit, mil jalad muutuvad üha märjemaks. Autodevoolust kogunisti kaks autot peatuvad ja kutsuvad mind peale, ühes on vanuripaar, aga nende valge kitsenahkse sisustusega uhke mersu määrkisin kahtlemata ära; teises on naisterahvas, kes sõidutab näitusele teismelist poega, aga nende lahkest abist ütlen samuti ära, sest mu ettekujutuses on sissepääs mõnesaja meetri kaugusel (tegelikult on sealt veel 3 km). Mõtlen, et ma pean sealt õhtul ju tagasi ka tulema, st iga meetri kohta, mida kaugemal on sissepääs, pean kokku astuma kaks meetrit.

Ühes kohas aga läheb metsatee äkki väga laiaks ning kaardub kuidagi imelikult, mispeale kougin välja mobiili ja vaatan sealt Google Mapsist aerofoto pealt järele, kus olen (ega ma osanud arvata, et metsa sees tee nii suure ringi teeb, mul on lustikummutis kaasas aerofotosid ainult lennuväljani, mitte selle taha). Saan teada, et tühised paar kilomeetrit veel, kohe nurga taga algab lennuvälja ruleerimistee.

See osutub lõputuks (umbes 1½ km pikaks) parklaks, mille kaugmises otsas on viimaks näituse sissepääs (aga mul on juba üpris ükskõik, lihtsalt astun ja peagi jõuan kohale). Kassa küljes (kell 13.20) on flaamikeelne silt, et viimane buss läheb kell 17.45. Küsin, mis bussist on jutt (et äkki viib näiteks lähimasse asulasse või kasvõi maanteele); teine inimene suudab inglise keeli nii palju suhelda, et saan teada, et see on buss, millega viiakse inimesed värava juurest parkla tahaossa! Pärast ära tulles näen, kuidas parkla tagaotsas seisab arvata 50 inimest ja ootabki bussi!! Diagnoos laiscus contites, ei muud.

Kadund kirjasõber Al arvas, et kullatud kupliga F-16 versioon peaks olema F-16$Kohe värava juurest algab väljapandud lennukite rivi ja nagu peagi selgub, ainus rivi. Esimene on F-16AM. Veel seisab seal mitu väikelennukit, mis huvitavad ainult nende omanikke või muid paadunud huvilisi, Texan, Texanist ehitatud Zero-taoline lennuk, Skyraider. Siis jõuab kätte lennuvälja hoovõturada ise, millest on umbes pool näituse all.

Nurga peal seisab B-25 Mitchell, mida peaksid vanemad tallinlased erilise südamesoojusega mäletama Vene rahuvalve­operatsioonist 1944. aasta märtsis, mil neid Ameerikast lendliisiga saadud (kuuldavasti küll ilma suurepäraste Nordeni pommisihikuteta) lennukeid muude rahuvalvejõudude seas paari eskadrilli jagu Eesti kuupaistes lehvitamas käis.

B-25 vastas seisab teine lennuk, millega tegid ameerik­lased „vene rahu­valvet” [see on uus mõiste, pange kõrva taha] Jaapanis, Saksamaal ja Rumeenia naftaväljadel, enamasti päeval, alguses koguni ainult sõjaliste sihtmärkide vastu, hiljem (umbes 1944. aasta suvest alates) ka tegevuseks, mida nimetati eufemistlikult vaenlase moraali murdmiseks ja rongiliikluse häirimiseks ning millest esimene tähendas linnade kui selliste ja teine raudteejaamade ümbruse ehk linnade hävitamist. Seega tekitab ka see lennuk progressiivses inimkonnas ainult helli tundeid.

Selle B-17 nimi Pink Lady manab mulle silme ette siinmaal poes müüdava õunasordi, mis on petlikult Royal Gala taolise välimusega, aga mis tekitab meeletu kõhuvalu.

Leian, et selline nimi on pandud lennukile täitsa asja eest.

Siis on ka üks P-51D Mustang, mida läikima nühitakse. Et on näituse viimane päev, sõidavad lennukid ja sõidukid suure kärina ja mürina saatel õhtul minema. Samas selle tõttu, et jalgsimatk oli eeldatust kolmandiku pikem, pean asuma tagasiteele varem ning äralennud jäävad nägemata.

Veel on väljas kolm reaktiiv-õppelennukit, millest üks on BAe Hawk, muinas-pisilennuk Auster Mk 5 (mis olnud esimene sellele lennuväljale maandunud liitlaste lennuk aastal 1944) ning Rolls-Royce'i Merlini mootor, mis käitas mitut kuulsat peamiselt sõjaaegset peamiselt Briti lennukit [nimi Merlin pandi väikepistriku, mitte võluri järgi] ja mis tänagi korraks põrisema pannakse. Pärast plaksutab vaimustunud rahvahulk mootorile tänulikult käsi. (Oma silmaga nägin!!)

Autode väljapanek on tunduvalt rohkearvulisem, aga mu huvi on samas jälle väiksem. Rohkesti on tuletõrje-, kiirabi- ja maastiku­autosid, seal­hulgas eriti rohkesti neid Ameerika maastureid, mis andsid vanemale põlv­konnale maasturi nimeks villis ja pisut nooremale džiip (firma nimi oli Willys ja margi nimi oli Jeep).

