E, 756. päev: Pappenheimer

Olen tööl varavalges, enne kaheksat, et valmis saada kella kümneks ülesantud töö. See edeneb tavatu aeglusega (sulapead, usaldus isik, kodusetöö vihikud), plaanin teha nii kaua, kui lubatakse. Kell 9.57 tuleb teade, et tähtaeg lükati edasi neljapäevani.

Aga ega ma istu jõude, mitte sugugi. Reedene eksitus selgub: küsiti vale töönumbri kohta. Õige töö tuleb kohe tuttav ette ja näen õuduseks, et toimetaja on sellest oma äranägemist mööda üle rullinud ja kõik parandused vigadeks nimetanud. Arvukatest parandustest ei ole ühtki, mida ka mina peaksin tingimata vajalikuks. Minu versioon oli lihtsalt parem ja ma oskan seda ka põhjendada paremini kui et „sõnaraamat ütleb” või et „see lähteteksti sõna on tõlkest puudu”, mis laadi parandused teksti nüüd ehivad. Tagasiside ruudu konstruktiivse osana raputan endale tuhka pähe, öeldes, et me bad, tekstis tõesti oli paar näpukat, ja panen ette, et sellele algajale toimetajale võidaks tutvustada tõlkimise algmeid, näiteks seda, et eri tõlkijad võivad kasutada eri sõnastust. Mööda külgi ei jookseks maha ka stiilitunnetuse harimine – mis on kirja-, mis argikeel; mis neutraalne kirjakeel, mis paberikeel; mis segane jahumine, mis tekstiselgus – aga see eeldab suurt lugemust, keelenõuannete läbitöötamist, kriitikameelt ja keeletunnetust, mida niisama kulbiga pähe ei pane.

Muidugi juhul, kui nimetatud tõlke on toimetanud ühe Eesti ministeeriumi teadaolev pahurlane, kellel tõlkijate mahategemine lausa ametiülesanne, siis ma üldse ei imesta.

Saan kell 14.34 toimetada 4 lk ühelauselisi segmente kella 15.00-ks. Jõudu mulle tööle.

Ei tea, kes on mul tööl ära murdnud saksa-eesti sõnastiku lk 48 nurga? Sellel lehel seisab, nagu märkan, sõna Arsch. Nagu muiste oli rahvusraamatukogu humanitaariasaali Wiedemannil [ma algul kirjutasin Weidemannil ja tundsin, et kuidagi valesti läks] lilla pliiatsiga kõikvõimalikud roppused alla joonitud. Ei tea, kas see on juhus, seisukohavõtt või hoopis allkiri?

(Ekspressi lugejad vahest mäletavad kunagi Kranaadis olnud Saksa-aegset pilti, kus sõdurid seisavad sildi Hier beginnt der Arsch der Welt! ees, selgituseta. Spetsialistid, kellega konsulteerisin, arvasid võttekoha olevat Lapimaa. Tegelikult oli see savine koht (nn Erika-Wiese ehk Kanarbikuniit) Volhovi lähedal, nagu kirjutab „Eesti idapataljonid idarindel”, mis nimetab sellele kohale lahingutes puujäänustele pritsinud savi tõttu antud hüüdnime Arsch der Welt, kuid ei maini seda silti.)

Bussiraamat (artiklikogumik Mensch und Umwelt im Mittelalter) mainib, et kui keskajal tegelesid linnades jäätmekäitlusega näiteks hauakaevajad ja timukad, siis Nürnbergis peeti sibisid auväärt käsitöölisteks ning XVI sajandi alguses oli selle ameti peal koguni üheksa meistrit. Sama artikkel mainib, et kuigi keskaja lõpupoole oli linnades olemas kanalisatsioon ja määrused regulaarselt tühjendada lampkaste, siis võib arvata, et kalliduse tõttu ulatus kanalisatsioon ainult parematesse linnajagudesse, ning arheoloogilised leiud näitavad, et lampkaste täideti järjest sajandeid (meenutagem näiteks Tartus leitud haruldast flööti). Samas raamatus on veel artikkel lampkastidest leitud ussimunadest eri ajal ja eri kohtades; luukerede järgi haiguste määramisele alusepanija artikkel ühe Taani kloostri (mille kaevas algselt lahti soovist otsida sealt keskaegseid pintsette) luukeredest, kus üks oli moonutatud ergotismist ehk kroonilisest tungalteramürgistusest (pilt oli teistsugune kui leepraga või luutuberkuloosiga skelettidel) ja kus ühele luutuberkuloosi põdenule oli lagunenud lülisambalülide asemel ülakeha kandmiseks paigaldatud ümber puusa raudvitsad; katkudest ja katku ülekandemehhanismidest; keskaegsest töökaitsest; keskaegsetest raiemäärustest jne palju põnevat.

Padjaraamatust Dornier Do 335 Arrow sain teada põneva avastuse, et sõjalõpu moondevärvid RLM 81 ja RLM 82 olid samad kui sõjaeelsed RLM 61 ja RLM 62. Eks RLM 81 ja 82 olemuse kohta ole küll murtud palju piikisid (piltidelt värvuste tõlgendamises olevat nii asjatundlikke seltsimehi, et suutvat mustvalge pildi järgi nimetada kasutatud värvitoonide numbreid). Samuti selle, et nime Pfeil pani lennukile Hitler isiklikult 26.3.1945 (nagu ka Ar 234 Blitz, Ta 152 Würger, He 162 Spatz, He 219 Uhu, Ju 188 Rächer, Ju 388 Störtebecker, Me 163 Komet, Me 262 Sturmvogel, Me 410 Hornisse) ning ei ole mingit kindlat märki, et seda nime (ja teisi samal ajal pandud nimesid) oleks sõja ajal tegelikult üldse kasutatud. (Kahtlemata oli poolteist kuud enne suurt lõppu just paras aeg hakata välja mõtlema uusi lennukinimesid... kuigi eks 3-meetrise rööpmelaiusega raudteed kavandatud suisa viimase hetkeni.)