Koblenzis peatub rong müügiautomaadi juures, näen, et masina soklile on kirjutatud firmanimi Wurlitzer.
Täna on rongisõit palju meeldivam, sest sõiduks õnnestus broneerida imesoodsad piletid I klassis (kõvasti odavamad kui tavaline pilet II klassis, õigemini oli I ja II klassi pakutav hind sama, aga kui selline pakkumine juba on, kes siis II klassi valib!). Kogu tee (mõlemad otsad) on kupees (6 kohta) ainult 2 inimest, natuke ka mina üksi; I klassi istmevahe on mõistlikult suur ja vastasistujaga ei puutu kokku nagu II klassis.
Kölnis on kavas käia põhiliselt toomkiriku tornis (rong kohal 11.42, toomkirikus mõni minut hiljem (jaam on kohe toomkiriku kõrval), siis seal pisut ringipildistamist, aga juba kell 11.50 ajavad punakuuelised papid uudistajad kirikust minema, et missa algab) ja siis võib-olla Kölni vee muuseumis. 
Missa peatset algust näitab ka see, et uste ette võtavad koha sisse kerjused ja timmivad hääled haledaks.
Torni aga saab õue kaudu, läbi 11 m paksu alusmüüri puuritud tunneli, kust algab lõputu trepp (platvormini kõigepealt 4 m ja 23 astet tavalist treppi, siis 70 m ja 363 astet keerdtreppi, siis 24 m ja 135 astet raudtreppi, siis veel 2½ m ja 11 astet tavalist treppi – kokku maapinnast 97,25 m ja 509 astet, keldrist 4,36 m ja 23 astet juurde). Lähen üles ühe soojaga ja nojah, see on täitsa kobe astumine. Hingeldama ei hakka ja higi veidral kombel ka lahti ei lähe, aga läheb pärast alla tulles, kui inimesi on rohkem ja 70-meetrine keerdtrepp ei ventileeri. Küll on hea, et ma ei hakanud torni ronima novembris talvepalituga!
Võib rõõmustada, et tornis on käinud tuhandeid kirjaoskajaid inimesi.Vaateplatvorm on tõesti pilve piiril, kõrgusel, kus algab torni püramiidjas tornikiiver. Kirikukatused on hulk maad allpool, justkui poolel teel maapinnani. All platsil sibavad kärbsetaolised inimesed jaama ja kesklinna vahet. Kes on olnud Oleviste torni otsas, korrutagu kõrgust ligi kahega. (Kuigi Olevistes on trepist mineku peale paremini mõeldud, sest trepp vahetab kaks korda asukohta ja pöörlemissuunda. Võimalik, et nõnda oleks tehtud ka keskaegses tornis, ent Kölni toomkiriku tornist sai keskajal valmis ainult kellakorruse alune osa, seega on pool esimesest keerdtrepist XIX sajandi ehitis.)
Kivipitsist tornikiiver on tegelikult 50 m kõrge, kuid seda perspektiivi tõttu alt vaadates ei taju. Ainus kõhe koht on keerdtrepi järel raudtrepp torni viimasel korrusel, mis on üle 20 m kõrge tuulele valla ruum. Vat sealt ülalt otsast, läbi akende klaasita massvärgi on päris kõhe alla vaadata. Tornikiivri jalamit ümbritseval platvormil endal on peal tihe metallvõrk, mis takistab nii elust tüdinute allahüppamist kui ka lindude sissetungimist.Pärast ringkäiku ja tiheda võrgu vahelt väljapiilumist laskun raudtrepi asemel tagumise keerdtrepi kaudu uuesti põhilise keerdtrepini ja sealt kellakorrusele, kus on seina sees kitsas, pisut üle poole meetri laiune käik ümber korruse. Minu ees läheb saksa pere, kelle väikseim võsu, umbes kolmeaastane tüdrukutirts kuulutab äkki, et tal on pissihäda, mispeale pereema paneb paika, et tema ja tüdruk lähevad alla kempsu, aga isa ja vanem laps lähevad üles ning ootavad neid järele. Et koridor on kitsas ja mööda ei saa, kulgeb sama rodu minu ees ka trepist alla. Tirts astub trepist alla astehaaval – ja kogu keerdtrepitäis inimesi temaga samas tempos, kusjuures ega tiir ülalpool enam keegi aru ei saa, mis on viivituse põhjus. Kui ema ja lapse järel vahetult minevad teismelised piigad pakuvad, et äkki laseks ülalt kiiremini tulijad mööda, vastab saksa pootsmani häälevaljusega saksa ema küllap oma arust normaalselt kõneldes: "KUI TEILE EI MEELDI, SIIS MIS TE ÜLDSE ALLA TULETE?!" Ja ei lase ega kiirenda kriipsugi*. Las kõik selle pika trepi täis inimesi kannatab umbsel trepil; minu laps või maailm, eks ole, ka Saksamaal. Kui laps allpool ära väsib ja jonnima hakkab, saab ka tema oma verbaalse sauna kätte. Mõistan, et Hitleri varmad abilised ei ole kuhugi kadunud – kas mõistlik lapsevanem ajaks mõneaastase lapse üles marssima 100 m kõrgusest trepist ehk umbkaudu 30. korruse kõrgusele, ajutist allatulemist arvestades kokku umbkaudu 50. korruse kõrgusele ja pärast alla tagasi ka? Inimestel kas puudub reaalsustaju või on õigus mu saksa keele õpetajal, kes arvas, et Marschieren im Takt on saksakeelse kultuuri lahutamatu osa.
* Raamatus „Eesti lendurid lahingute tules” kirjeldab Hendrik Arro, kuidas Luftwaffe eesti üksuse NSGr 11 mehaanikute hulgas oli naljavend, kes hiljem, üksuse laialisaatmise ajal Saksamaal vastas tähtsa ohvitseri küsimusele, mis väeliiki ta tahab sattuda, et ta tahab saada maamiiniks, et lebab vaikselt ja vaatab, et keegi peale ei astu. Paljude muude trikkide seas teinud sama naljavend siis seda, et läinud pärast Eestist Saksamaale taganemist nõudma Rüütliristi, et ta olla ihuüksi hoidnud rinnet 25 km kinni: tema juhitud veoauto olnud vooris viimane, metsatee olnud kitsas, sõitis aeglaselt, Vene tank sõitnud sama aeglaselt järel.
Kümmekond meetrit maapinnast tuleb vastu üles rühkiv vanamees ja ilmselt tema poeg. Vanamees juba ähib ja kinnitab pojale: „Kui ma enam ei jaksa, siis lase mind maha!” Nali või mitte, aga Saksamaa on edasi Saksamaa.
Ma ei tea mis spartalastele on sildil tekst, et üles-allaminek kestab 30 minutit; ülesminek keerdtrepi lõpuni kestab tõesti mingi 10 minutit, aga pärast on veel 30 m treppi ja üleval vaja uudistada ka ning kuigi allatulek kestab pisut vähem kui ülesminek, võib trepil tekkida ummik, nagu nüüd juhtus.
Olen tornist tagasi maa peal kella ühe paiku, rong sõidab tagasi kell 16.18. Uudistan pisut toomkirikupoes, sirvin mõnd raamatut (plaanides osta alles vahetult enne rongi), käin tiiru ümber koori, pildistan veesüliteid. Kölni vee muuseumi asemel tuleb mõte käia hoopis loomaaias. Uue linnaplaani saab jaama raamatupoest ja ainult veerand tunniga saan teada, kui palju maksab metroopilet. Automaadil on küll jaotis Kurzstrecke, CityTicket ja CityPlusTicket, aga seletuseta, mida need tähendavad. Saan teada, et esimene on kuni 4 peatust ja teine on kogu linn ning kolmas lähemad eeslinnad. Ostan igaks juhuks kolmandat sorti päevapileti.