TänavakastmisautoÜhes kohas seisab rahvas suurest valgest autost (mis meenutab pisut Rammsteini laulu „Benzin” video sõidukit) aupaklikus kauguses, mille krõbisevast valjuhääldist räägitakse tehnikaimedest, mis selle sees leida on, näiteks et veekahurites on rõhk 4,8 baari. Tore teada, eks ole.

BMW!Vastaspoole sõidukeid on loomulikel põhjustel esil vähem (sest neid on alles vähem). Pildil oleva BMW mootorratta värviskeem meenutab, et Soome mudeli­ehitus­ajakirja tankimudelite värvimise õpetuses oli just sellise värviskeemi juures allkiri „Ei näin!”.

Tegelikult oli nii...Maandumisraja taga lõpus on plats lahingute etendajatele. Mul on küll kaks sõpra, kes pühapäeviti tõmbavad selga vanad või järgitehtud kodinad ja endast metsa vahel kõikvõimaliku kola seas pilti teevad ning neid siis raamatutes ära lasevad trükkida, aga et satun kohale hetkel, kui asfaldiväljakut alles Ardennide operatsiooni tandriks hakatakse muutma, jääb asjast kohatult lõbus mulje. Vahest on oma osa ka punaseristitelgi uksel oleval sildil Kein Eintritt! Gefährliche Affen! (tõsi, selle kiri on nii väike, et paistab alles pärast pildi pealt), või siis turskes Saksa ohvitseris, keda nähes tuleb kohe meelde „'Allo 'Allo” ooberst von Strohm ning kapten Bertorelli, kes teda käed õieli tervitama tõttab ja juba toa teisest otsast kisab: „Colonello, my friend-a!”

Poolakad on kohale vedanud töötava auruveduri, mis on treileri peal, aur üleval, ning ajab välja kivisöevingu ja vilistab aeg-ajalt nii, et mets ja maa rõkkavad. Siis nurga taga on nn laadaosa, mis on sõna otseses mõttes rõve – ma ei pea silmas šoti torupilliparinat, vaid seda, et mööda tuleb trügida kolmest vabaõhupissuaarist, mida ei ole vist mitte kunagi puhastatud. Naasen vaiksemale ja lehkamatule lennurajale.

Tuul on tõusnud, ja ühes tuulega tõuseb ka helikopter. Tõsi, vaatepilt on peamiselt selline:

Eppur, si muove

Rohkem õhusõidukeid ma näitusel lendamas ei näe.

Kell on saanud kolm ja üsna peatselt alustan tagasimatka. Seekord keegi peale ei võta, aga kohtan vastu tulemas nelja-viit matkajat veel, kõigil tülpinud ilme, et kui kaua võib. Näituselt maanteeni astun ligi poolteist tundi, mil jääb jaamani alla pooleteist tunni ja on oht jääda rongist maha ning oodata tund aega järgmist.

Kui ükskord maanteele jõuan, on näitus läbi (kuulsin metsa vahel metsa tagant ka lennukipõrinat, aga ei näinud midagi), mitu vanasõidukit põrutab maanteel mööda. Siis taas külateele:



Olen teinud kindla plaani teha igal täistunnil paariminutine peatus ja puhata jalga. Kella neljast istun kolm minutit metsas pingil, kella viiest veski juures.

Hommikune veski õhtul uuesti

Siis jaama, kuhu jõuan kiiremini kui rehkendatud, aega on 10 minutit. Pärast arvutan, et hommikul oli keskmine käimistempo 5,9 km/h, õhtul 5,7 km/h ja tund aega järjest käimine ei olnud mingi probleem. Iseasi oli muidugi see, et päeval märjakssaanud vasak sokk kippus hõõruma (ajasin näitusel soki ja jala vahele ning soki ja jalatsi vahele salvrätte) ning parem jalg oli muutumas lihtsalt pakuks. Joon mahla, tilgub sülle, mis alguses näeb välja nagu märg plekk ja hiljem nagu kuivanud plekk.

Külavaherongis Gentini, seal üle poole tunni huvitavat inimeste vaatamist ootesaalis, siis teine rong (mis on suhteliselt täis). Selles uni (silmanurgast näen, et enne mägesid sajab veel koledamini kui hommikul) ja raamat (millega tegelikult varjan mahlaplekki, eks ole), mis on Haruki Murakami Dance Dance Dance, tüüpiliselt justnagu eimillestki, mis näib järgnevat (viitavat) just nendele paarile Murakami raamatule, mida juhuslikult olen lugenud (A Wild Sheep Chase ja The Wind-Up Bird Chronicle).

Kolmveerand üheteist paiku jõuab rong kohale ja jääb veel tühised kolm kilomeetrit õhtust jalutuskäiku korterisse, kus ootab ees värskendav dušš ja eine.

Eks ikka ole nii, et tagasitee on lühem. Seda näitas koguni sammuloendur: minnes oli teekond jaamast näituse väravani (Google Earthi andmeil 13,23 km) 11 km, tagasi tulles 6 km. Minnes oli teekond korterist pangaautomaadi kaudu jaama 3,87 km, tagasi jaamast korterisse 1,8 km. Koos hommikul jaama ja õhtul tagasi astumise ning näitusel läbituga on päevane läbikõnd ligikaudu 36,6 km, mis on uus isiklik rekord. Eelmine, 32,66 km, oli kõnnikeppidega, aga sisaldas ka kokku 600 m tõusu. Tänane läbikõnd peaks olema ka pikem kui Marathoni lahingu võiduteate toonud ja maratonijooksule nime andnud jooks, mis olnud 34,5 km.

No comments: