31.5.16

T, 3262. päev: sadu lakkab

Täna ei ole sadanud peaaegu üldse – vähemalt võrreldes eilse uputusega: P 20.00 kuni T 8.00 sadas pealinnas 50 mm, aga meilt mõni km lõuna poole 86 mm.

Loomaarsti juures koeri vaktsineerimas. Kiriku sillalt näeme, et pool parki on üle ujutatud ja Jõe tänava sillutisest puudub veel 30…40 cm. Jõgi on ligi meetri tavalisest kõrgem. Kolmapäeva-neljapäeva ööks lubatakse samasugust sadu.

29.5.16

P, 3260. päev: läpaka jahutusplaat ja telefoni mälukaart

Õues on paks vihm, olen toas ja teen kursuseasju.

Läpakas algul vigurdab (klaviatuur vist), vbl ka jahutus. Vana nipp, kustukas jahutusplaadi ja aluse vahele, taltub.

Jahutusplaat on mitte vasest (sest Amazoni plekipood ei tea, mis vahe on vasetatud plaadil ja vaskplaadil), vaid alumiiniumist, aga Al on heledam kui Cu, äkki peegeldab. Soodne oleks parendada soojusülekannet mõlemal pool musta üleminekukihiga, aga kust saada mittekleepuvat soojusjuhtivat musta matti värvi? Vanasti oli taoline ollus nagu ahjulakk. (Naah, guugel ütleb, et värvimata ja värvitud jahutusplaadi tõhusus erineb ainult 3…8%, ei tasu.)

Jahutusplaat on 1,5 mm alumiiniumplaadist saetud (!) monoliitne plaat, milles ainsad avad on läpaka alumiste ventilatsiooniavade kohal (igas suunas ½ cm laiemad). Eks ma ole aegade vältel mõelnud ka vesijahutuse peale, aga seda on teostada raskevõitu.

Jahutusplaadi iva on, et kõige kuumem koht arvuti all on protsessori kohal, eks ju, aga ega see ole koht, kuhu puhub aluse ventilaator. Jahutusplaat juhib soojuse protsessori kohalt üle kogu läpaka aluspinna laiali, ventilaator puhub sinna peale toatemperatuuriga tuuleõhukest, soojus levib laiema pinna peale ja võib-olla on jahutus tõhusam kui ainult alusventilaatoriga, rääkimata läpaka hoidmisest niisama laua peal. (Ema juures, kus alusventilaatorit ei ole, on mul läpaka esinurkade all kaks pastakat. A. kreisilinnas on teine alusventilaator, koledam ja kõrgem kui siin, aga tõhusam ja reguleeritava kiirusega.) Teisalt määrib jahutusplaat kuumuse ainult protsessori alt kõikjale laiali, nii et soojus ulatub lausa esiservani, ja vähendab temperatuurivahet (Δt), kuigi soojusülekanne on seda jõudsam, mida suurem on Δt – millega meenub, kuidas varajases tudengipõlves sisenes termin Δt meie argipruuki, nt „kas täna on suur Δt?”, mis tähendas, kas täna on õues väga külm.

Istutan oma Eesti telefoni suurema mälukaardi. Selle sisemälu on 8 GB, siinsel on 16 GB; mälukaart oli seni miniatuurne 2 GB. Uurin vana mälukaardi läbi, leian sealt asju vanast, kuni eelmise aastani kasutatud telefonist. Kopin mälukaardile muusikavaramust vanu plaate, mida ei ole ammu enam kuulnud – sellast, kui lagunes lustikummuti imepistikuga laadimisjuhe.

28.5.16

L, 3259. päev: naaberlinnas

Plaadipoest Heinz Erhardti kogumik (5 parimat filmi). Saime alles ükspäev teada (kirjandustunnis näidati katkendit), kes ta oli. Algselt Riia baltisakslane, poodnik, hiljem iseõppinud kabareekunstnik, teatri- ja filminäitleja, kirjanik, luuletaja.

Teine plaat on mingi hobustega ooper (kus peaosas on sama daam, kes kunagi laulis kaunisti terve õhtu R. Straussi ning lava küljes temast meeter eespool oli must tuust, mis oli kas surnud ämblik või niidipusa parketipinnu vahel).

Täheldan, et mälukaardi gigabaidi hind on langenud alla 1 €; telefonile 32 GB mälukaart (praegu on 2 GB ja see on täitsa täis).

Loendan Siimu tänaval 100 inimest 46 sekundiga, Kella kõrtsi ees tänaval 20 inimest 2 minutiga – mis tähendab, et Siimu tänaval on laupäeva lõuna ajal ligi 5½ korda tihedam ja Kella tänaval u 2½ korda hõredam liiklus kui meil akna all maanteel tipptunnil.

(100 inimest 46 sekundiga teeb 7826 in/h, 20 inimest 2 minutiga 600 in/h. Maanteel sõidab äripäeval kell 7–8 keskmiselt 870 mootorsõidukit tunnis. Eeldusel, et neist 10 on bussid (à 50 in) ja ülejäänud autod (à 1,1 in), läbib majaesist tipptunnil 1446 in/h. Mis muidugi tähendab ka, et 860 autoga sõidab sama palju rahvast kui ligikaudu 20 bussiga ehk 1 bussiga sama palju kui 45 autoga. Eeldusel, et bussi pikkus on 15 m ja auto pikkus 5 m, mahub kiirusel 50 km/h 1 kilomeetrile ühte sõiduritta 3 s pikivahega bussidega 877 ja autodega 23, 2 s pikivahega bussidega 1163 ja autodega 33 ning saksamaise 0,9 s pikivahega bussidega 1786 ja autodega 61 inimest. Mõelge.)

27.5.16

R, 3258. päev: reede

Kuidas me 40 minutit bussi ootasime: et kui buss tuleb –10/+15 minuti täpsusega, on hea olla peatuses 15 min enne. Oleme 20, aga bussiraisk jääb seekord 20 minutit hiljaks.

Aga päris tühja see ootamine ka ei lähe, sest näeme üle meie peade keeramas piltidega kaubalennukit (kuhu on ilusti peale joonistatud, mida lennukiga veetakse – lehmi, autosid ja kaelkirjakuid).

Siis pood, õhtul Ookean.

26.5.16

N, 3257. päev: aastaks ette, väga vanad pildid

Järgmise hooaja teatripiletid, üks üle aasta ette – see on kuulsa inglise näitleja tükile; eile tulid müüki, täna, päev hiljem, on järel ainult rõdu taharitta.

Loomaarsti juures.

Keeletunnis annab õpetaja mulle koleda paki esmaspäeval jagatud pabereid.

Tänane teema on väljarändamine. Üks küsib, kas see on see, kui lähed kõnnid metsas. Vestlusülesanne on, et räägi oma päritolumaast ja anna nõuandeid sellele, kes soovib minna sinna elama. Saab teada, et Albaanias vaadati samamoodi Itaalia telekat nagu Eestis Soomet.

* * *

Uus bussiraamat räägib Pariisist keskajal, koostatud uudsel meetodil: keskaegsed pildid (ega muidu profaanehitisi suurt järel ei ole, keskaegseid elumaju on näiteks … neli).

Vanasti mugandati tegevust ja kostüüme ikka vaatajale tuttavasse aegruumi.

Eesti oludes sellist raamatut teha ei saa, sest isegi kui lugeda, et keskaeg lõppes 1561, on vanim Tallinna pilt just samast aastast 1561 ja sealgi on vanalinna panoraamist peal ainult umbes veerand (ning linnarahval nii palju raha ei olnud, et tellida kunstnikelt linnavaateid või linnavaadetega palveraamatuid või altarimaale, kuigi ei ole teada, mis oli altareil, mis hävitati pildirüüste ajal 1525).

