Toanaaber räägib, et keskkonnateadlikkuse plakat, kuhu on sattunud meie nimed ühes teatega, et me ei näpi kabineti termostaati (ma ei tea, kelle mõte see algselt oli), on üleval JMO-majas ning see teade on kohe plakati keskel nähtavas kohas.
Tööl muidu 250 lk tõlkeid joondatud, mis eelmise nädala 50 lk päevas väga tõsise toimetamisega on köömes. Õhtul on tunne, nagu oleks täna esmaspäev, kuigi jah, kui mõtlema hakata, siis täna ma poes ei käinud, aga eile käisin, seega on vist ikka teisipäev.
Avastan bussis prantsuse keele grammatikaõpikut lugedes, et seal taga on aegade ühildumise tabelid ja tegusõnade rektsiooni tabelid. Eks saksa keeles oli ka enne palju ebaloogilisust ja mäletamisi 54 komareeglit, aga 1995. aastal sai neil mõõt täis ja tehti õigekirjareform. Prantsuse keele grammatikareformist võib ainult unistada, kuigi mida rohkem prantsuskeelseid aafriklasi Prantsusmaale rändab, seda lihtsamaks prantsuse keel muutub (sest nende seas pidavat olema populaarne kirjapildiline hääldus, mis vähendab telepaatia vajalikkust prantsuse kõne mõistmisel). Samas hakkan tasahilju harjuma asjaoluga, et prantsuse keel on veider, võta või jäta; veider ta ju on, aga ma tean, et ma seda ei oska ega saa ka kunagi oskama, eesmärk on aru saada kirjalikust tekstist. Elu tahab elamist.
Et täna muud pilti ei ole, siis jälle Sinsheimi mannekeenipilt.
No comments:
Post a Comment