Täna, 60 a pärast päeva, kui trükivalgust nägi Orwelli „1984”, pealkirjastab Postimees eilsete valimiste tulemuse uudise nõnda, et algus võtab jalad alt ja käe värisema (moraal: aja habet enne ja loe Postimeest pärast). Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes Keskerakonda valiks. Alles pärastlõunaks olen end kogunud sedavõrd, et avan uudise ja saan teada, et kolmveerand Eesti valijatest on siiski veel mõistuse juures.
Samas aga tunnen kauaaegse tallinlasena muret, kuidas on lood seltsimees Savisaare kui parteijuhi ametijärglasega? Visuaalsete vaatluste järgi (saade „Linnapea teeb näo, et kuulab teid” kanalis Kalev Sport) on karta, et isakese tervis ei ole kõige parem, ning isegi sellest hoolimata, et Tallinna kõrgeauulise linnapea tervise eest on valvel linna parimad ja keskerakondlikemad haigemajad, on siis vaja jalalt maha langeda, parem pikutada eluõhtu rahus parsil ja dikteerida mälestustele jätk; sest ei jää keegi ilmasambaks, ses suhtes valitseb täieline võrdõiguslikkus: [...] ick schon arm eder rick den ick drepe gilt mi gelic, luuletas meister Kort Hartmann 1560. a Tallinnas valatud suurtükil Kibe Surm. — Aga kui isake ameti maha on pannud, kes siis parteid juhib? Kes oleks sama teatraalne, jultunud ja hale järglane praeguse õukonna seast? Valida on seltsimees abikaasa, lihane tütar, pinginaabri tütar [kes kuuldavasti õppis enne valetama kui rääkima] ning palju ustavaid nais- ja meessoost jüngreid pruunis telliskivihoones Vabaduse platsi nurgas; selget beetaisendit ei ole. Aga teades etoloogia põhitõdesid, et alfaisendi kadumisel ei saa uueks alfaisendiks senine beetaisend, vaid järgneb uus suhete ümberkorraldus, kuni leitakse uus alfaisend, siis on tulekul suuri parteilisi segadusi, areenile võib hüpata seni tundmatu must hobune või Suure Juhita partei lihtsalt laguneb. Igatahes Eesti poliitikamaastik saab elama läbi suuri muutusi, ennustan.
Ent rahulikuma noodi poolest seda, et inime, kelle heaks ma oma hääle andsin, läheb Brüsselisse küll. Valimisstatistika on huvitav lugeda (kus keda valiti, nt üle 1% küündis vasakpartei ainult Jõgeval ja kristlik partei ainult Hiiumaal, kas pole põnev!) ning juba levivad kuuldused, et sotse valisid ainult Võrumaalt pärit inimesed.
* * *
Kirikmäel remonditakse naabermaja (mitu aastat juba) ning tööd on nüüd järgus, et kaduma hakkab sild töömajast kõrvalmajja. Nüüh. Ega uues majas ruumi kohvikule kardetavasti enam ei tule ka.
Bussis alustan õhtul Kreutzwaldi lugulaulu „Lembitu: Eesti muistepõlwe mälestustest kaswanud luuletus” lugemist. Oh-hoh, ei imesta, et ainus kord ilmus see tervikuna postuumselt (1885) pärast Kreutzwaldi surma (1882). Oleks seda hiljem veel avaldatud, oleks sellest vahest tehtud maailmale hämmelduseks ja oma rahvale häbenemiseks ooper. (See on see teos, kus astub eesti nimede sekka Wamba, millest on tulnud pseudoajalooline nimi Vambola.) Lauluisaga tihedamalt seotu pakub, et äkki Kreutzwaldil siiski oli nii palju oidu, et kirjutas poeemi täiesti teadlikult sahtlisse ega kippunudki avaldama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment