Järgmisel laupäeval on kavas minna Pariisi lennundusnäitusele, olen osa reisihinnast ära maksnud, ülejäänu peaks ka millalgi ära maksma, aga arvet tulnud ei ole. Vaatan siis broneeringu pealt, et äkki on seal kirjas, mis ja millal, ja näen, et ohoh, 6. juuniks vaja. No täna on 11. juuni, eks. Aega kahe nädala asemel poolteist. Maksan ja kavatsen minna päeval uurima.
Tööl avastan samuti õudusega, et kole tekst, mida on antud diagonaalis läbi vaadata kiirusega 40 lk päevas, vajab tegelikult tugevat toimetamist. Võhiklikul tõlkijal on olnud kinnisidee, et alla 10 kirjutatakse arvud alati sõnadega – meenutagem, et eesti keele käsiraamat ütleb selle kohta 2007. a trükis lk 136 märkimisväärsed sõnad „tavalises üldkeelses tekstis on kombeks” ja näide on „minu vanaisal oli seitse tütart”. See tekst aga ei räägi üldse mitte vanaisast ja tütardest, vaid on lausa hardcore-tehnika, kus numbreid ja ühikutähiseid aruta hulk, aga tõlkija on (muu hulgas) saanud hakkama vääritu teoga, „tõlkides” lähteteksti 2 kg asemele kaks kilogrammi. No kahtlemata sai ta tähemärkide pealt palka ja süda oli rahul. Haige värk, kuigi praeguses vaimses Eesti NSV-s nii tavaline (nagu ka uus trend, kuidas vene üliõpilased võtavad lisaaineks vene keele algtasemel ja lepivad siis õppejõuga kokku, et teevad ainult eksami, kohal ei käi, ja kõik on rõõmsad: üliõpilane saab 5 AP ei millegi eest ja õppejõud saab tudengi pealt pearaha; aga kui seda ebaeetiliseks nimetada, siis saab kohe süüdistada, et ahistatakse; mujal maailmas nimetatakse seda akadeemiliseks pettuseks, mille eest võidakse välja visata). — Kuigi ma mõneti mõistan (kuigi ei kiida heaks) suhtumist, et kui inimene oskab keelt, siis hakkab ta tõlkima, aga vaadake: erialateksti lugeja on erialainimene ja ta saab hetkega aru, kui selle on kirjutanud või tõlkinud võhik – nagu emakeele kõneleja (pakun selle lühivasteks omakõneleja!) saab aru, kui temakeelne tekst on kirjutatud võõrkeelsena. (Ja kui igast võõrkeeletudengist saab tõlkija, siis miks ei saa igast emakeeletudengist kirjanikku?)
(Teema jätkuks: tõlgete toimetamisel olen tähele pannud, et üha harvemaks jääb selge väljendumise oskus, tõlkijad jahuvad maast ja ilmast, nagu et kirjutavad jaemüügiteenused seoses õuntega ja mitte õunte jaemüük. Seda aitaks parandada lihtne võte: maksta tõlkijale mitte tõlke, vaid lähteteksti tähemärkide pealt!)
Vahepeal (unustan tööhoos peaaegu ära) kohtumine tähtsate Eesti külalistega, arutelu all haridusküsimused. Praktilise õppe vajaduse osas olen sama meelt, kuigi ma ei arva, et ülikoolist võiks lisaaine 10 ainepunktiga tudengi pähe ajada mingi eriala, mida teine õpib teises ülikoolis mitu aastat. Kõlab taas ammune tähelepanek, et praeguse bakalaureuse kolm õppeaastat on sama kui paarkümmend aastat tagasi „lõpetamata kõrgharidus”.
Päeval tugev vihm, õhtu väga ilus. Reisifirmast öeldakse, et mu broneering on kenasti jõus ja kas ma tean, mis kell ja kustkohast buss läheb (tean).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
jah, aga lähtekeele järgi tasu arvestamisel hakkaks ilmselt tõlgete pähe sisukokkuvõtteid saama? Kui juba mõte niipidi liigub.
Punktiasjandus igatahes on tõesti huvitav. Üks akadeemilise ala üliõpilane (poisslaps) sai poksitrenni eest ei mäleta, mitu punkti. Eks poksimisoskus või muidugi alati marjaks kuluda :). Ja nii kavala mõtte peale nagu see keele-värk poleks ise küll tulnud. Kuigi üks üliõpilane nördis ikka üliväga ja seda ka vene keeli väljendas, et tema kavatsenud hubaselt aega veeta ja nüüd mina tahan, et ta igasugu asju teeks! (konkreetselt kodulugemine ajas asja üle võlli :), kusjuures teised rühma venelased olid väga usinad ja töökad).
Mu arusaama järgi see lähtekeele märkide pealt maksmine mitmel pool täiesti toimib ja tore on. Kui tõlke asemel tuleb sisukokkuvõte, siis saab asja tõlkjale tagasi saata märkusega, et kõlbmatu ja tehku ümber, raha enne ei saa. Hiljemalt paari korraga peaks süsteem loksuma paika.
Minu kogemuse kohaselt Euroliidu tõlgete puhul seda lähteteksti tähemärkide alusel arvestust ja tasustamist ka rakendatakse. Kuna ma kirjaliku tõlkega eriti ei tegele, on mul kogemusi üksnes komisjoni ja kohtu tõlgete ning kahe vahendava tõlkebürooga.
Post a Comment