31.10.12

K, 2062. päev: kolmapäev

Pildil järel. Päike sirab pilvitus taevas, on üpris soe. Pikaks nädalavahetuseks lubab aga, et kallab nagu oavarrest. Meile siia lubab wetter.com näiteks laupäevaks 19,4 mm sademeid ja parastab ise, et see on ainult mõõdukas vihm. 19,4 mm sademeid on, kordan, selline veekogus, nagu kallataks 1 ruutmeetrile 19,4 liitrit vett. Kalla 20-ruutmeetrise toa põrandale viis vannitäit vett ja mine ütle alt naabrile, et tema juures hakkab kohe sadama „mõõdukat” vihma, ning küll sa siis näed.

Nädala sõna: meelelahutusssisu („lahu” on 1930. aastate eesti keemiatermin, tähendas sama mis hilisem „lahus”).

Äramineku eel võtan ette toimetuse, mis on 75% vana tekst ja 25% uus. Tõlkija ülesanne oli panna maakeelde ümber see 25%. Seda ta tegigi, aga mida ta veel tegi: määndas tagasi toimetamata tekstiks ka selle 75% – toimetaja tehku oma varasem töö aga uuesti! (Õnneks toimetajal on vana tekst varnast võtta ja ta viskab tõlkija uue ponnistuse ära. Oleks minu olemine, jätaks selle eest ka maksmata. Siperia opettaa, ütleb soomlane.)

30.10.12

T, 2061. päev: mahetoodete kokkuvõte (ja mitte minu suust)


Kolleeg pakub õunu, mis sarnanevad laigulistele sibulõuntele või värvilisele Kuu-gloobusele mõõtkavas 1 : 70 000 000, kiites, et need olla erakordselt mahedad, ta isa olla seda puud kasvatanud juba kakssada aastat ja pole seda üleüldse millegagi kunagi pritsinud. Nagu ette näidates, mida sellega teha tuleb, hakkab enda oma isukalt krõmpsutama. Sätin enda oma kõheldes lauale, aga kui toanaaber tahab enda omale kohe hambad sisse lüüa, hoiatab kolleeg, et pesku enne puhtaks, isa õunapuuaias pidavat ringi käima hobused ja kusema, kuhu juhtub.

* * *

Veel saan teada, et kui on pakiliselt vaja maksta elektriarvet ja veebipank näitab end Java kaudu, ei ole eriti tervislik just hetk enne Javat uuendada.

* * *

UPS helistab, et pakk on kohal. Järgneb vägede liigutamine, mis päädib ikkagi sellega, et kirjutan UPSile ja palun jätta vahepeal tagasi ringlusse läinud pakk homme lattu, selmet korduks taas dialoog „Siga ja hani”. Kus täpselt UPS pakiga käis, sellest ajalugu vaikib, aga meie maja see ei olnud. Seniks, kuni paki kätte saan, soovitan vaadata 10. skp „South Parki” (Insecurity).

