R, 781. päev: miks Stevie Wonder kogu aeg naeratab?

Tööl on telefonidega midagi lahti ja kolleegi M kõned tulevad toanaabrer C-le, mis mõistagi põhjustab meenutused sellest, kuidas vanematekoju helistas korrapäraselt kaks korda aastas keegi vanadaam ja küsis umbes nagu Juulit (või Maalit), mille peale me alati seletasime, et Juulit siin ei ela ega ole ka kunagi elanud, mille peale liini teises otsas paluti vabandust ja lõpetati kõne, aga helistati poole aasta pärast uuesti. Ükskord ei pidanud isa enam vastu ja teatas rahulikult telefoni: „Ärge siia palun enam helistage. Juuli läks mehele ja elab nüüd Haapsalus,” mille peale kostis torust väga vali röögatus: „Miiiiiisssasja?!?” – ja rohkem meid Juuliga enam ei tülitatud.

[Mu lapsepõlves oli meil aktiivne pereliige isa ristiema, kellel oli suvekodus kaks hernehirmutist, keda isa nimetas Juuliks ja Maaliks ning maalis ühele rinda ordenid nagu Brežnevile. Talviti hoidis isa ristiema oma hernehirmutisi pööningul ja kord pidi talvel maal käinud isa kreepsu saama, kui nägi pööningul hämaras heinte sees kaht „laipa”, käed laiali.]

C räägib, kuidas teda tudengiajal tülitas üleöösiti telefonimaniakk ja ta sai sellest lahti alles siis, kui ta meessõber telefonis maniakki sõimas.

Meenutan seepeale oma tudengipõlvest lugu, kuidas helistas hiinlane ja küsis hr Hud, mille peale ma küsisin vastu: „Who?” – mille peale tema rõõmsasti: „Yes, Mr Hu!”

Ja siis seda, kuidas kord (oletan, et see oli nii) oli keegi soomlane oma sõbra numbri salvestanud oma telefoni kohalikus vormingus, millest Soomes helistamiseks täiesti piisas, aga Eestis sattusin teise otsa mina. Esimene kord helistas ta öösel kell pool neli ja nõudis mingit soomlast. Ütlesin, et vale number, siin teda ei ole. Viie minuti pärast nõudis uuesti. Uuesti seletasin ilusti ja kenasti, et siin sellist ei ole, siin ei ole üldse soomlasi, see siin on eestlane, kes sellisel kellaajal magab. Aga ei midagi – helistas kolmas kordki. Siis ei aidanud enam hea sõna, tuli meenutada soome roppusi ja siis need korraga välja paistata. Sellest keelest sai ta aru ja rohkem ta mind enam tülitanud ei ole.

Ja muidugi siis ka seda, kuidas Eduard Vilde ei osanud Saksamaal majaperenaise sõimule muud moodi vastata kui grammatikaterminitega: Perfekt! Imperfekt!! Plusquamperfekt!!! (vt Oskar Kruus, „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde”).

Ja siis muidugi ka seda, et „Simpsonites” alguses olnud naljad, kuidas Bart helistab Moe' baari ja küsib nt Al Coholicut või Amanda Hugginkissi, mille peale Moe üle baari pröökab: Amanda Hugginkiss! I want Amanda Hugginkiss! Why cannot I find Amanda Hugginkiss!, mille peale Barney vastab: Maybe your standards are too high! – et need kadusid hiljem ära põhjusel, et neid oli väga raske välja mõelda (DVD-kommentaari andmeil).

Oletan, et vahest on hiired kuskil kahe kõrvutise telefonijuhtme isolatsiooni ära söönud.

Tööl läheb pikemalt, kui arvestasin, aga igatahes saan valmis oma mammuttoimetuse. Ei olnud viga, aga 19 terminit oli kõigil nendel sadadel lehekülgedel süstemaatiliselt teistmoodi kui seonduvates tekstides ja failid olid vormingus, kus nendes ei saanud automaatselt otsida-parandada ja kõik tuli algusest otsani läbi lugeda ja ükshaaval parandada.

Saan teada, et koha blogs.station.ee edetabelis on siinne blogi 1211. kohal. Äge! Aga veel ägedam on see, et sarnaste blogide loetelus on nii Blogija kokaraamat (206. kohal) kui ka Tehnokratt (63. kohal).

Käin üle hulga aja jälle poes, jaamapoes. Tore pood, aga puuviljade valik on nigel. Tootes „hooaja puuviljad” on melon omandanud maitse, nagu oleks see marineeritud kuse sisse. Muidugi, võib-olla ongi, nagu kunagi Rimist paha aimamata ostetud ja kalapulgatehases vaimuhaige inimese valmistatud paneeritud sitt, aga pigem ei ole.