Teisalt oleks ma vihikusse varem vaadanud, siis ei oleks mitu väärtuslikku õhtut ja hommikut raisku läinud. Reede päevaks vaja korter ära koristada, mis alati on, noh, aeganõudev tegevus.
Polaarkaru blogis on viide lehekirjutisele, mis paneb mõtlema, et miks mina oma haridusteel pidin lõputöö jaoks tegema kehaliselt raskeid ja tervisele pisut ohtlikke katseid, kui oleksin võinud hoopis käia käsi määrimata Toomel mängimas ja majadele lõnga ümber kerimas või Portugali kitsedele eesti regilaule laulmas ja eesti tüvitekste etlemas? Arvan, et eriti meeldib sealsetele kitsedele Eesti tüvitekstidest Henriku Liivimaa kroonika, sest ladinakeelsena sarnaneb selle keel sellele, mida nad muidu kuulma harjunud.
Tööl on kohvik esimest päeva kinni ja võileivaautomaat on juba tühjaks söödud.Kui ma prantsuse keelde jõuan, kumab koridoripoolsetest mattklaasseintest (mis bulgaarlase nende vastu nõjatudes alati ähvardavalt raksuvad), et rahvas on kummargil laua ääres ja klassitoas on pahaendeline vaikus. Kas tõesti on eksam täna, ehmatan, aga ukselt avaneb siiski kergendav pilt: õpetaja on andnud eelmise kolmapäeva uudiste kohta 9 pilti ja peame rääkima, miks need on. Piltidest tunnen ära ainult ühe, mille peal teeneka muusikakollektiivi KISS liige (näomaalingu järgi, ning meenub ka klassivenna pajatatud lugu, kuidas ta KISSi plakati peale arvas noor sugulane väga järjekindlalt, et sellel on tädid), ja järgmise oletan kaunidusomaduste poolest Stefi Grafiks. Õnneks ei kuuluta ma seda valjusti, sest see on hoopis keegi väga kuulus, aga meile tundmatu prantsuse näitleja. Neljandal pildil on jalgpallur Kaká, kelle nime eesti koprofiilsed spordiajakirjanikud tavatsevad kirjutada ilma aktsendimärgita. Muidugi mõista peame arvama, mida me Kaká müügist arvame, ja mina olen reas esimene, kes ütleb, et jalgpall ei huvita mind kohe üldse.
Loetakse ette eksami harjutuste teemad ja isegi kirjandi teema. Karta on, et see on mingi konksuga värk, muidu ju õppijad laseksid mõnel prantslasel kirjandi valmis kirjutada ja õpiksid pähe.
Kui grammatika taas eriti segaseks läheb (grammatikaraamatus on harjutuses asju, mida teooriaosas seletatud ei ole!), küsib bulgaarlane, kas seda, mis on prantsuse keeles õige ja mis vale, otsustab Académie française. Nii see on, ja see on ka hirmus tagurlik ja konservatiivne asutus, saame teada.
Vaheajal jutustab sloveen, kuidas eelmisel neljapäeval sõi kohtumaja sööklas krevetisalatit, nagu ka tema sõbranna, kes enda oma tagasi viis, aga tema kuulutanud, et pole sel viga midagi – ja järgmised viis päeva ei saanud karku alla. Keelel kibeleb mitu lugu, nagu kuidas ma kolm aastat tagasi saabusin siia tundmatute sanitaaroludega riiki, kaasas 200 tbl soolefloora taastamise spoore (millest selle aja jooksul on vaja läinud 5 või 6 tbl) või vikatimehe koht filmist The Meaning of Life või Fawlty Towers'i rotimürgi koht (veal's off!), aga ainus, mis räägin, on see, kuidas muiste käisin lõunatamas sepikukohvikus, kus katse-eksituse meetodil olin saanud teada, et ainus ohutu toiduaine on neil porgandipirukas, sest seda ei tehtud eelmise päeva ülejääkidest. Nõnda siis käisin seal iga tööpäev ja alati ostsin kaks porgandipirukat, 4,50 tükk. No ja ükskord ostsin suure valmisvõileiva ja müüja pidas vajalikuks mind hoiatada, et see on ju nii kallis, 25 krooni, aga kuidas ma ütlen, et põhjus, miks ma muidu porgandipirukaid ostan, ei olnud see, et mul raha põle, vaid see, et sellest ei saa toidumürgistust!
Pärast prantsuse keelt otse Kõrgmetsa maksimarketisse.
Õhtul alustan vaikselt koristamist. Saan läbi vaadatud-sorditud Sinsheimi ja Kölni pildid (blogi kirjutamine on olnud piltide taga), neid on olnud tervelt 800. Seejärel uurin Sinsheimist ostetud aerofotoalbumit Deutschland Stunde Null taaslähtestatud Saksamaast 1945. a suvel. Hirmus on inimene!
Seejärel enamik filmist Kummeli Alivuokralainen.
Taas pilt Sinsheimist, pehmepilguline ja -käeline sõjamees.
2 comments:
Kas jalgpalli osas jäid ellu? Ma olen korra kirgliku kihutuskõne peale ("Aga VAATA, mida nad jalgadega TEEVAD!!") päris tükk aega vaadata katsunud - no lihtsalt piinlik, mitte midagi huvitavat ei näinud. Samas Top Gear ja Clarkson on küll huvitavad. Vat ei tea, mis käärd kuskohalt puudu on :)
Kui teada, et inimese aju on umbes tublisti püdela hapupiima konsistentsiga ja ujub vedeliku sees, on jalgpalli lausa valus vaadata, kui jalgpallur üle poole väljaku kõmmutatud ja u 25 m/s lendavale pallile vabatahtlikult pea ette paneb. Sekundi murdosa hiljem loksub tema aju – õigemini see, mis on sellest veel järel – kokkupõrkekoha suunas seestpoolt vastu koljut. Ääh.
Post a Comment