Raamatus on 1414. a pilt, kuidas püha risti reliikviat kantakse 1120 Notre-Dame’i uksest sisse, mis siis oli veel romaani stiilis (uut gooti hoonet hakati ehitama 1163). Kunstnik teadis seda ja kuigi miniatuuril on äratuntava gooti Notre-Dame’i lääneportaalid, on need joonistatud ümarkaarseina.

Üldse vanimal Pariisi panoraamil (link, 1413) on peal kõik oluline: Seine, Cité kuningapalee, Ste-Chapelle, N-D, Montmatre’i klooster (mille kohale rajati revolutsiooni ajal kipsikaevandus ja hiljem kaevanduskäikude kohale ja 40-meetrise alusmüüri otsa tuntud valge kupliga kirik).

Vanim väga tinglik Pariisi kujutis on 1220. aastatest, St-Geneviève’ kloostri portaali küljes olnud St-Geneviève’i kuju baldahhiin: sellel on majadel ümarkaarsed aknad, aga baldahhiini all on varagooti võlv (St-G. klooster oli tänapäevase Panthéoni platsi idaservas).

Siis XIII ja XIV saj kujutati olusid veel väga tinglikult (nt piltidel puudus sügavus, proportsioonid paigast ära), aga XV saj hakati kujutama realistlikult.

Hertsog Berry palveraamatus on Pariisi vaateid mitu: mitte päris fototaolised, sest esiplaanil on tavalise kalendripildi traditsiooni järgi näiteks heinalised või külvajad, aga taustal on konkreetsest kohast vaade: näiteks Berry linnapalee aknast tollase kuningapalee poole (link – seesama kuulus aluspükstega pilt), kus resideeris tollane kuningas, hertsog Berry vennapoeg, ja üle jõe Louvre’i poole (link), mille ehitas omaaegsest kindlusest ümber lossiks ja kus kunginana resideeris hertsog Berry vend. Palveraamatu piltide väga intensiivne sinine saadi kalli sinise värviga – sinist värvi oli teha raske – see oli Afganistanist toodud, sisaldas lapis lazuli pulbrit. XV sajandi vaadetel on näha ka Ste-Chapelle algne roosaken, mis oli umbes sama mustriga kui N-D roosaknad; see ehitati 1490. a paiku ümber leekestiili, aga veel ühel 1490. aastatel maalitud miniatuuril on kopitud ülal lingitud juunipildi akent.

25.5.16

K, 3256. päev: kolmapäev

Kevad on tulnud: maanteel treenivad jalgratturid.

Saksa kirjanduse tunnis näidatakse iidset muusikapala, kus on üks vanemb Saksa laulja, kes näeb välja nagu eakas proua filmis „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset” (1973) ja laulab kahe ilmselt kuulsa Saksa laulja vahel laulu, mis olla tundmatul põhjusel Saksamaa matuselaulude edetabelis 3. kohal. Koomiline on mõistagi see, et üks kaaslaulja näeb välja nagu Priit „Tarmo noorem vend” Pihlap (üldkuju, rõivastus, soeng, vuntsid) ja teine nagu vahakarva näoga Jaak J., kaadrilõige on poolest reiest, aasta ja soengud on 1987 ning mõlemad härrased on efekti mõttes paigaldanud püksi soki või labaku.

I+Ä puuri uued puuviljariputid. Ä üritab põgeneda majja; I üritab tungida majast vaatama, majauksel toimub suur trügimine, kuni Ä lendab plõnn! nagu kork eest.

24.5.16

T, 3255. päev: I+Ä jaoks

Linnupoest kaikaid (õrsi). Täheldame, kuidas igas loomapoes (3) on eri kaubad: vajalik koera- ja linnusöök on ühes, linnuasjad on teises, mugav on käia kolmandas.

23.5.16

E, 3254. päev: esmaspäev

Vahepealne lootus kustub: vahepeal ligi nädala kadunud joodiknaaber on tagasi.

Palju tööd, tundi ei jõua.

22.5.16

P, 3253. päev: aialaat ja neli „Võluflööti”

Täna on õues soojem, õhus on koguni kuulda piiritajaid, neid suvelinde.

Aialaadal on mutritest dinosaurus ja plekist sipelgad.

Seaehitus jätkub:
  • Kere siledamaks, 2 mm messingvardast lõug, kärsavoldid.
  • Tähelepanekuid: paberliim kuivab ka läbi mitme kihi, korraga saab kleepida mitu kihti.
  • Probleem selles, et luukere servade vahel kuivab paber pingule ja mõne mm sügavustesse vagudesse. Neisse on vaja kleepida pikuti mitmeid kihte paberit, algul kitsamaid, siis laiemaid, kuni on sile. Vaja oleks rulliga liimiannustit (tõmbad pealt riba üle, liim küljes), kunagi olid sellised olemas.
  • Ribad: paber õrnalt rulli, kääridega otsast, iga ribapundar sama pikkusega (8…10 cm).
  • Sügavamatesse lohkudesse pikk riba otsast kinni, siis tagasi enda peale, uue liimikihiga kinni jne
  • Kärsakortsud: pabernööriga. Ajalehepaber rulli, proovin mitut meetodit, algul kerin pabeririba 45° all, aga lihtsam on keerata liimiga niisutatud paber kohe rulli, tihendada rulli vintide pealekeeramisega ja kleepida see kohale. Kärsakortse on 4 tk, need on 1 cm kõrged ja 2 cm laiad, koosnevad u 5 paberirullist, silendan pealekleebitud ribadega.
  • Edasi on vaja teha kärsaots, kõrvad, jalad, käed, saba, silmad. Käsivarte jämendamiseks on ilmselt vaja mullikilet, et tuleks kerge. Pulbrist tehtud papjeemašeed üldse vaja ei ole olnud; kardan, et see tuleb liiga raske. Üks jalg on hakanud kere suhtes logisema; ära see ei saa tulla, aga see võib tähendada, et kere mingi koht on läinud alumiiniumrakise küljest lahti (liimisin ainult, ei poltinud, kui õigesti mäletan; pea küll on rakise külge polditud. Õlad ka ei ole väga tugevalt kinni, ei talu väga suurt pöördemomenti. Loodetavasti jääb login jalgade ehitamisega kere külge järele.
  • Kärsaots papist, soojapuhuri karp on hõredast 2 mm lainepapist (Amazoni pakid on tihedast 1 mm lainepapist). Kärsaots tuleb 2 cm paks ja kerge.
* * *

Nii et teeme kõigi nelja meil oleva „Võluflöödi” plaadi võrdluse. (Paneksin tabelina, aga Bloggeris ei saa tabelit kirjutada.)