29.10.12

E, 2060. päev: uus bussiraamat ja teine lumi

Bussiraamat on Schicksalsinsel Ösel ehk Sõrve lahingute Saksa-poolne kogumik (rohkem sõjaajaloolisest vaatenurgast; mälestuste kogumik on ilmunud varem). Narratiiv kordub nagu „Kalevipoja” II loos (sest iga kirjutis jutustab lahingud algusest lõpuni uuesti), aga arvake, mis leheküljel mainitakse esimest korda Tehumardi lahingut, mida Vene ajal heroiseeriti taevani ning ehitati seda näitama koguni jurakas monumentki? – Alles umbes lk 128. Kuidagi varem on märkamata jäänud sellised asjalood (kusjuures umbes aasta tagasi lugesin läbi Mart Laari samateemalise raamatu):
  • et Saksa vägede Sõrvest lahkumise järel ei jäänud Sõrve ühtki Saksa sõjavangi (sest Punaarmee lasi kõik maha, tõmbas oksa või hukkas muul moel – mislaadne teguviis on 1944. aasta kohta pisut varajane, see hakkas üldistuma alles 1945. a kevadel)
  • et veel pool nädalat enne Sõrvest lahkumist oli Saksa vägedes selline kord, et langenud sõduri isiklikud asjad (märkmik, prillid – just needsamad, mis praegu on Saaremaa Muuseumi teise maailmasõja saalis) saadeti koju omastele, ning Sõrve varutud toidumoonast jätkunuks uue aastani
  • et Sõrvest lahkumise koodnimetus oli Unternehmen Delfin
  • et ööl vastu 24.11. 1944 Sõrvest lahkumisel oli laevadel keelatud kasutada prožektoreid ja raadiot ning sestap jäi kogu suurüritus vaenlasel märkamata
  • et Sõrvest lahkumisel läks hommikupoole lainetus ägedamaks ja ei saanud kaasa võtta raskerelvi, mis tuli maha jätta, mis paneb mõtlema, et omal ajal ajalooõpikutes jne Tehumardi lahinguvälja pähe näidatud pilt oli vast hoopis võetud poolteist kuud hiljem Säärel ja sellel oli mitte lahingutegevuses purunenud, vaid lihtsalt õhitud tehnika
Padjaraamat on lennundusajaloolase Eddie Creeki kapitaalne Stuka-raamat. (Eddie Creek uurib lennundust, sain tiitellehe pöördelt teada, harrastusena – leivaameti poolest oli ta arhitekt, praegu on pensionär; nagu ka üks N. Liidu Teise maailmasõja aegse lennunduse suurimaid asjatundjaid, soomlane Carl-Fredrik Geust on tegelikult sideinsener, kui temagi pole vahepeal läinud pensile. Raamat mainib, et Eddie Creeki ja tema kirjutuskaaslase J. Richard Smithi esimene raamat oli 1972 German Aircraft of the Second World War, mille väheke hilisema trüki lugesin juba tudengiajal edas- ja tagurpidi läbi ning no kuskilt otsast ei ütleks, et see üks kolmest Saksa lennukite piiblist oli tõesti nende esimene vasikas. (Teised kaks on Heinz Nowarra Die deutsche Luftrüstung 1933–1945 (4 kd) ja William Greeni Warplanes of the Third Reich.) [Miski siin ei klapi, sest esti mainitud raamatu lühinimetus on Smith & Kay, millega viidatakse teisele autorile nimega Anthony L. Kay (mujal ka Tony Kay).]

Stuka-raamat hakkab suuri uudiseid mürtsutama juba esimestel lehekülgedel:
  • et seniolematu lennukikavatise nagu vabalt kandva tiivaga monoplaani mõtles 1910. aastatel välja Hugo Junkers [ning selle lisan ka juurde, et kütteseadmeid, kompressoreid ja käekelli tootev Junkers on sama firma, kuigi side vana töösturi Hugo Junkersiga kadus suht vägivaldselt 1934. a]
  • et jutt, nagu olnuks Ju 87 üldse üks äpardunud lennuk, oli 1940. aasta Inglise propaganda
  • et jutt, nagu tutvunuks sakslased sööstpommitamise põhimõttega alles 1935. aastal Curtiss F11C Goshawki ja kunstlendur Ernst Udeti läbi, on kah tegelikult lähema tõepõhjata muinaslugu

Peale selle mõtleme täna kollektiivloominguna välja ka kollektiivse varjunime. Peaks ikka raamatuid kirjutama hakkama.

Täna hommikul sajab ka lund, mis on esimene siinkoha jaoks, kuigi mitte meie jaoks – laupäeval külas olles hakkas tumedatest pilvedest midagi kõvasti sadama ja pärast oli võõrustaja lillekastis lund. Nädal tagasi oli veel üle 20 kraadi sooja.

28.10.12

P, 2059. päev: kaks eripalgelist kirjutist

Nädalavahetusel loetud ajakirjanduses ületab Eesti uudiskünnise lausa kaks korda:

  • Pärnu mingis puhkekodus on tehtud liiga saksa turistile, teadmata, et ta töötab satiiriajakirjas Titanic, kus siis ilmub selline nupp, et hoia ja keela
  • AW&ST hoolduse ja remondi erinumbris on Tallinna uuest angaarist ja selles toimuvast poolteist lehekülge. Saab ka teada, et kui ennevanasti kuulus TLL maapealne hooldus SASi alla, siis SAS ei täinud uue angaari ehitamiseks rahakotiraudu paotada, aga niipea, kui SASi käest vabanes, tuli raha ja sai angaar, mis siis ähvardab tõmmata endale kõik Skandinaavia ühe vahekäiguga lennukite hoolduse.
Teises naaberlinnas šnitslit söömas. Oleme täheldanud, et Kella kõrtsi šnitslil on kaalu langetav toime.

27.10.12

L, 2058. päev: rongiga külas

Naaberlinnas külas.

Vaadake ikka, kuhu te masina pargite!

Tunneli lõpus paistab siiski valgust!

Linnavalitsus on avastanud sama ärinipi kui edumeelsed loomaaiadki: maksa 130 €, sööda elevanti. Linnavalitsuses elevanti ei ole, 89 € eest saab sööta ainult tuve

Näeme linna kohale tõusvaid musti pilvi, aga jutuhoos jääb esimene lumi märkamata. Kui jõuame ringkäiguga võõrustaja rõduni, on lillepottidesse tekkinud lumekribalad.

Ennist pargis kostis ühe väga tiheda puu otsast tavatut linnukisa, aga binokliga vahtida ei olnud sünnis. Rohelised papagoid ei jää siiski nägemata, nad lendavad korraks mööda bussipeatuse vastasmaja kõrvalt.

Tagasisõidu rong on kole täis (tõotame järgmine kord reisida I klassis) ning, nagu viimasel ajal kombeks, pannakse naaberriigis rongikempsud lihtsalt lukku, et las reisijad kannatavad või võtavad ette pikki mägironimiselementidega ekspeditsioone mööda rongi. Ega see ole Saksamaa, kus kemps on kaugrongivaguni kummaski otsas.

26.10.12

R, 2057. päev: vt eile

Nende ridade kirjapanemise ajaks (6. XI) on poolteist nädalat tagasi juhtunu juba ununud, aga märkmete alusel saab rekonstrueerida, et tööl pidi olema nihuke andmine, et unustan minna töötajate üldkoosolekule.

25.10.12

N, 2056. päev: töö ja huvi

Enda kiitmisel, et saan X ja Y valdkonnast aru, ning nõudmisel, et andke selle dokumendid teha mulle, võib olla ka tagasilööke: nagu et teen palehigis X-teemalist dokumenti, peaks tähtajaks kenasti jõudma, aga siis antakse äkki vahele Y-teemaline. Taganeda ei ole kuhugi.

Õhtul jõuab – tänu kunagisele osalemisele projektis Galaxy Zoo – minu huviorbiiti veebikoht batdetective.org. Tore-tore-tore...

24.10.12

K, 2055. päev: vana nali

Saksa keel läheb tavalist rada ning ongi võrdlemisi tüütu peale õpetaja räägitud habemega nalja, kuidas saksa keelt õppiv välismaalane istub Berliini lennuväljal taksosse, taksojuht küsib: „Wohin?” ja välismaalane vastab automaatselt: „Akkusativ!!”

23.10.12

T, tagasilend ehk mu keha on pisut nõrk ja nüüd on aeg kõike meenutada

Eestis sain hakkama kunsttükiga, et käisin kinos vaatamas uut Eesti filmi selle esimese kinosoleku ajal! Täpselt ei mäleta, millal see juhtus eelmine kord – kindlasti nõnda ammu kui 1984 („Hundiseaduste aegu”), aga võib-olla ka hiljem (1995 olin filmi „Tulivesi” esilinastusel, aga see ei loe.)

Film on „Seenelkäik”, mida mitmed lugejad kahtlemata teavad võtmes „jäin ukse taha” ja seetõttu filmi ennast täpsemalt ei tea, teised jälle, kes sisse mahtusid, teavad omast käest. Nagu võis lugeda ühest Fb-arvustusest, on film meeldiv vaheldus viimase aja Eesti filmile, kus „mees vaatab surnud kärbest laual ja mõtleb, kuhu pani ülemöödunud aastal redeli” – vrd ka Eesti näitekirjanduse klassikas, näidendis „Polkovniku lesk” koht, kuidas Remark sunnib laval istunud tumma vanameest mõtlema, kuidas külm ta õunapuud ära võttis; vanamees püüab, aga Remark märgib, et õunapuud juba paistavad, aga mitte see, et külm nad ära võttis. No vat.

Tegelikult lugu on nõrk, paar korda jääb asi seisma (kella vaatasin kaks korda, esimene kord ainult umbes 35 minutit pärast algust), aga nagu kombeks, rühitakse jonnakalt edasi ning lugu läheb jälle käima. (Nagu muusikaski: väidetavalt olevat Eesti muusikaajaloos ainus kord, kui lugu jäi kontserdil nii seisma, et tuli alustada uuesti, juhtunud 1980. aastate lõpus Tln raekojas Tln kammerkooriga, kus dirigent pöördus publiku poole, palus vabandust ja selgitas: „Me alustame seda lugu uuesti.”) Peaosatäitja Raivo E. Tamm on hea (ja mida vanemaks ta saab, seda rohkem meenutab ta mu vanaisa) ning äratundmismomente on rohkesti. Mõningase killupotentsiaaliga ütlusi ka. Metsavaated on kohati väga paeluvad.

* * *



Mida pikal lennusõidul ikka muud teha kui panna õigeks käekella. Mis aga oli jäänud tähele panemata: praegu on juba aastaaeg nii pime, et kella tuleb vahetevahel aknal praadida, muidu saab aku tühjaks. Ja mis saab siis, kui aku saab tühjaks? – Siis lõpeb aku seierite keeramise pealt ja kell hakkab näitama väga imelikke kellaaegu. Mingit moodi sealt enam ära ei saa (ilma kasutusjuhendita ma ei tea, kuidas sättida kella diginäitu). Proovin viis korda, vahepeal kella aknast paistva päikese käes soojendades. Tulemus on sihuke, et kell on umbes kaheksa tundi taga (ja minuteid, sekundeid ka). Nädalavahetusel olen ilma kellata, kuni see aknalaual jõudu kogub; vahepeal tundub, et ohoh, ainult kaks tundi on ees, aga diginäit ütleb, et ei midagist, hoopis kümme tundi on taga. Ma juba hakkasin vaikselt uurima, kust saaks umbes taolise uue kella. Nüüd tagasisiõidul proovin lennuki ja bussi vahel uuesti ning oh sa pühadeime, algul läheb ainult tund ja 20 sekundit ette ning, kui teen vajalikud korrektuurid, läheb lõpuks õigeks!

Eestis juhtus veel, et turvauuenduse tõttu oli IE unustanud siinmaise mobiilifirma veebikontori salasõna ning mis te arvate, kuidas seda saab uuendada? – Posti teel. Kirjutan sel teemal mobiilifirmale krõbeda sõimukirja, et 2012. aastal kõlab see nagu paha nali ja kuidas peaks uue salasõna sedasi kätte saama inimene, kes juhtub viibima välisriigis? Asjade käigust ette rutates öeldagu, et lõpuks sain uue salasõna nii meili kui ka postiga, mõlemad samal päeval. Arvake, mitu päeva läks? – Viis... Aga noh, eks mobiilifirma ise tea, millal ta arve maksmist tahab. Veebikontor on neil sihuke, et arve saab maksta krediitkaardiga, heheh.

* * *

Päike paistab, bussiakna tagant möödub värviline sügismaastik ja kõrvaklappidest meenutab kaugeid aegu äsja mu muusikakogusse lisandunud Onu Bella kogumik. („Viimane Eesti staar, kes sai staariks laulmisega.” – Mart Juur (ning pool kuningriiki sellele, kes leiab selle ütluse allika; usutavasti nägin ma seda kuskil ajalehes või raamatukaanel, mitte unes).)

