Kui majast väljun, näen, et ameeriklaste juures on buss; kogemus on osutanud, et kui hakata väga kiiresti jooksma, jõuab meie peatusse; ning probleem on olnud selles, et tuleb joosta väga kiiresti. Seega võtan jalad selga, aga 30 meetrit enne ülekäiku näen, et buss ei pidurda, nii et edasi joosta ei ole mõtet. Paari minuti pärast tuleb teine buss, mis on kas 16 minutit graafikust taga või 14 ees.
* * *
Tellisin umbes eelmisel nädalal seljatäie printeritinte. Strateegiline varu oli otsakorral – kohe nii, et mõne mineva tindi viimane kassett oli printeris. Osal käisin reedel postkontoris järel, aga selles kahes pakis ei olnud kõiki. Esmaspäeval keegi helistas, olin just lennuväljalt tulles bussi astumas, postkastis oli GLSi silt sama kellaajaga, et ei olnud kodus, tuleme homme jälle. Teisipäeval oli postkastis uus silt, et jälle käisime, kedagi ei olnud kodus – seekord helistamisega vaeva ei nähtud – ja pakk ootab teid viis tööpäeva meie laos. GLSi ladu oli ennevanasti vangla lähedal surnuaia vastas ja käisin seal pakkide järel mitu korda, kuigi üldiselt eelistan saada asju normaalse postiga, mida oleksin meelsasti teinud ka seekord, aga kust ma võisin teada, et nad raisad normaalse postiga saata ei taha.
No uurisin järele, mida ütleb pakijälitus – tõesti, mu pakk on neil laos. Ütleb asula ka; pika otsimise peale leian ka aadressi. See muidugi ei ole enam seal, kus veel 2010, vaid suisa metsikus lõunas. Ühistranspordiautomaadiga mängides leian, et lõunaga peaks jõudma ära käia; eile jäi minek hiljaks, käisin parem söömas; täna siis torman täpselt lõuna alguses bussipeatusse ja ootan. Saabub buss, mis kärutab mind metsikusse lõunasse, pikalt mööda kiirteed. Asulas, kus 2010 käisime rongiga sõitmas, vaja ümber nurga ümber istuda; vahe on kuus minutit, minu buss hilineb viis, aitavad kiired jalad, GPSi järgi 24 km/h kiired.
Leian õige peatuse ja õige aadressi – aga nagu sa, kallis lugeja, võid arvata, ei leia ma sealt GLSi. Varem ühelgi kaardil ka ei olnud, aga mõtlesin, et ju vast on kaart vana. Tänava ääres silti ei ole. Aadressil on kaks bensiinijaama. Küsin ühest; teenindaja teab, aga paraku on ta kurttumm ja ma ei saa aru, mida ta mõtleb, kui ütleb, et paremale, aga näitab ülespoole. Õues isegi vaatan, ega bensiinijaamal ole äkki kaht korrust. Uurin tänavat „ülespoole” ehk otse; seal ei ole ühtki hoonet, mis võiks olla ladu. Üle tee on majanumbrid paaritud. Uurin tänavat ka paremale, ka seal ei ole ühtki ladu.
Küsin teisest bensiinijaamast. Teenindaja ei tea, küsib järgmiselt kliendilt. See kehitab õlgu, läheb üle inglise keelele ja ütleb sellised sõnad: It’s definitely not here. Seega uurin, mida ühistranspordirobot soovitab mul tagasisõiduks, ootan bussipeatuses veerandtunnikese ja näen bussiaknast veel masendavaid tihedaid endisi tööstusasulaid. Kaht mudelipoodi näen; restoranides on lõunaaeg, uksed lahti. Ka see buss on graafikust maas, ümberistumiseks on graafiku järgi 4 minutit, tegelikult 1, aga vaja on kõndida ainult üle tänava. Tagasiteel 10 lehekülge bussiraamatust.
Nii et kirjutan kohe GLSile, et kuna nende ladu on nähtamatu, kas nemad seda mulle tuua ei saaks. Ja kui Amazon küsib, kuidas olin saadetisega rahul, kirjutan kindlasti, et saatjaraisk võiks saata asju normaalse postiga, oleks kaup ammu käes postkontorist, kuhu jalutan kümme minutit, mitte laost, kuhu sõidan kolmveerand tundi.
(Mõni päev hiljem vaatasin riigi geoportaali aadresside kihist, kus ametlikult on aadress, kus GLS ütleb lao olevat. Et ametlikult, mitte Google ega Mavericku kaart Hike and Bike. Nääh, seal aadressil on see kurttumma teenindajaga bensukas (mistõttu ta üldse teadis). Kaubanduskeskus, mille sisemust ja tagust ei jaksanud uurida, on aadressi poolest kolm maja edasi, teine bensujaam on kümmekond maja edasi. Linnas on küll sama tänava ääres eraldi tööstusrajoon, aga ükski märk ei osuta, et seal oleks GLSi, ning pealegi on selle aadress üle saja maja edasi.)
* * *
Põllul kõnnib künnivares teise järel, soputab tiibu ja nõuab süüa. Mis ühtlasi tähendab, et tänavused varesepojad suudavad juba lennata.
***
Õhtul kontsert. Meil on vasakult teise külglooži 1. reas kohad nr 2 ja 3. E imestab, et ei tea kes sinna 1. kohale tuleb, aga siis astub nurga tagant välja, 1. koha pilet käes, arvake kes? – H, minu kunagine ja E praegune saksa keele õpetaja!
Saame talt teada, et küll on head kohad, kõike näeb. Ta olla ükskord istunud parteris 1. rea keskel ja nägi ainult dirigendi põlveõndlaid.
Üldiselt on õpetaja üsna rahutu; talle küllap ei õpetatud koolis, et tardu kontserdil asendisse, kus suudad olla veerand tundi järjest, siis on esinejal kergem (ja kaaspublikul ka), ning et see asend ei ole käed risti rinnal ega jalg üle põlve, sest seda ei jaksa hoida veerandit tundi.
E pärast arvab, et mis tõenäosus see oli, et H räägib tunnis, et ostis ühe viimaseist pileteist, ja meie ostame vähe aja pärast ka, ja õpetaja satub suures kontserdisaalis (täna 1238 kohta) just meie kõrvale. Mina, et üsna suur, sest H tavaliselt istubki selles loožis 1. või 2. reas – ükskord nägin teda seal – nüüd kui järele mõtlen, siis isegi täpselt samal kohal – ja ükskord minu tunnis rääkis ta, kuidas istus loožis, aga taga krabistasid vanatädid kommipabereid (seega mitte looži viimases reas), ja ükskord, kui ise istusime 1. või 2. loožis, me teda saalis ei näinud, aga kohtasime teda vaheajal loožide ees. Aga see, et see pilet olnuks odav, nagu ta väitis, tõsi ei ole. Enamik saalist on I kategooria; II kategooria on ainult parteri tagaservas ja esiserva lisaridades, rõdu esiservas, loožide tagumistes ridades ja oreli all; III kategooria on ainult rõdu tagaosas (kust lavale näeb heal juhul pikksilmaga), tagumiste loožide viimases reas (kust lavale ei näe vist üldse) ja orkestri taga, aga sinna pannakse toole väga harva. Ka on näha, et saalis on veel vabu kohti, just selles II kategoorias.
Tükk kestab tuntud Läti dirigendi juhatusel tublisti üle pooleteist tunni. Jään mitu korda magama, mitte paha pärast. Seljatugi on seina küljes, ebamugav.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment