N, 1031. päev: a licence to shoot ...photos

Täna on jälle asutuse suvegrill. Kui mind ei oleks sinna lausa kutsutud pilti tegema, siis ma parema meelega magaksin kogu päeva. Päevalgi mõtlen mitu korda, kas peaksin minema peole või korterisse magama; aga ma olen ju lubanud, et lähen ja teen pilte, ja kuidas ma siis äkki alt vean [ning tekitan olukorra, et kõik pildid on võtnud teine piltnik, kelle fotokas on küll suurem, aga mul on taas jälle välk parem].

Ärasõit kell pool viis, seekord ähvardati olla täpne. No tegelikult lahkub buss kell kolmveerand viis. Selmet teha kogu linnale kiirteed pidi uhke ring peale (ja jääda seal pooleviiesesse ummikusse), läheb buss kiirteeni otse. Kohal pool kuus.

Seekord on teemaks kantri, mida ma iseloomustaksin klassikafilmi lõpusõnadega the horror... the horror, aga õnneks on mul külmetuse tõttu ideaalne ettekääne lahkuda võimalikult vara, enne kui tantsuks läheb. Vat ei teagi, kas line-tants kah ikka tuleb, ja kui tulebki, siis olen peokohast turvaliselt mitmekümne kilomeetri kaugusel. DJ on sama, kes ka viimasel kahel asutuse peol, nõnda et juba tervitame südamlikult.

Pildistamise tõttu rahvasummas ringi liikudes kuulen ja vajutan mällu järgmised toredad ütlused (eelmine aasta, meenutagem, kuulsin ütlust I keep my men secret, millele võinuks visuaalse vaatluse alusel mõttes juurde lisada ...because there aren't any!):

• I am not a lesbian, you know!
• Oh, you have a big one!
• Every night, before sexy-time, I play with the pistol. With the holder, that is.

Kantriteema väljendub riietuses sellega, et mitmel on peas kauboikübarad ning nad seisavad nendega ja ohkavad tasakesi. Mõnel on ruudulised pluusid ning mõnel õige vähesel ka muid kauboiatribuute, kes siis suurt imestust pälvivad. (2004. a jõulude ajal käisime, peas mänguasjapoest saadud kauboimütsid, vööl mängupüstolid ja kaelas Stockmanni köögiosakonna laudlinikuist muundatud kantrikaelarätid, Artur Raidmetsa juhitud kantriteemalisel nälja- ja tantsupeol Mustamäe taga keskajateemaliste seinamaalingutega kõrtsis, kus valge vein lõppes otsa just poole minu klaasi pealt ning toodi teine pudel – teist marki! Mõlema maitse oli pärast selgelt eristatav ja pahasti dissonantsis.)

Muusikalise etteaste (mu kohaloleku ajal kaks korda) teeb töökaaslasist kõige ameerikalikuma inglise keelega kolleeg P (kellest kuuleme suure saladuse, et passis on ta nimi Peetrus), kes teeb ameerika aktsenti veel agaramini kui muidu ja kellel on kaasas vahetusrõivad, sest kummagi esinemise ajal on tal üll nõnda nahksed kauboirõivad, et kahtlen neid pärinevat mõnest eritarvete kauplusest (aga loodetavasti ma eksin).

Pärast mõtlen, et oleks olnud uhke, kui oleksin kantri- ehk kauboiteemasse sulandunud indiaanlasena. Aga et olen külmetunud, olen tihedasti rüütatud villasesse fliisi, mis teiste kerge suveriietuse kõrval mõjub, nagu oleks peole saabunud külaline Põhjanabalt.

Kavatsen piltniku kättemaksuna jätta piltide pealt võimalust mööda üldse välja Ella N-i, kellele kevadel Balti peol mu hoolega valitud pilt ei meeldinud ja kes sinder seda täna veel eraldi meelde tuletab, et no more bizarre photos on the internet – mille peale olen sõnatuks solvunud ja klõbistan päästiku tagust ratast oma veerand tundi edasi-tagasi – kurat, ma valisin tollal pilte mitu päeva ja see veerand, mis lõpuks alles jäi, ei olnud mingist otsast bizarre. Aga see plaan ei tule vist välja, sest ühekorraga on selge, et pean üles võtma direktori, kes parasjagu just temaga juttu puhub. Võib-olla õnnestub järeltöötlusel teha drastiline kaadrilõige, vaatame; või on direktor mõne teise pildi peal välja tulnud paremini. [Etteruttav täiendus: on, ja eelmise võib rahus kustutada. Tuska teinud kiuslik inime on ühe pildi servas koguni nägupidi, nii et olen ka sihiliku väljajätmise süüst puhas.] Oh, kuidas mulle ei meeldi pildistada reaalsusetajuta inimesi! Lillepeenras on ka seekord kumalasi, keda ma palju meelsamini uuriksin, aga kui ma lainurkobjektiivi asemel panen ette tavalise, 1:3,8 suurenduseks suutelise objektiivi ja uuesti põõsa juurde lähen, on nad kõik juba tudile läinud.

Peo algus venib märkamata ja kui eelroogi hakatakse andma, on juba pool kaheksa. Kolmveerand üheksa hakatakse andma sooja sööki, olen sabas viimane, aga just siis, kui taldrikuga laua poole laveerin, hakkab teist korda üles astuma kantrilauljaks maskeerunud kolleeg P ja ta sõber, ning kui ta lõpuks vakatab, siis kutsub uus prantsuse tõlkekorraldaja-noormees mind üles võtma õhupallide lennutamist (ta teeb seda inglise keeli, mis on palju kehvem kui minu prantsuse keel – kusjuures asutuses toimub tänapäeval inglise keeli rohkem suhtlust kui prantsuse keeli), nii et kui lõpuks veerand kümme laua taha maha istun, on taldrikus kõik ära jahtunud (sh külm lambaliha, hõõ). Kohvini nii ei jõuagi, sest kell pool kümme läheb esimene buss tagasi. Tõsi, kui jõuan kell 21.32 bussini, olen selles esimene sõitja. R seisab bussi eesotsas ja kõnetab kõiki sisenejaid soome keeles. Prantsuse kolleeg rõõmustab, et ta näeb seega soomlase moodi välja (jajah, eks minagi ajasin teda alguses kuu aega ühe soomlasega segamini ja tervitasin teda soome keeli). Ajastus on täiuslik, sest buss jõuab jaamani ajal, mil mu korteri poole läheb veerand tunni jooksul neli bussi.

Õhtu lõpuks vaatan inglise sarja Green Wing I hooaja 5. osa, mis vanal arvutil kuidagi mängida ei tahtnud.

Lõpetuseks taas järjekordne Sinsheimi pilt.