[Hilisem täiendus: sedasi ütles Mart Juur Onu Bella „Dekameroni” tagakaanel. Õigemini kirjutas ta, et Onu Bella oli viimane eestlane, kes sai staariks eesti keeles lauldes. Poolest kuningriigist võtaksin Flandria, palun.]

Oh neid ammumöödunud aegu! See, mis kunagi oli üksnes ropp ja kole, on nüüd nagu helge kelmikas naeratus – nagu ka omaaegsed kõurikud Beavis ja Butthead on tänapäevase pilguga vaadates lihtsalt pisut tembutavad noorsandid. Ning ka eks ole laulude temaatika täpselt sama kui ülejäänud nüüdisaegses popmuusikas: kuidas veeta lõbusalt aega.

Kirjandushuvilised pööraku tähelepanu, kui peenelt põimib Onu Bella (või tema laulutekstide autor, kes ta enamasti oli ise) kokku tehnilised anatoomiaterminid ja arhaismid, kasutades neid võõristavates olukordades, kus tavaliselt öeldaks hoopis teisiti – on ju naljakas, eks? Tegelastel on vanamoodsad eesnimed (Oskar, Endel, Evald, Aadu jt), mis viitavad eestlaste (tšuudide) kaugemale ajaloole. Onu Bella vemmalvärsi stiilinäiteks olgu salm lüroeepilisest eleegiast „Armukeste kari”:

Kamasuutra praktika
see on Helle taktika
ja kui ma lahkun Kolga-Jaanist
vabanen kui mudakaanist

 
Minna – mitte minna – minna – mitte minna...
Räägib mulle kena juttu tähtedest ja kuust, ujee...

Kärakat on, on, on (või, nagu suvatseb pealkirja kuvada meediapleier, „Krakat on”)
Ajaloo võtmes saab teada, et varakapitalismi perioodil kakskümmend aastat tagasi tegutses Taaralinnas mitusada liputajat. Eks see üks mõistatuslik ja mõistmatu paik ole.

Onu Bella tähetund oli umbes aastatel 1989–1993. 1992. aasta noortelaulupeol juhtus, et teine tollane rahvalaulik, Tõnis Mägi oli just Rootsist tagasi tulnud ja laululavatäis noori pidi tema pärast rõõmustama ning „Koitu” suisa kaks korda kordama; räägiti aga, et kui Rootsi oleks läinud ja sealt tagasi tulnud hoopis Onu Bella, küll siis oleks kogu lauluväljak rõkanud laulu „Ma võtsin viina” ning küllap seda oleks korratud ikka rohkemgi kui ainult kaks korda.

20.10.12

L, 2054. päev: täna öösel me ei maga

Kell 2.05 hakkan astuma jaama suunas. Öö on soe ja tundub, et väljas on nahkhiired, kelle vaikset tiksumist on kuulda iga mõnekümne meetri järel. Ühel vaiksemal hetkel (autod sõidavad ka öösel) üritan salvestada. Helisalvesti suudab 96 kHz võttesagedusel jäädvustada kuni 45 kHz, aga paraku on seadme enda mikrofonid sedalaadi tavalised, et üle 20 kHz hästi ei võta. No pärast spektrit vaadates näen, et tiksumiskohtades on sagedusel üle 20 kHz peale jäänud mitu vaikset mummu, mida võiks seletada kui et nahkhiire ultrahelikisa mikrofonis siiski mingi nõrga signaali tekitas.

Bussisõidu tagumises pooles norskab minu taga üks härrasmees nii, et buss väriseb. Kella viiest olen lennujaamas (tuleb minna turvast läbi võimalikult vara, pärast on rahvast palju) ning hommikueinet küsin unisest peast kõikvõimalikke keeli segi puterdades (jah, ka eesti).