Lavastused:
  • CG: Covent Garden 2003
  • SF: Salzburger Festspiele 2012
  • BF: Bregenzer Festspiele 2013
  • DNO: Dutch National Opera 2012
Kujundus (lava + kostüümid + grimm):
  • CG: 1791 (v.a tänapäevane Papagena)
  • SF: tänapäev, lai lava, ajastupillid
  • BF: teletupsumaa, 20-meetrine pöördlava järves (Seebühne), ümber kolm 28-meetrist lohekoera, nende vahel rippsillad ja küljes akrobaadid, ees vees sõitvad lavaosad, 7000 kohaga amfiteater, esinejate pea küljes mikrofonid, kuuel tegelasel laval kehadublant ja hääl lava taga
  • DNO: lakooniline ruut trosside otsas, eri asendis ja kõrgustel, video, köögiviljad, orkester osaleb mängus
Papageno on…
  • CG: partidega kampsunil ja mütsi otsas, hüppab võimsalt lindude järele ja Papagena voodisse
  • SF: veoautoga praelinnumüüja
  • BF: kollastes dressides
  • DNO: redeli ja seljakotiga, valgete triipudega rõivastel, püüab lehvivaid noodilehti
Sarastro on…
  • CG: XVIII saj valgustusajastu valitseja
  • SF: valges kitlis laborijuhataja, kaelas vilkuv latern või elektripliit, juhe läheb sellest kuklasse
  • BF: tätoveeritud näoga pervert
  • DNO: rahulik tark ristiisa, umbes nagu pisut turske Steve Jobs
Monostatos on…
  • CG: väga paks barokkhärra
  • SF: mustaks viksitud näoga, ümmargune kooliõpetaja (?)
  • BF: tätoveeritud näoga, mustas nahkkostüümis ja punase nahast fallosega pervert
  • DNO: särgis härra, hiljem ihupildiga öösärgis
Öökuninganna on…
  • CG: traadist peakaunistusega, vihane, nii et hirm tuleb peale
  • SF: …
  • BF: u 10 m laiuse kleidiga, kindad on värvitud käed
  • DNO: ratastoolis pikkade hallide juustega vanatädi
Kolm daami on…
  • CG: traadist peakaunistusega ja pealaeni ulatuva otsmikuga (grimm)
  • SF: sinises blond, punases brünett ja rohelises punapea
  • BF: à 3 inimesega liigutatavad loheratsanikud, hääl lava tagant
  • DNO: moondeülikondades, hiljem ihupildiga öösärkides, silmaaugud tumedad
Kolm poissi on…
  • CG: inglise poisid, vanamehekostüümides
  • SF: …
  • BF: tohutute plastpeadega akrobaadid, laulavad naisterahvad lava taga
  • DNO: saksa poisid, vanamehegrimmiga, kepiga, kõnnak à la „Tujurikkuja” Telepoiss
Papageno suu pannakse lukku…
  • CG: rauast lukuga
  • SF: hoobiga, hambad pudenevad suust
  • BF: …
  • DNO: teibiga
Tamino võluflööt ja Papageno kellamäng on…
  • CG: barokkflööt ning vändatav päikse- ja kuupildiga värk
  • SF: kõver kaigas ja …
  • BF: torutaoline ese ja kärbsepiitsa taoline kuldne kellukestega ese
  • DNO: tänapäevane flööt (osadena, mängib orkestrant) ja klahvidega kellamäng (mängib orkestrant, kohati mängib ise; kord imiteerib P. kellamängu pooltäis veinipudelitel, varsselleritega)
Vana Papagena on…
  • CG: vanurigrimmiga (?)
  • SF: tilgutiraamiga, antennidega peas, kaugjuhitav
  • BF: koleda maskiga, pea otsas tudisev nõudevirn
  • DNO: vildist mantliga, varjab nägu
Hääled…
  • CG: Papageno – Simon Keenlyside, Öökuninganna – Diana Damrau
  • SF: Pamina – Julia Kleiter, Sarastro – Georg Zeppenfeld, Papageno – Markus Werba
  • BF: — (oleks võinud sama hästi tulla ka plaadilt, näitlejad pidanuks pingutama veel vähem)
  • DNO: Papageno, Tamino, Pamina, Sarastro, Öökuninganna
Kokku:
  • CG: täitsa kompu
  • SF: ei ole ka väga viga
  • BF: megaefektne lavakujundus, aga lauljate jaoks raha enam ei jätkunud
  • DNO: eelmisega täpselt vastupidi

21.5.16

L, 3252. päev: laupäev

Koristan, siis lennujaama vastu. Söök, pood. Kodus pervo-ooper jätkub (vt homne sissekanne).

20.5.16

R, 3251. päev: uus raamat, ikka külm

Sain eile läbi bussiraamatu „Rafala”. Uus on Joh. Aaviku päevaraamat (enda eksemplar – ükskord üks E töökaaslane laenas ja siis hankisin meile enda oma).

Aavik kirjutas päevaraamatusse ilusti kõik oma plaanid ja mõtted – keelest, raamatutest ja preilidest. Saab teada, et tal oli kerge düsgraafia (kõike krõnkse ei ole päeviku väljaandja suutnudki dešifreerida, ilmselt ei ole ta ka teadnud piisavalt palju soome ja prantsuse keelt, millest Aavik on tuletanud uusi sõnu, rääkimata Aaviku salakirjast, mis on salajas edasi). Aavikul oli sageli suuri plaane ning ta vihkas kõige rohkem kolme asja: tolmu, müra ja kärbseid.

* * *

Täna hommikul on toas 17 °C. I+Ä elavad nüüd ka öösel magamistoas, kus on pisut soojem. Liftis on remonditeatele soditud tööde eeldatavale kestusele juurde „13 °C” ja allkiri on hoopis välja kraabitud – seal oli alguses „kinnisvarahooldus”, mille oli keegi tundliku sotsiaalse närviga korteriomanik maha kriipsutanud ja kirjutanud asemele „vargad”. Katlaruumi remont kestab teist nädalat; kinnisvarahooldus eeldab, et kokku „ligikaudu 4–5”, seega veel vähemalt kuu aega. Midagi tehakse ka, all fuajees ning parklanurgas prügikastide juures on aeg-ajalt olnud vanu ja uusi malmvigureid, vanu torujuppe koos ventiilidega ning postkastide ees on seina ääres pikad uued torud (mille sisemus on Šp jaoks vastupandamatult põnev, nina mahub suurematesse just sisse). Algul maja ees, seejärel parklanurgas on olnud ka teisaldatav kemmerg, mille uks, nagu märkis üks remondimees, kui koerasitaga kilekotte prügikasti viskasin, käib lahti täpselt samasuguse võtmega nagu prügikastid. (Tglt ei käi, tegi nalja.)

Meil oli kunagi plaan kaunistada toaseina vee all ujuva jääkaru kunstfotoga; hehee, võiks saata arve kinnisvarahooldajale.

* * *

Tööl bussipeatusest lendab üle must-harksaba, majade vahel pääsukesed. Õhtul poest soojapuhur, koera- ja linnusööki. Mitmetunnise hoolika kütmise peale tõuseb pappseinte vahel temperatuur karge 18 °C pealt suisa 21 °C-ni.

19.5.16

N, 3250. päev: So 30

Red Rain. Sledgehammer. Don’t Give Up. That Voice Again.

In Your Eyes. Mercy Street. Big Time. We Do What We’re Told.

18.5.16

K, 3249. päev: tali

Täna on 18. skp ja ka toas on 18°. Brr. Esikupõrand on nii külm, et arvan selle esti märjaks.

Tööl aknast näen, kuidas majade vahel tiirutab pikalt kümmekond räästapääsukest.

Seaehitus keskendub kehast väljatungivate kanderibide tasandamisele: orgudesse tuleb kleepida kitsamaid ajaleheribasid. Näib, et sellele tööle lõppu ei tule. Huvitav, kas kuskil on olemas liimirulli, et tõmbad aga paberi pealt läbi ja liim küljes?

(Tagantjärele tarkusest: algul lõikan eri laiusega ribad valmis, aga hiljem käristan ribad käsitsi. Rebitud ribad õhenevad servast ühtlaselt, saab siledama pinna.)

17.5.16

T, 3248. päev: hundil on need hullud jutud

Vat alles reedel kirjutasin pettumusest, kuidas muidu täitsa ladna koolivend osutus fanaatikuks, selle sõna algses ja mitte sugugi kaunis tähenduses. Aga täna hommikul, kui voodi äärel istudes tutvun, mis on öö jooksul maailmas juhtunud, saan teada, et eelmisel nädalal (9.–13.5.) toimus WHO/FAO eksperdirühma (JMPR) erakorraline istungjärk, kus arutati just sedasama teemat, taimemürgijääke toiduainetes, ja järeldati, et neist just sellesama, mis vähi tekitamise pärast keelustamiseks koguti Eestis eelmine nädal allkirju, vähirisk söögi kaudu on ebatõenäoline (unlikely to pose a carcinogenic risk to humans from exposure through the diet) – mõni nädal hiljem väidetakse, et surmava annuse saamiseks on vaja ühekorraga ära süüa 86 tonni nisu, ühekorraga, 86 tonni, või ära juua 70 000 liitrit veini (kusjuures asjakohatu käitleja uriinis on kontsentratsioon suurem kui veinis). Lugege ise: istungjärgu esialgsed kokkuvõtted (16.5.) – link.

Enne edasi lugemist meenutagem, mis on oht ja risk: oht on seisund, risk on selle tõenäosus. Üks ei välista teist.

IARCi vähiohtude klassifikatsioonis (link) on klassi 2A (probably carcinogenic to humans ehk mis võib-olla on vähiohtlikud – võivad tekitada vähki ses mõttes, et ka kindla kantserogeeniga kokkupuutel igaühel vähki ei teki) – 79 kande seas ka näiteks töötamine naftakeemiatööstuses (toimik 45), klaasitööstuses (58), juuksurina (57, 99) ja vahetustega (98), anaboolsed steroidid (111), praadimine (95), malaaria (104), kuum mate (51) ja punase liha söömine (114).

Klassis 1 (carcinogenic to humans ehk mis teadaolevalt on vähiohtlikud) on 118 kannet, näiteks alkoholjoogid (44, 96, 100E), põlevkiviõlid (35, Sup 7, 100F), beetlilehed (Sup 7, 85, 100E), kivisüsi majapidamiskütusena (95, 100E), diisliheitgaasid (46, 105), postmenopausaalne östrogeenravi (72, 100A), Helicobacter pylori (61, 100B), krooniline A- ja B-hepatiit (59, 100B), ioniseeriv kiirgus (100D), töötamine alumiiniumi- (34, Sup 7, 92, 100F), terase- (34, Sup 7, 100F) ja kummitööstuses (28, Sup 7, 100F) ning maalri (47, 98, 100F) ja korstnapühkijana (35, Sup 7, 92, 100F), mineraalõlid (33, Sup 7, 100F), välisõhu saaste (109), hiinapärane soolakala (56, 100E),  töödeldud liha (114), päikesekiirgus (55, 100D), tubakas (83, 100E), solaariumid (100D) ja puidutolm (62, 100C).

Ehk maakeeli – kui teile teevad muret vähiohtlikud ained, hoidke parem kaugele nendest, millest on kindlalt teada, et on vähiohtlikud: ärge jooge alkoholi, ärge suitsetage ega laske teistel, ärge hingake sisse saastunud välisõhku, ärge sööge töödeldud liha ja ärge sattuge päikese kätte! Parem üldse, kui te õue ei satu, sest kui teil just ei ole looduskivist põrandat ja te ei ela radooniohtlikus keldris, on toas looduslik kiirgusfoon mitu korda väiksem kui õues.

Väga piinlik, kas pole. Oleksin ise selle allkirjakogumise algataja, häbeneksin end maapõhja. Jagan uudist FB-s – üritan kahjurõõmu talitseda ja – ja terroriühingu valedest* õhutatud fanatism muudkui jätkub. Kas koolis ikka õpetatakse, mis on kontsentratsioon ja mis tõenäosus?

*Nt väide, et plekkpurk pidada looduses säilima 200 aastat – muuseumihoidlas küll, looduses hävib umbes kümne aastaga.

* * *

Hommikul seale kaks tagumist kärsaribi, kärsa tagumisse otsa ajalehekate. (Kärsa keskmise osa katsin kohe alguses kassakviitungitega, see materjal ei ole sama hea kui ajaleht – kõvem ja raskem lõigata. Liimiga immutatud ajaleht annab venima ja muutub rebimiskindlaks.) Lõikan kääridega sõrme (!!). Kärss on viltu ja sinna ei saa midagi parata: kärss oli üldse esimene koht, mida seast tegin; oleksin pidanud ootama ja ehitama kärsa pärast, poltides selle muu alumiiniumrakise külge.

* * *

Remonditakse maja küttesõlme, väga sobivalt külmalaine ajal. Laupäeval ja pühapäeval oli toas 19°, I+Ä olid pühapäeval loiuvõitu, arvasime, et äkki külma pärast. Puhastasin eile 120 °C auruga I+Ä jooginõud (millel on kohti, kuhu käsi ei ulatu), koerte jooginõu (mis ei ole nii puhas olnud aastaid) ja kohvimasina veepaagi (mille kättesaamatusse alaossa oli tekkinud pruunikas elustik); eile olid I+Ä kõbusamad. Ja arvake, kui palju on toas sooja täna hommikul? — 18°. Hea karge, viska tekk pealt ja paugupealt olen ärkvel. Õhtul saab vist aknast sooja sisse lasta.

Õhtul on pistikupesadest vool ära. Kontrollin korteri elektrikilbist – ongi üks kaitse väljas. Kurja juur on Šp, kes on vedanud padja nurka, kus muidu seisab I+Ä elamine, mis päevaks on igaks juhuks kärutatud magamistuppa ukse taha – mitte niivõrd kisa kui I+Ä turvalisuse pärast, et kui nad peaksid juhtuma pääsema seiklema tuppa, ei satuks nad Šp ja Št lõuge vahele. Šp on toetanud padja kenasti nurka, juhtme peale, ning kui toetas oma raske kere padjale, andis kuskil miski järele ja kaitse lülitus välja. Mistõttu edaspidi tuleb ehitada toolidest tõke ette. Kui Šp oli veel kutsikas, käis L-kujulise arvutilaua ette spetsiaalne aed, mis käis mõlemast otsast klambritega kinni ja oli ratastel.

16.5.16

E, 3247. päev: usupüha

Usupüha. E sõidab Eestisse.

