L, 711. päev: loomaaias (aga kohvikus mitte)

Eesti seltsiga raja taga loomaaias loomi lõbustamas. Plaani järgi peaks kohal olema umbes seitse tundi, aga et aega söögi peale mitte raisata, võtan kaasa kaks pakki küpsiseid. Kavatsen pühendada kogu aja loomade pildistamisele (ja seejuures mitte kõigi), mis on kaunis ebasotsiaalne tegevus, sest kes kannataks seista või küürutada loomaaediku ees ja lihtsalt vaadata, enamasti läbi kaamera.

Tunnike mööda kiirteed ja kohal olemegi. Buss on üsna tavaline selline, nagu siin näeb sõitmas natuke pikemat linnaliini. Kiirtee peal tuleb panna turvavöö kinni. Prantsusmaa on nagu Prantsusmaa ikka; esimese foori taga seistes märkan, et kohalik hotell on oma reklaamplakatile pannud teate, et neil on ka WC. Loomaaia parkla juures on silt Atomic Bar, peal nn Prantsuse Aatomik.

Loomaaias saame veerand tunnikesega piletiasjad välja selgitatud ja seltskond hajub. Olen ostnud küll loomaaiaraamatukese selle taga oleva plaani pärast, aga kavas on seda uurida ainult hädaolukorras. Ajal, kui summ on veel koos ja öeldakse, mis kell ja kuskohas peab tagasi olema, kuulen nurga tagant meeleolukaid papagoihõikeid, seal on toki otsas soldataara. Pildid tehtud (mitte eriti õnnestunud), kõnnin järgmise tarandiku juurde, kus on ararauna ja rohetiib-aara.

Pildistan hulk aega lähema toki otsas istuvat rohetiib-aarat, samas kui ararauna sööb eemal (koos tihase ja musträstaga). Kui rohetiib-aara ei tee pildistamisest väljagi, siis ararauna teeb ja hakkab tasahilju lähemale nihkuma. Peagi nokib ta maas puutüve (mis tagantjärele tarkusega arvates on ilmselt asendustegevus) ja siis otsustab ronida aedikut piiravale põlvekõrgusele betoonrinnatisele, kus jääb minust poole meetri kaugusele istuma ega pane üldse pahaks, et objektiivi ots on temast alla veerand meetri kaugusel. Võib-olla huvitab teda UV-filtrilt peegelduv „teine papagoi”. Kui fotopoest kaks nädalat tagasi ostetud makroobjektiiv olnuks normaalne, saaks võtta oi kui toredaid lähivõtteid papagoisulgedest, aga nüüd ei saa. See-eest saan sellise portree:



Tunnen, et selles sõnatus suhtluses on huvi vastastikune.

Aga siis edasi. Kolan siin ja kolan seal, loomaaia kavatis on põnev, teerajad vingerdavad, suured puud, reljeef vaheldub, loomatarandikele pääseb ligi sageli mitmest küljest (ainus okas: talveruumidel on seinasuurused vaateaknad; vahest pannakse talveks loomadele mõni varje). Mitmes kohas on suuremate loomade vaatamise varjualuste tagaküljel väiksemate loomade klaasseinaga kambrid (tean, et vastu valgust klaassein ei ole peegeldumise koha pealt hea mõte, aga olen ettenägelikult pannud selga tumeda jope ja kaamerarihma kirjad saab keerata sissepoole).



Pingviinidel on basseiniga ja koopalise tehiskaljuga aedik (ühes koopas pingviin haub), millel aia asemel klaasplaadid, nii et saab laskuda pingviinide tasemele ja näha basseini vee alt. Loomapildistamise kaks trikki: 1. (valikuline) Lasku looma silmade kõrgusele. 2. (kohustuslik) Teravusta looma silma järgi.



