L, 761. päev: aga silmapiiri taga kõmab kõu

Hommikuste päevauudiste valguses heitkem kõigepealt pilk Eesti piirist mõnekümne kilomeetri kaugusele Pihkva õhudessant-rahuvalvajate kodulennuväljale, kus 28.9.2006 tehtud ülesvõttel näeme 29 (kahtkümmet üheksat) neljamootorist strateegilist rahuvalve-transpordilennukit Il-76, igaühe kandevõime 50 tonni rahuvalvevarustust ehk 140 jalamees-rahuvalvajat või 125 langevarjur-rahuvalvajat:
Suurem pilt

Kes aga arvab, et Venemaa on sellise käitumise omandanud alles viimase 90 aasta jooksul, sellel soovitan lugeda Arnold Süvalepa ja Arnold Soomi raamatut „Narva ajalugu I. Taani- ja orduaeg” (1936), kus aasta-aastalt kirjas, kuidas muistsel aal arendas Venemaa heanaaberlikke suhteid Narvaga.

Mis puutub lennukisse Tu-22M, mida Venemaa möönab alla lastud olevat, siis vanemad lugejad võib-olla mäletavad seda mürinat, mis väristas kogu Tartut, kui Raadil oli lennupäev. Vat Raadil olid samuti Tu-22M-id, ilmselt kah rahu valvamas.

* * *

Käin matkapoes sammuloendurit ostmas. Ilm on sobilik ka rulluisutamiseks, aga et homme seisab ees pikk rännak, siis parem mitte.

Skannin vanu slaide, käsil on tudengiaegne film ammusest detsembripäevast, mil käisime kolmekesi külas teises ülikoolilinnas silmakirurgiat õppinud daamil. Google Mapsi kaardi abil rekonstrueerin tollase linnauudistamisteekonna. Miskipärast näitas võõrustaja meile õhtuse linnaskäigu ajal hotelli, mille nimeks Kolm Kuningat. Üritan meenutada, miks, aga ei meenu. Muidugi eks me kolmekesi olime kah nagu kolm kuningat: saabusime mägede tagant teisest linnast (küll mitte kaameliga, vaid rongiga) ja, mis kõige huvitavam, esindasime kolme inimrassi nagu kolm kuningat ikka. Eks meile kõigile ilmselt omal viisil too daam meeldis, aga eks samas olid ka omad põhjused, miks keegi seda tutvust edasi ei arendanud. Jaapanlasest ei tea, aga mehhiklane suutis väga kiiresti igale tema teele sattuva naisterahvale nägusid tegema hakata ja see itsitama saada. Korterinaabrina tean samas kinnitada, et intiimseim tegevus, kuhuni ta oma rohkete naistuttavatega jõudis, oli nendele endaküpsetatud pitsa pakkumine, mis oli muidugi viga, aga sellest ta aru ei saanud. Pitsa põhi oli umbes 5 mm paks ja oli söestunud fooliumi külge kinni. Panin sellele pagariteosele nimeks pizza metallica. Naisterahvad siis sõid seda pikkade hammastega, naeratasid kramplikult, koukisid hamba vahelt fooliumitükke ja lahkusid lõplikult.

Aga tuli kevad ja mehhiklane läks imelikuks, sõprus lõppes ja ta kolis minema. Tema tuppa asus elama ameeriklane Jim, kellega saime palju paremini läbi ning kes juba esimesel päeval suutis linnas ringi jalutades ära eksida, sest ega tänavad olnud ruutpesiti nagu Ameerikas ning tänavanime lõpp oli alati „-strasse”.

Ning tagasi päevauudiste juurde: näib, et Postimees on otsustanud küberrünnakute kartuses sulgeda välismaalt juurdepääsu aadressile www.postimees.ee, kuigi www.postimees.ee/rss töötab. Hea vähemalt seegi, et Postimees võtab selle erimeetme ainult hädaolukorras (naaberriigi agressiooni korral), mitte andmeturva pealt koonerdamiseks nagu Starman.

Vene-Gruusia sõjast veel niipalju, et Venemaa ei ole mingil juhul demokraatlik riik, sest demokraatilik riik ei alusta teise demokraatliku riigi vastu sõda; ning teise riigi ründamine ei ole rahuvalvamine, ammugi strateegiliste pommitajatega.