Mina ehitan jõudsalt kolmandat siga.
  • Hommikul lõpetan eesmised kõrvakinnitused (püsti, keskjoon p.o 8 mm tagapool pea kesktasandit; tagumised on 30 mm tagapool pea kesktasandit, rõhtsad). Tehnoloogia on sama kui tagumistel: vajaliku asendi annab serviti papitükk, pesaks on sellele kleebitud plasttüübel, aga tagumistel liimkinnitus peab, eesmistel tuleb tüübel lahti. Mäkerdan selle kinni epoksiidkitiga. Parempoolne eesmine tuleb ka lahti, selle ka.
  • Seni on ülemine peapoolik olnud muust seast eraldi. Liimin ja poldin selle alumise külge kinni (augud on ette puuritud juba enne kanderibide paigaldamist).
  • Kuklaribid, silma järgi, radiaalsed, kummalegi poole 3 tk.
  • Turi: kukla tasandilist osa jätkav ristkülikukujuline plaat, kinni selja mediaanplaadi ja alumiiniumrakise küljes.
  • Kukla alumise poole kanderibid (kaelast väljapoole ulatuva pea jaoks).
  • Siis leian, et luukere on valmis, katan kogu sea 1. korda ajalehepaberiga (v.a kärss). Ribade pikkuse, laiuse ja ülekatte leian katse-eksituse meetodil. Liim on kliistritaoline, sõrmedele jääb paks kiht. Oluline on avada hilisemad ühenduspesad kohe, kui ajaleht on veel märg (pärast ei pruugi neid leida).
  • Siis siga kuivab pool päeva. Ajaleht tõmbub kenasti pisut pingule.
  • Õlakondid (mis toetuvad peamiselt alumiiniumrakisele) ja õlgade-selja ülemineku kanderibid, kaela kanderibid (need küll toetuvad ühele-kahele liimitud ajalehepaberi kihile, aga neid on nüüd paigaldada lihtsam, kahe teadaoleva raadiusega kera vahele). Kaela ja õlgade pind.
  • Mõtlen välja, kuidas teha suu kanderakis (see p.o tugev, sest kui siga kukub näoli, maandub esimesena alalõug, mis ulatub kärsast ettepoole). See on väänatud 2 mm messingtraadist ja epoksiidkititud kärsa kanderakise külge.
  • Kanderibide tegemine silma järgi on tunduvalt kiirem kui sirkliga mõõtes, materjal on õhem ka (kerapindade moodustamisel pidi täpselt sirkliga mõõtma).
  • Varsti saab valmis teha jalad; need tuleb paigaldada alles siis, kui kogu „nahk” on paigas (veel 4 kihti*) ning kärss, käed, saba ja kõrvad valmis. (* Tagasihoidlik esialgne hinnang. Pärast maadlen pikalt ribidevaheliste orgude täitmisega ja asi läheb seda nägu, et kerapinna saavutamiseks on vaja süvenditesse vähemalt 8 kihti.)
  • Tallad tulevad vanadest riiulikanduritest (vist magneesium) + epoksiid, sääred + põlved 2 mm alumiiniumplaadist – täpne nurk selgub alles lõplikel tasakaalukatsetel. 1. ja 2. seal oli probleem, et kukub näoli, nüüd on vastupidine, et kukub selili (tagumiku kanderibidele liimisin pakse terasseibe, sai vist liiga palju, koukisin 4 tk lahti; häda korral saab selle koha pärast avada ja seibe veel eemaldada, aga loodetavasti saab tasakaalu reguleerida põlvede asendiga, mistõttu tuleb teha põlved-sääred kas alles kõige lõpus või teha neid valmis mitu tükki ja proovida (95°, 110°, 115°) – esimeseks teen täitsa valmis ja poltisin kohale 115° põlved, need on liiga madalad, alles 125° oleks ilmselt stabiilne. Taldade alla tuleb sõnum ehitajalt, tekst juba valmis. Sääred ja reied saavad ümaruse praeguse plaani järgi kipssidemega.
Luukere tegin kuu aega, esimene paberikiht peale poole päevaga!

Väga natuke ka poolteist kuud tagasi toimunud juubeli pilte. Kuuetunnisest üritusest on valmis eest ja tagant kokku kolme tunni pildid – ülejäänud kolme jooksul söödi, pilte on vähem. Aga töötluspausid on olnud pikad, olen vahepeal unustanud, mida piltidega tegin. Märtsi linnupildid ikka ootavad.

14.5.16

13.5.16

R, 3244. päev: karp käes, sõgedus, ummik

Hommikul kell kolmveerand üksteist helistab valvelaud, et tulge kohale, teie pakk on kohal. Ja ongi, sama paljurännanud GLSi karp, milles on 2 × 2 printeritinti, sh matt must, mille viimane padrun on printeris.

* * *

Nagu on see olnud varem ja ilmselt saab olema ka tulevikus: arvan mina kellegi koolikaaslase mälestuste järgi täitsa arukaks inimeseks, aga siis pistab ta tuntud suhtusmeediaportaali midagi, mis kinnitab, et ta ei ole seda enam üldse mitte, ja kui nagu üle küsida, ketrab ta sama õelatest kuulujuttudest õpitud „tarkust” (loe: sõgedust) muudkui edasi – mõtlemata, et nüüdsest peale meenub see mulle iga kord, kui temast kuulen. Seekord ei ole mängus ka mürgitavad sooaurud; ajusid on järelikult pehmendanud mõni muu ollus.

* * *

Õhtul jube ummik. Kella seitsmest mängib kontserdisaalis üks maikasärgis vend orelit, aga see, et kontsert algab tund varem kui tavaliselt, meenub mulle alles kell 17.16. Teen väga kiiresti, et jõuaksin 17.23 bussi peale (vaja käia kodus, võtta ülikond ja piletid ning jalutada koerad), aga seda ei tule, järelikult on läinud varem, nagu see mõnikord teeb (kui töölt tulen, on buss pika liini lõpus ja siinkandi bussijuhtidel ei ole kombeks peatustes oodata nagu Šveitsis, seega saabub buss mõnikord täpselt, mõnikord 5 minutit hiljem, mõnikord 5 minutit varem, rekord on olnud aga 8 minutit varem ja 25 minutit hiljem). Poolest lähen linna kaudu mineva bussi peale, aga see jääb ummikusse. Kell 17.37 helistab E, et ka tema ei ole veel jõudnud koju, on pool tundi seisnud kodutänaval bussis, et äkki jätaks kontserdile minemata ja hoopis käiks sööks Ookeanis. Tore mõte; ka minu jõudmine jaama kaudu kodust läbi kontserdisaali on enam kui kahtlane – Google näitab paksu punast joont D. maanteel. Kergendus missugune. Ostan jaama leheputkast E-le ajalehe Die Zeit, selle esilehel on suur Jeesuse Kristuse näopilt allkirjaga „Miks on meil ikka veel kaks kirikut?” (asjalikum oleks muidugi „Miks on meil ikka veel kirik?”). Leht käes, trügin bussi – kell on juba 18.11 – inimesed vaatavad imelikult, justnagu siis, kui kunagi tõin töölt koju isikliku Ameerika ehitusinseneri käsiraamatu aastast 1930 ja ootasin, see käes, Kaubamaja juures trolli. Käsiraamat oli paks (2400 lk), nahkköites, kullatud leheäärtega. Buss sõidab täitsa edukalt ühe peatuse, siis paistab kurvis akendest, et kogu eesolev D. maantee ikka seisab. Tulen järgmises peatuses maha ja lähen need ligi kaks kilomeetrit jala. Alguses on buss nähtavas kauguses ees, aga kes pärast naerab, naerab paremini, sest juba enne restorani Il Spurgos lähen bussist mööda ja isegi pangaautomaadi juures käinuna jõuan kohale pikalt enne bussi.

Ookeani kardinad on all, uksel on silt, et kuni 20. maini kinni; kõnnime linna poole, Hiina restorani Vana Tao, mida mõni aasta tagasi remonditi ja millest tuli alati keegi töötajaist hommikul bussi peale. Väga ontlik, sisekujunduses puuduvad punased paberlaternad täiesti, disain on moodne, toit soodne, rohke ja maitsev.

* * *

Film on Er ist wieder da (2015), iga kõrraliku sakslase hirmuunenäost, et Hitler ärkab surnuist. Peale üleüldise jandi – filmi alguses on dokumentaalkaadrid, kuidas kostüümis ja grimmis peategelane küsib üle Saksamaa tavalistelt inimestelt, mida nad elust arvavad, või joonistab möödujaist [väga halbu] pilte; seda improviseeritud autentset materjali filmitud 300 tundi – on ka tõsiseid momente, nagu et tõdemus, et Hitler sai võimule vabadel valimistel ja siis peaks hukka mõistma ka Saksa rahva, või et Saksa rahvas ei saa Hitlerist lahti kunagi. Või et teil on selline asi nagu telekas, suurepärane propagandavahend, aga mida te seal näitate? – Kokka!!