Hiljem naasen pingviinide etendusele, mis seisneb selles, et talitaja selgitab, et prantsuse keeli on pingviin manchot ja mitte pingouin. Loomaaiaraamat selgitab koguni, et vahe on selge: manchot'd elavad lõunapoolkeral ja ei lenda, samas pingouin'id elavad põhjapoolkeral ja lendavad!! Toho p..., mõtlen, ja vaatan Larousse'ist järele. Pildi ja ladinakeelse nimetuse järgi saan teada, et prantsuse pingouin on hoopis alk!!! Et teistes keeltes sellist jama ei ole, võib ette kujutada, kuidas see prantsuse nimetus tekkis. (Viidatud Wikipédia-lehelt paistab ka, et prantslaste arvates on ka Batmani-tegelane Pingoiun alk.)

Pingviinide etendusest võiks oodata, et nagu papagoidki, teevad pingviinid trikke. Pakun, et näiteks püramiide. Või siis kujundujumist. Aga ei midagi. Talitaja ainult annab pingviinidele nokka kala ja vatrab; pingviinid tatsuvad aedikus ringi, vehivad aeg-ajalt tiibadega ja mõni ujub. Ka talitaja ise ei hüppa basseini ega ole isegi pingviinirõivis (kuigi kehakuju on erakordselt sobiv).

Liiklus­inspek­tori saua sarnase sabaga poolahvilised kattad teevad külakuhja. Ilmselt on neil siestaaeg.



Suures vivaariumiks nimetatavas majas on igasugu roomajaid ja kahepaikseid. Kahel niiluse krokodillil on erakordselt puhas vesi, nii et seistes võib näha vees tukkuva krokodilli pead, vee alt aga keret. Teine krokodill peesitab vaateakna juures. Loomaaed on üldiselt puhas, vareseprobleemi ei ole, siseruumides prussakaprobleemi ka ei paista. (Prussakaprobleem oli eriti akuutne 1999 Stockholmis Skanseni ees olnud troopikamajas, kus prussakaid kukkus alla laest.)

Orangutaniperel on väga mahukas elamine: suur ja ilmselt köetav klaasruum, veel suurem talvine siseruum, vulisev oja põhjas, ja hoopis suur välisruum. Liaanidena on kasutatud tuletõrjevoolikuid. Talvises siseruumis ja õues askeldavad ringi samast kandist pärit saarmad. (Mõtlen, et huvitav, kas orangutanid huvi tunnevad, kuidas saarmas maitseb? Šimpans kindlasti tunneks, gorilla ilmselt mitte.) Klaasruumi põrand koosneb pealtnäha männikorbatükkidest ja vanapaberist. Katkine plastpudel pälvib emaorangutani tähelepanu pikkadeks minutiteks (sinna saab pista sõrme sisse ja võtta jälle välja), samal ajal lõbustab isaorangutan end sellega, et poeb kotti, millel kiri La Poste, ja kõõlub, ainult jalad väljas.

Tiigreid on loomaaial kaht sorti. Üldiselt on loomad paigutatud maailmajagude järgi, nii et valged tiigrid on Lõuna- ja Kagu-Aasia loomade seas ning Ida-Aasia loomade seas on amuuri tiigrid (kes hommikul põõnavad ega hooli akna taga karglevatest saksa poisikestest, kes neile kisavad „Tiger! Tiger! T-I-G-A!” – küllap tiigrid mõtlevad läbi une, et enne õpi õigesti kirjutama, siis alles liigutan). See jaotus on siiski küllaltki tinglik, nii et vaheldust jätkub. Kui samas aedikus on mitu liiki (nt pelikanid ja gibonid või kaelkirjakud, sebrad, kroonkured ja jaanalinnud), siis on need kõik samast kandist.

Papagoide etendus toimub päevas kolm korda ja selles teeb ararauna vigureid (sõidab autoga ja rulluiskudega, paneb asju õigesse korvi, mängib sõrmkübaramängu jne), ararauna ja rohetiib-aara nn mängivad korvpalli, panevad rõngaid võistu toki otsa jne. Vaatan kaht etendust ja mõistagi on programm sama. Teine kord tean, millal mida juhtuma hakkab, ja tean olla pildistamise poolest paremas paigas. Kui rohetiib-aara lendama visatakse (tema on sellest seltskonnast ainus, kellel on tiivasuled kärpimata), siis vajutan fotoka sarivõttesse ja loodan, et midagi pildi peale jääb. Kiire sarivõte on tänapäeva pildistamise tähtis abivahend, sest eks äkki saab nii mõne hea võtte ja ülejäänud pildid saab kahju kannatamata ära kustutada. Filmiajastul oli piiriks filmi pikkus, mis enamasti oli 36 kaadrit (vähemasti Nikoni kaameratele oli olemas ka 250-kaadrise filmiga spetsiaalne tagakaas); digiajastul on piiriks kaamera puhvermälu suurus (mu fotokal saab teha järjest 60 JPEG-pilti või 17 RAW-pilti ja pildinäidikus näitab, mitu pilti parasjagu teha saab).

Eraldi majakeses paksu turvaklaasi taga on kaks hüatsintaarat, kes enamasti veedavad aega toa pimedas taganurgas. Maja vastas on säbruline paju ning kui nad ettepoole tulevad, ei saa neist peegelduse tõttu korralikku pilti. Proovin polaroidfiltriga, keerates selle nagu ikka UV-filtri peale (sest kes viitsib siis teise filtri alt võtta), ja juhtub see, mispärast kaht filtrit tegelikult ei tohi ülestikku panna: filtrid kiilduvad omavahel kinni. Kümme minutit pusin kummalegi filtrile tõmmatud kummirõnga abil filtreid vastassuunas keerata – jama on see, et esiteks on PL-filtril vabalt pöörduv esiraam ja teiseks on UV-filter õhukese raamiga – alles siis saan lahti. Õnneks filtrid ei kuku käest.

Meri­lõvidel on ülla­tavalt selge veega ja väga mahukas ning keeruka topo­graafiaga bassein, kuhu pääseb vaatama ka vee alt, mis on elamus. Merilõvi on nimelt päris suur loom (eriti isane) ja eks ka loomadele meeldi inimesi vaadata, nii et nad tulevad ujuvad lähedalt mööda.



Aafrika loomadele on tehtud paras lapp savanni. Kaelkirjakutele on tehtud väga kõrge varjualune, heinakorv katuse all, sebradel on ruumi ringi kapata:



Loomaaia tagaosast naastes ja jääkaruaedikust möödudes märkan, et smaragdrohelises vees on jääkaru, nina vastu basseiniklaasi, justkui ootaks publikut. Astun lähemale ja vajutan fotoka sarivõttesse. Karu tõstab pea veest, raputab suurema vee küljest, heidab selili ja tõukab end klaasist eemale. Siis naaseb ja kordub täpselt sama teist korda, nii et mälukaart kipub täis saama. See siin on muide sarja esimene pilt, kui karu just hakkas veest välja tõusma. Teine karu vaatab eemalt pealt.



Nagu öeldakse Werner Hirte kirjutatud ja Saksamaal raskel sõjajärgsel ajal 1947 ilmunud käsitööraamatu eesti tõlkes „Teeme ise tuhat asja”, mis ilmus kõnekal viisil mitte sõjajärgsel ajal, vaid Brežnevi-aegse õitsva sotsialismi ajajärgul 1978, mudelraudteede peatükis, et ronge ega tarvikuid ei ole küll kaubandusvõrgust saada, aga kirjastus jätab peatüki siiski raamatusse alles tööstusele mõtete andmiseks – nii panen ma siia põneva puurikujunduse pildi:

Sellises ladina-ameerika stiilis puuris elab puuma. Hallpapagoid elavad Aafrika mitmekordse savihoone taolises majas, ilvesed Metsiku Lääne tagahoovis, polaarhuntide platsil on stiilipuhas metsurionn.

Pildinumbrite järgi tegin pilte umbes 600, praagi kustutasin kohe ära, mälukaardilt laadisin kõvakettale 3,46 GB. Tore päev.

Ja missugused oleksid olnud loomaportreed veel siis, kui teleasendis ei oleks ava olnud praegune f/6,3, vaid f/2,8 nagu sellel objektiivil, mille kaks nädalat tagasi ostsin, aga mis oli rikkis ja mille vahetamine töötava vastu alles kestab... oioioi...