E, 1028. päev: tiefe Wasser sind nicht still

Hommikul töömaja ukse vahel võtab mul osakonnajuhataja nööbist ja küsib kaht Balti peo näituse pilti endale.

Saan üllatusega teada, et suvegrill ei ole teps mitte reedel, vaid juba neljapäeval.

Päeval urravad Kirikmäed mööda ringi traktorid, nagu kolleeg oma blogis elavalt kirjeldab. Kirikmäe servale satuvad kolm John Deere'i ja kaks muud traktorit ilmselt seetõttu, et nad üritavad jõeorust läbi sõites kiiresti linna või kuhugi mujale pääseda, mööda traktoristide endi tekitatud ummikutest.

(John Deere'iga seob mind soe tõlkijasuhe. Oli kord küsimus, kuidas on piibli raamatute pealkirjad eri keeltes, ja ma ajasin need mitmes keeles oma terminibaasi. Siis pisut hiljem käis otsene ülemus mu laua ääres, mul oli käsil mingi John Deere'i mainiv tekst, ja ta puhkes laginal naerma, kui nägi, et tõlkeprogramm oli lausest leidnud nime John ja pakkus selle vasteks „Johannese evangeelium”.)

Sõidan töölt ära samas liftis itaalia töökaaslasega, kes leiab, et küll on tore nädal: ole esmaspäeval tööl, teisipäeval kodus, kolmapäeval tööl ja neljapäeval on grillipidu!

Ootan bussi veerand tundi, siis lõpeb kannatus ja hakkan tulema jala. Punase silla otsas vanadekodu ja teatri vahel selgub, miks liiklus ei käi: põllumehed on teeotsale pargitud traktoritega liikluse sulgenud. Samuti on nad viha välja valanud roosipeenra peale, selle traktoritega päris segi sõtkudes. Võtan välja telefoni, et teha mõni pilt üleannetutest traktoritest, aga siis avaneb ümber nurga õõvastav vaade, pean hoolt, et ma sellest kogemata pilti ei teeks: linnavärava tõkestab musta riietunud, kiivrite, kilpide ja suurte nuiadega märulipolitsei tihe rida. Siiralt lootes, et lähima minuti jooksul kumbki leer teineteise poole tormama ei hakka (traktoritest ei ole seda loota, sest need seisavad mahajäetuina; märulipolitsei tõenäoliselt esimenena ei ründa; ja keevalisi päev otsa end isekeskis üleskütnud talumehi ka ei paista), hiilin väerinnast läbi ja suundun kiirel sammul kesklinna poole, enne kui ka see umbe läheb. Jõuan tempoka käiguga jaamani (ainult 35 minutit!), kokkuvõttes ainult kahe või kolme äkilise tänavaületusega saan lõpuks bussi peale (mis näitab, et vanadekodu juures on linnaväravad avanenud, sest mu buss on pääsenud sisse). Kuulda oli, et talumehed tahtsid panna kogu linna kinni, aga isegi kui teisest otsast on D. maantee kinni pandud, saaks sealt bussiga kergemini läbi kui jala; hädakorras saaks muidugi jala sulust ümber minna, kasvõi läbi metsa. Uut sulgu aga õnneks ei ole; maja juurest paistab, et traktorid on sattunud kiirteele (kas kiirteel tohib sõita traktoriga?) ja tossutavad seal kahekümnega (?!), sekka midagi, mis sarnaneb jalgratastele (kas kiirteel tohib sõita jalgrattaga??? – meenub õpinguaegse tuttava hambaarst K seiklus, kes keeras rattaga õpingulinnas ringi uidates surnuaia juurest paremale vaatamata, et see tänav viib jah kaunite merevaadeteni, aga alles siis, kui on muutunud kiirteeks). Ja ma söön oma mütsi ära, kui needsamad talumehed ei saa riigilt traktoritoetust, et nad saaksid sõita kohale liiklust ummistama!

Kõige selle tõttu ei soovi ma üldse tähistada kroonitud pea sümboolse sünnipäeva eelõhtu ilutulestikku, kuigi linn teeb selle jaoks palju ettevalmistusi. Lippude ja vappidega ehitud tribüüngi juba üleval, tulevärk paigas, politsei valvamas, õlleputkad hakkamas, muusika valjuhääldeist üha tugevnedes tulvamas, mis kokku loob täieliku kakofoonia, mis kostab isegi mitme kilomeetri kaugusele mu korteri aknasse.

Vaatan interneti kaudu Vabadussõja võidusamba avamise ülekannet. Kuigi üritus on muidu vägev, toredasti üles võetud ja koreograafia on hea ning kooliajast on helge mälestus, kuidas Urmas Sisask käis meile laulmistunnis esinemas, meenutavad oratooriumi viis ja eriti sõnad kohati „Maleva” tiiseri laulu. Ühelt poolt mäletan Enn Vetemaa ütlust, et kantaadisõnad on kõige kergem kirjandusžanr, teiselt poolt on mu tundlikkus oratooriumis käsitletud teemade suhtes seoses põhjaliku huviga Henriku Liivimaa kroonika vastu ja parasjagu käsiloleva Kreutzwaldi „Lembitu” tõttu ilmselt Harju keskmisest suurem.

Jajah, homme saab võidust Võnnu all 90 aastat, aga järgmine aasta saab ju teisest suurest võidust, 1210 Ümera all ümmargused 800 aastat! Ning – pange hästi tähele! – Eesti sõjaajaloo mõlemad võidud toimusid praeguses Lätis, teineteisest ainult mõneteist kilomeetri kaugusel!

Siinne ilutulestik toimub lõpuks, aga see mu aknasse tänavu hästi ei paista. Majanurk ja naabermaja taga kasvavad kased jäävad ette. Võib-olla lastakse säästuaja tõttu raketid madalamale ja need on väiksemad või siis lastakse neid mitte kesklinnas, vaid kruusaaugus linna taga.

Lõpuks Sinsheimi pilt kah, nagu lubatud. Võimalik, et selle mannekeeni kujundamisel lähtuti ekspressionistlikust taiesest eeldusel, et see on realistlik.