12.5.16

N, 3243. päev: seiklen lõunaosariikides ja kohtan kontserdil õpetajat

Kui majast väljun, näen, et ameeriklaste juures on buss; kogemus on osutanud, et kui hakata väga kiiresti jooksma, jõuab meie peatusse; ning probleem on olnud selles, et tuleb joosta väga kiiresti. Seega võtan jalad selga, aga 30 meetrit enne ülekäiku näen, et buss ei pidurda, nii et edasi joosta ei ole mõtet. Paari minuti pärast tuleb teine buss, mis on kas 16 minutit graafikust taga või 14 ees.

* * *

Tellisin umbes eelmisel nädalal seljatäie printeritinte. Strateegiline varu oli otsakorral – kohe nii, et mõne mineva tindi viimane kassett oli printeris. Osal käisin reedel postkontoris järel, aga selles kahes pakis ei olnud kõiki. Esmaspäeval keegi helistas, olin just lennuväljalt tulles bussi astumas, postkastis oli GLSi silt sama kellaajaga, et ei olnud kodus, tuleme homme jälle. Teisipäeval oli postkastis uus silt, et jälle käisime, kedagi ei olnud kodus – seekord helistamisega vaeva ei nähtud – ja pakk ootab teid viis tööpäeva meie laos. GLSi ladu oli ennevanasti vangla lähedal surnuaia vastas ja käisin seal pakkide järel mitu korda, kuigi üldiselt eelistan saada asju normaalse postiga, mida oleksin meelsasti teinud ka seekord, aga kust ma võisin teada, et nad raisad normaalse postiga saata ei taha.

No uurisin järele, mida ütleb pakijälitus – tõesti, mu pakk on neil laos. Ütleb asula ka; pika otsimise peale leian ka aadressi. See muidugi ei ole enam seal, kus veel 2010, vaid suisa metsikus lõunas. Ühistranspordiautomaadiga mängides leian, et lõunaga peaks jõudma ära käia; eile jäi minek hiljaks, käisin parem söömas; täna siis torman täpselt lõuna alguses bussipeatusse ja ootan. Saabub buss, mis kärutab mind metsikusse lõunasse, pikalt mööda kiirteed. Asulas, kus 2010 käisime rongiga sõitmas, vaja ümber nurga ümber istuda; vahe on kuus minutit, minu buss hilineb viis, aitavad kiired jalad, GPSi järgi 24 km/h kiired.

Leian õige peatuse ja õige aadressi – aga nagu sa, kallis lugeja, võid arvata, ei leia ma sealt GLSi. Varem ühelgi kaardil ka ei olnud, aga mõtlesin, et ju vast on kaart vana. Tänava ääres silti ei ole. Aadressil on kaks bensiinijaama. Küsin ühest; teenindaja teab, aga paraku on ta kurttumm ja ma ei saa aru, mida ta mõtleb, kui ütleb, et paremale, aga näitab ülespoole. Õues isegi vaatan, ega bensiinijaamal ole äkki kaht korrust. Uurin tänavat „ülespoole” ehk otse; seal ei ole ühtki hoonet, mis võiks olla ladu. Üle tee on majanumbrid paaritud. Uurin tänavat ka paremale, ka seal ei ole ühtki ladu.

Küsin teisest bensiinijaamast. Teenindaja ei tea, küsib järgmiselt kliendilt. See kehitab õlgu, läheb üle inglise keelele ja ütleb sellised sõnad: It’s definitely not here. Seega uurin, mida ühistranspordirobot soovitab mul tagasisõiduks, ootan bussipeatuses veerandtunnikese ja näen bussiaknast veel masendavaid tihedaid endisi tööstusasulaid. Kaht mudelipoodi näen; restoranides on lõunaaeg, uksed lahti. Ka see buss on graafikust maas, ümberistumiseks on graafiku järgi 4 minutit, tegelikult 1, aga vaja on kõndida ainult üle tänava. Tagasiteel 10 lehekülge bussiraamatust.

Nii et kirjutan kohe GLSile, et kuna nende ladu on nähtamatu, kas nemad seda mulle tuua ei saaks. Ja kui Amazon küsib, kuidas olin saadetisega rahul, kirjutan kindlasti, et saatjaraisk võiks saata asju normaalse postiga, oleks kaup ammu käes postkontorist, kuhu jalutan kümme minutit, mitte laost, kuhu sõidan kolmveerand tundi.

(Mõni päev hiljem vaatasin riigi geoportaali aadresside kihist, kus ametlikult on aadress, kus GLS ütleb lao olevat. Et ametlikult, mitte Google ega Mavericku kaart Hike and Bike. Nääh, seal aadressil on see kurttumma teenindajaga bensukas (mistõttu ta üldse teadis). Kaubanduskeskus, mille sisemust ja tagust ei jaksanud uurida, on aadressi poolest kolm maja edasi, teine bensujaam on kümmekond maja edasi. Linnas on küll sama tänava ääres eraldi tööstusrajoon, aga ükski märk ei osuta, et seal oleks GLSi, ning pealegi on selle aadress üle saja maja edasi.)

* * *

Põllul kõnnib künnivares teise järel, soputab tiibu ja nõuab süüa. Mis ühtlasi tähendab, et tänavused varesepojad suudavad juba lennata.

***

Õhtul kontsert. Meil on vasakult teise külglooži 1. reas kohad nr 2 ja 3. E imestab, et ei tea kes sinna 1. kohale tuleb, aga siis astub nurga tagant välja, 1. koha pilet käes, arvake kes? – H, minu kunagine ja E praegune saksa keele õpetaja!

Saame talt teada, et küll on head kohad, kõike näeb. Ta olla ükskord istunud parteris 1. rea keskel ja nägi ainult dirigendi põlveõndlaid.

Üldiselt on õpetaja üsna rahutu; talle küllap ei õpetatud koolis, et tardu kontserdil asendisse, kus suudad olla veerand tundi järjest, siis on esinejal kergem (ja kaaspublikul ka), ning et see asend ei ole käed risti rinnal ega jalg üle põlve, sest seda ei jaksa hoida veerandit tundi.

E pärast arvab, et mis tõenäosus see oli, et H räägib tunnis, et ostis ühe viimaseist pileteist, ja meie ostame vähe aja pärast ka, ja õpetaja satub suures kontserdisaalis (täna 1238 kohta) just meie kõrvale. Mina, et üsna suur, sest H tavaliselt istubki selles loožis 1. või 2. reas – ükskord nägin teda seal – nüüd kui järele mõtlen, siis isegi täpselt samal kohal – ja ükskord minu tunnis rääkis ta, kuidas istus loožis, aga taga krabistasid vanatädid kommipabereid (seega mitte looži viimases reas), ja ükskord, kui ise istusime 1. või 2. loožis, me teda saalis ei näinud, aga kohtasime teda vaheajal loožide ees. Aga see, et see pilet olnuks odav, nagu ta väitis, tõsi ei ole. Enamik saalist on I kategooria; II kategooria on ainult parteri tagaservas ja esiserva lisaridades, rõdu esiservas, loožide tagumistes ridades ja oreli all; III kategooria on ainult rõdu tagaosas (kust lavale näeb heal juhul pikksilmaga), tagumiste loožide viimases reas (kust lavale ei näe vist üldse) ja orkestri taga, aga sinna pannakse toole väga harva. Ka on näha, et saalis on veel vabu kohti, just selles II kategoorias.

Tükk kestab tuntud Läti dirigendi juhatusel tublisti üle pooleteist tunni. Jään mitu korda magama, mitte paha pärast. Seljatugi on seina küljes, ebamugav.