Peale kahe loomaaedades seninägematu musta ronkkakaduu esimene täiesti papagoivaba loomaaed, kus olen käinud! (Seal peaks kuskil olema parv aretamata (= pisikesi; Saksamaal on nad kõik aretatud = hiiglaslikud) viirpapagoisid, aga ei näinud.) Rahvast nagu Tallinna loomaaias lastekaitsepäeval, saksa keele järel teine kõneldav keel muidugi vene keel.
Loomaaias ehitati kunagi linnumaja vene kiriku stiilis, sibulkuplitega ja puha, ja praegu on keegi õel loomaaednik pannud sinna elama pärdikud. Muudest tähelepanekutest: tohutu elevandimaja ja -koppel, mõnel loomal jälle ruumi vähe; inimahvide väljapanekus gibonid, gorillad, bonobod ja orangutanid; bonobod on leiutanud, et kui nad end köiega vastu inimestest eraldavat akent kiikudes prõmmivad, siis inimesed ehmatavad ja kiljuvad, bonobodel nalja kui palju, sest kui inimesed tüdivad, siis tulevad ju nende asemele akna taha uued. Sissemindav öökullimaja, aga üldiselt kõikjal väga äge rohukasv ja natuke närtsinud olek. Frankfurti loomaaiale vastu ei saa, ammugi mitte Antwerpeni või aasta tagasi nähtud Prantsusmaa nurga omale.
Huvitava leiutisena on mitmest siseruumist tehtud loomale üle külastajate peade läbipaistev tunnel välisaedikusse.Kintsujämeduse mao ees on rahvasumm laiem kui troopikamaja ühesuunaline käik läbi laseb.
Loomaaia üldmulje on džunglilaadne, pikka rohtu ja võsa on palju. Harakaid ja haisu on, rotte ei paista. Elevantidel on ruumi tohutu palju, pingviinidel mitte, paavianide paljunemine näikse olevat läinud käest ära nagu Tallinnas miiludega. Bratwurst'i kiosk on. Pärast kiiret tiiru loomaaia akvaariumiosakonnas (loomaaia ees, aga sisse saab ainult loomaaia piletiga) tagasi linna, toomkiriku raamatupoes: ennist kaalusin, kas osta raamat kiriku läänefassaadi keskaegsest joonisest (joonise mõõtkava u 1:36, kõrgus 4 meetrit, pärgamentpoognatel) või toomkiriku avamisest XIX saj keskel; ei suuda otsustada ja ostan hoopis mõlemad. Jaamast mark, postkast (ahhaa! leia tänapäeval jaamast postkast!!), võileib just sellises tähtsuse järjekorras. Kuskilt olen tagasi saanud imeliku 1-eurose, äkki oli Athena öökulliga (kivikakk, Athene noctua) Kreeka münt, poemüüja vaatab hetkeks huviga.
Võileiva ostmisel trügib ette saksa vanahärra, aga müüja osutab minu peale, et mina olin enne, ja teenindab enne mind. Vanamees küsib talt, kas ta on türklane. Müüja vastab väga huvitavalt: „Olen teie naaber.”
Perroonil jääb aega just nii vähe, et jõuan võileivast manustada vaid poole. Muusikalihuvilistele: perroonilt näen jaama taga jõe ääres hallil olevat muusikali „Spamalot” reklaami.
Otsustan, et ma raamatuid enne prantsuse keele eksamit ei loe, võtan kätte prantsuse keele grammatika – ja magan siis, see käes, peaaegu kogu tee. Mu vastas istub vanamees ja magab nõnda liikumatult, et vahetevahel mõtlen, kas ta ikka on elus. Eelviimases peatuses läheb ta maha ja ma saan võileiva lõpuni süüa.
No comments:
Post a Comment