11.5.16

K, 3242. päev: moodsad ajad

Koolitee kirjandustundi viib mööda erakordselt inetust kirikust, mis on nii kole, et paha kohe vaadata. Stiil on historitsism selle pahimas tähenduses: akendes on koos kolme kujuga teravkaared (tavaline gooti kaar, kus kaare raadius = ava laius; terav lantsettkaar, kus raadius > laius; lame teravkaar, kus raadius < laius – see oli Eestis tavalisim gooti kaar) ning siis on suures lääneaknas muu krempliga sobimatu kolegeomeetriline massvärk ning kõigele lisaks ümber kogu kiriku kohutavad tugipiilarid, peaaegu sama massiivsed nagu Pirital, kuigi Pirita omad hoidsid koos kolme löövi kokku 24 meetri laiusi võlve. Ehitatud on see 1872–1873, projekteeris tollane riigiarhitekt, kellele uusgootika hirmsasti meeldis ja kes tootnuvat uusgooti kirikuid kogunisti 78 tk. Ta restaureeris esimesena ka riigi kuulsaimat linnust, aga sellega läks vähe paremini kui selle koleda kirikuga. Tallinna Jaani kirik, mille kohta ütles üks arhitektuuriraamat kuldsed sõnad, et „ilumeel on sellest mööda läinud kaugelt ja jälgi jätmata”, on selle kõrval peaaegu kaunis.

* * *

FB-s saab tänapäeval väljendada arvamust rohkemate emotsioonidega kui ainult sinise püstipöidlaga. Nii et ärge häbenege, kui tuttav on pannud endast üles haleda pildi, näiteks millel on suur mees liibuvates, aga poristes jalgpallirõivastes ja näoga, et ta tahab olla üle küla jalgpallur. FB-s on selle jaoks spetsiaalne nupp, mis lisab pildi alla naerukrampides näo!

* * *

Kirjutab mäe tagant W naine G ja peagi saavad meie tänavusteks hoolealusteks L, kellele väga meeldivad koogid ja kollased kindad, ning J, kellele väga meeldivad lambad.

10.5.16

T, 3241. päev: kadunud fail

Hiljuti uuendus Eesti telefoni Android ja saladuslikult kadus Mavericki teekonnapunktide fail. Alles on eelmise telefoni vana, teadagi juulist 2015. Vahepeal olen läbi töötanud näiteks kodulinna rahvakeelsete kohanimede loetelu ning kandnud sinna mitmeid muid huviväärsusi, mis on jäänud fotodele, samuti mitmed huvipunktid tundmata tulevikku lükkunud Wuppertali-reisi jaoks. Oleks lahe, kui mõlemas telefonis oleks sama fail, mis tähendab, et teen uuendusi ühes telefonis ja aeg-ajalt saadan faili teise telefoni ning kirjutan sealse faili üle; varem tegin Eesti telefonis. Teises telefonis on teekonnapunktide fail novembrist 2015, hea seegi, seal on vähemalt peal need kodulinna kohanimed ning naaberlinna huviväärsused koos kõigi kolme joa ja kuulsa eraku koopaga. Saadan selle siis Eesti telefoni ja otsustan, et kuivõrd vahepealsed uuendused on haihtunud, võin teekonnapunkte sama hästi uuendada ka teises telefonis.

Saame hakkama kangelasteoga, et ostame Lufthansa lennukipiletit ainult viis päeva ette. Te ju teate, kuidas kaks nädalat enne lendu olevat LH piletihinnad neljakohased? — Valesti teate.

Jube vihm päeval ja õhtul. Alanud on mustikahooaeg – E leiab õhtul põrandalt veel koerte küljest kukkunud täisimenud puuke.

9.5.16

E, 3240. päev: hapud!

Hommikul lennujaamas E-l vastas. Tahame minna sööma, lõunal restorani Ookean – aga see on kinni. Sööme linnas.

Ilm on pilves ja palav – Merkuuri ülemineku vaatlus jääb ära. Pärast selgub, et kavandatud objektiiviga olnuks Merkuur sensoril tervelt ja meeliülendavalt 4 pikselit pikk ja 4 lai, ning mitte pimedas taevalaotuses särava laiguna, vaid vastupidi, säraval taustal oleva pimeda laiguna.

Bussi EW 1433 juht kärutab meid rahus peatusest mööda – jälle 195. buss. Kõva röökimine. Peatub.

Õhtul on keeletund, siis on täitsa pilves.

Št peas on veel 3 puuki.

8.5.16

P, 3239. päev: kevad

Ilus ilm, käime koertega metsas. Jõel on pardipojad. Pärast saen läpakale jahutusplaati (mis peaks juhtima protsessori kuumuse laiali suuremale pinnale, ventilaatoralus peaks jahutama seega paremini), avastan Št peast 3 puuki ja ilus õhtu lõpeb täieliku klassikaga: värvin rõdul aiatooli.

Veel vestlen kaugemaise kirjasõbraga inimeste juhmuse teemal (et tegelikult on maakera ümmargune ja vesi voolab mäest alla) ning ta pakub, et peaksime võtma suured tümikad.

7.5.16

L, 3238. päev: vanasõnad õpetavad

9 korda mõõda, 1 kord lõika. Lõigata on vaja 3 korda. Mitu korda on vaja mõõta?

Mina mõõdan umbes 4 korda ja kui uksekardin valmis, selgub, et juhendraisk valetas! Häbenen, mida kõike I+Ä juuresolekul ütlen.

* * *

Millalgi sel nädalal pandi Saksamaal MRI-skannerisse ooperilaulja ning vaatajad võisid näha, mis juhtub „Tannhäuseri” ajal laulja sees. Tingimata on vaja parema akustikaga magnetskannereid! Laulja on juhuslikult sama, kes jättis kuu aega tagasi sügava mulje plaadilt ja hiljuti lavalt.

6.5.16

R, 3237. päev: vaba päev

Selle blogi mimikri on nii täielik, et kirjutas üks putukauurija ja küsis, kus täpselt ma üht siin mainitud putukat Viljandis nägin. Et eelmine kord nähti Eestis 57 aastat tagasi ja mu vaatlus on teadusele väga vajalik.

Õues võib täheldada selgeid suvemärke – piiritajaid ja rulatajaid. Kui poest naasen, üritavad samas (kunagise skulptuuri astmetel – kunagi oli selle keskel suur vaher ning skulptuuris voolas vesi ja pöörlesid klaaskerad) koolieelikud sõita ratastega alla trepist, aga nad mõtlevad pikalt ja ei sõida. Heheh, endal samas vanuses oli ka sama plaan ja sama kõrge trepp, aga jäi õnneks tegemata.

Rauapoes (uksekardin, alumiiniumplaat), siis postkontoris ja sealt otse jala uuesti poodi, matkapoest endale T-särke.

5.5.16

N, 3236. päev: usupüha

Loen tudengitöid, ehitan siga, teen valmis lehmapildid, laadin alla seljatäie uuringudokumente Tartu toomkiriku kohta jne ja vaidlen FB-s pikalt fanaatikuga, kuni tema juttu poetuvad sõnad „püha Tartu”, nii et palun tülitamise pärast vabandust ja taandun väärikalt. Põhikoolis tuleb ikka hästi tähele panna, muidu hiljem elus teised naeravad.

4.5.16

K, 3235. päev: vabaõhutund

Kirjandustund toimub linnas kohvikus. Bussis istume kõik koos ühe kolmanda töökaaslasega, kellele on näkku kirjutatud, et kuhu te nüüd lähete, mis küsimuse õige vastus on, et tundi, aga sportlikust hasardist ma seda esimesena ei ütle ja toanaaber ei ütle ka.

Ühel kursusekaaslasel on kaasas koer. Kursus istub kohvikus õues ja mida madalamale päike vajub, seda külmemaks endises kloostrihoovis läheb, nii et kui tund jõuab lõpuks ettelugemiseni, olen ametis rohkem külma pärast kössitamise kui Stefan Zweigi jutu jälgimisega.

Valmivad äia Siberi- ja muude noorepõlvepiltide reprod

3.5.16

T, 3234. päev: nõuandeid algajale helitehnikule

Kontsert, kuhu sattusin seepärast, et ajasin esineja nime segi.

Kohe esimese asjana tuvastab lavale jõudnud laulja, et just kohta, kuhu ta tahab seista, on pandud mingid klaveri sisse sihtivad mikrofonid. Ta kergitab imestunult korraks kulme ja tõstab siis otsustavalt – viuh! – mikrofonid eest ära. Peaaegu on kuulda taga helipuldist mürts, kui raadiosalvestuse helitehnik minestab. Vaheajal on tehnik igatahes kohal ja teibib klaveri sisse tillukesi mikrofone. Need solistile ette ei jää ja ka klaverisaatja neid ära ei kisu.

(Soomes juhtunud enne sõda, kuidas peenes saalis esinenud klaverikunstnik ja ühtäkki hakanud kõigi, eriti klaverimängija üllatuseks kostma klaverist vanade semude marss – no tehnikatudengid olid kontsertklaverit enne pisut tuuninud ja paigaldanud sinna väikese kõlari. 1930. aastatel!)

Klaverisaatja on klaverisaatmise professor. Tal on punaste kandadega sokid ja ta kummardab nii sügavalt, et tavalise pikkusega lipsu ots on 5 cm põlvedest madalamal.

Solisti kohta ütleks, et pole paha. Arenguruumi veel on, nt et kantileen oleks igasuguse helivaljuse juures ühesugune. Muidugi kõik on parem kui madaam K poolteist kontserti käesoleval hooajal.

Kui ära tulen, võtan kaasa uue mängukava, mida hakkan lugema juba kohe bussi oodates. Kohe hooaja avakontserdil laulab ooperilaulja, keda teame elavast plaadistusest. Ja ohoh, sama plaadistuse teine sopran tuleb samuti. Ja siis peab kontserdi see Schuberti-laulja, kes on muidu ajaloodoktor ja kirjutanud „Winterreisest” paksu raamatu. Tuleb ka Chick Corea – „Kummelil” oli tema järgi nimetatud tegelane Kikka Korea, kes mängis keerukat jazzi ja ütles mitu korda, et ei tee kunagi ühtki viga, ning siis esinemiselt ära sõites ajas auto käigud segi ja põrutas vastu seina. „Kummeli” tegijad – ise ka pillimehed – olla ükskord olnud Chick Corea kontserdil ja huviga jälginud, mitu nooti mängib Corea kogu kontserdil valesti – mitte ühtki. Näis-näis; 1995 juhtus olema tollases õpingulinnas ülikoolist 300 m kaugusel jazzfestival ja Corea oli selle vabaõhukontserditel ainus nimi, mida varasemast teadsin.

2.5.16

E, 3233. päev: ammused mittetoredad ajad

Õhtul keeletund; mul kõik kodutööd tehtud, enamgi veel, kaks kunagi tegemata jäänud asja on ka
 
Jututeemaks on poliitika ja TTIP. Pooled kuulevad asjast esimest korda. Jutt ei võta vedu, arvamused Ameerika toiduainete ja geenitehnikatoodete tervislikkuse kohta käivad seinast seina, õpetaja mainib jutu sees tõeallikana terroriühingut G., venelane Vene meedia propagandat, kõigil lõpeb vajalik sõnavara. Lõppjäreldus on, et järgmine kord tuleb võtta mõni viljakam teema.

Siis teeme kaudse kõne harjutust, küsides üksteiselt, mida tegime eile ja teeme homme, ning siis selle kaudses kõnes edasi rääkima. Jutustan, et lähen homme kontserdile ja laulab sakslane Benjamin A. Albaanlane küsima: „Saksalane …Benjamin?”
 
Ärasõidul leiutan, et mis ma passin linnas bussivahetust, kui õige buss käib nüüd keelekooli juurest läbi, parem ootan kohe. Ja targasti teen, sest buss tuleb õige varsti, ning et sõidab kiiremini kui need, millega sõidan tavaliselt, kaob ära võimalus, et sõidab linnas minust mööda.

* * *
 
Bussiraamat (Kölni keskaegsed ja varauusaegsed kerjused, veiderdajad, litsid ja timukad; link) on jõudnud pärast väga mahukat eelmist osa timukateni, mis on samuti mahukas ja üksikasjalik. Saab teada, et seda rasket ametit hakati põlgama alles XV saj keskel ja et Nürnbergis oli XVI/XVII sajandi vahetusel ligi nelikümmend aastat timukas Frantz Schmidt, kes päris ameti isalt (kes oli saanud timukaks juhuslikult, aga ametist välja enam ei saanud), aga otsustas, et saab häbiväärsest ametist lahti (kuni XVIII sajandini ei olnud Saksamaal sugugi, et „meie maal kõik tööd on head” – osa elukutseid olid häbiväärsed, näiteks ei tohtinud nende pojad astuda teatud tsunftidesse). Mis ka juhtus, meister Frantz sai Nürnbergi kodaniku õigused ja hakkas põhiameti kõrvalt tegelema arstimisega, millest sai pärast timukaameti mahapanekut viimaseks kahekümmeks eluaastaks ta põhitegevus. Lõpuks kuulutas keiser ta ka auväärseks ja ta olla maetud viisakate ristiinimeste juurde, mõni haud edasi puhkavat Hans Sachs. (Inglise Wikipedia ütleb, et ka Albrecht Dürer, aga tegelikult on Dürer maetud mitte Rohhuse surnuaiale, vaid Jaani surnuaiale kilomeeter eemal, ning mõlemad surnuaiad on praegu sama koguduse halduses.) Franzist jäi maha üksikasjalik päevik, kus ta ka kirjeldas kurjategijate tausta. (Nürnbergis oli üldse palju asju teistmoodi kui Kölnis, seal oli olemas näiteks ametlik sibide (Pappenheimer) tsunft ja faktiliselt ka lõbunaiste tsunft. Kölnis oli küll olemas viimasele vastav asutus, mis tegutses linna egiidi all, aga see oli häbiväärsuse põhi, sinna viidi töötajaid timuka saatel ja raipevedaja vankril, hoovis oli oma pisisurnuaed, töötajaid oli ainult 8, linnas aga 40 000 elanikku ning eraettevõtjad ja vabakutselised osutasid väga suurt konkurentsi. Kölni sibid (Goldgräber) allusid üksvahe timukale, kes omakorda pakkus katuseteenust lõbunaistele.) Avalikud hukkamised olid jah suured rahvapidustused, autor võrdleb neid praeguste publikumagnetite jalgpalli ja autovõidusõiduga – vägivaldne ja keegi saab vigastada.

Aga raamatu lõpus on mõtlik kokkuvõte – mis on saanud häbiväärseist ameteist praegu (raamatu kirjutamise ajal 1990. aastatel)? Karjuse, veskimehe ja loomajäänuste töötleja terekätt enam ei põlata, Euroopas timukaid enam ei ole, aga suhtumine mustlastesse ei ole sugugi parem, Saksamaal tsirkuserahvasse ka mitte.

1.5.16

P, 3232. päev: kast

Trellpuuri, kolme kaablisideme ja mõõduka vandumise saatel paigaldan I+Ä puuri külge majakasti. I+Ä vaatavad osavõtvalt ning ronivad peagi vaatama. Pesakast kajab ja krabiseb võimsalt (muiste olnud elukad K ja W kasutasidki pesakasti ainult selleks, et pistsid pea sisse ja tegid veidraid hääli).