Ooteruumi pinkide vahel saalib viie ülekaalulise liikmega soome pere ja kurdab, et kuskil ei ole ruumi. Lennukis on 6 kohta kõrvuti, eks ole, ja iga eelisjärjekorras akna alla istuja võib saada nad enda kõrvale. Viimased paar korda olen istutanud end hoopis võimalikult ette vahekäigu äärde, saab pärast kiiresti minema. (Peaks järgmine kord istuma lennukis tahapoole ja jälgima, kui äkvel olen, kas kempsu vahet saalivad sagedamini vahekäigu pool või akna all istujad. Murphy seadus õpetab, et muidugi aknaalused.)

Reede hommikust laupäeva õhtuni olen maganud nii palju: reede õhtul ½ h, bussis 1½ h, lennukis u 2 h, laupäeva pärastlõunal veel nii 1 h. Üksvahe lennukis ärkan muljega, et oli aga imelik unenägu, nagu oleksin hiljuti seletanud, kuidas mõjuvad allveelaeva tüürid, kuni meenub, et aga seda ma tegelikult hilisõhtul kirjutasingi.

19.10.12

R, 2053. päev: nii et ära tahtis lämmatada

Vallamajas rahvaloenduse paberit ära viimas, postkontorist E fliis. Linna poole sõitvas bussis on vabakutseline DJ ja vabakutseline gaasivabrik.

18.10.12

N, 2052. päev: tõotan pühalikult seltsimeeste ees

Päeval lendab õige palju putukaid ja õhtul pärast päikeseloojangut on 18 °C. Uurin hoolikalt, kas maja taga nahkhiiri on; ei ole, maja ees ka ei ole. On vist läinud talveunele.

Tänane ülesleidus on, et Eestis annavad arstiks õppijad arstivande, kus selge sõnaga lubavad järgida teaduspõhist meditsiini. Usutavasti ei tea seda need posijad, kes kaunistavad end eksitava ametinimetusega „terapeut” (’sisehaiguste arst’), kuigi Eestis on piisavalt ka posijaid, kes oma tegevust ei häbene ja ütlevad ausalt ametinimetuseks „nõid”, „taimetark”, „tervendaja”, „ravija”, „ravitseja” jne. Respect! (Aga hoiatan, et ärge seda lingitud loetelu väga pikalt lugede, teil võivad tekkida tervisehäired.)

17.10.12

K, 2051. päev: soe sügispäev

Lõuna ajal sõidan saksa keele poole, kiire on. Siis vanadekodu ristmikult ära keerates buss äkkpidurdab, ees käib kaks vanainimest plaksti! pikali, buss jääb seisma, bussijuht kutsub kiirabi, sõitjad valguvad välja. Noh, jään veerand tundi hiljaks ega hakka õpetajale ütlemagi, et polnud minu süü, buss tegi avarii – kes seda usuks! Kui saabun, viipab keegi uus õpilane sõbralikult; algul ma ei tunne, aga siis meenub, et oli saksa keeles aasta tagasi.

Õpetaja jätkab oma tavalises ampluaas, mis, nagu esimene kord ennustatud, hakkabki muutuma tüütuks. Täna arutame teemal „Mida tegin eelmisel nädalal?”, millest tuleb jutustamiseks valida muidugi midagi nii üldist ja ümmargust, et rääkida tohib, aga mis oleks ühtlasi ka õpetlik. Jutustan siis sellest, kuidas tõlkija tõlkis sõnu, aga toimetaja mõtles ka sisu peale.

Teine, ettearvatav teema on muidugi see, et Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia. Õpetaja näitab Saksa TV-uudiseid, kus on illustreerivas pildireas ikka ka see, kuidas varasemas mitterahus täristati MG 42-ga (kindel see, et siis rahu ei olnud). Kirjutan seda praegu reede hommikul bussis; eile (N) ilmus feisspukki hullumeelne pildiga kirjutis (ja ega ma seda muidu ei teaks, kui kaks vabamõtlejast sõpra poleks seda totakust jaganud), kuidas peaingel Miikael tulevat Maa peale mingit võre ära võtma ning kuigi merineitsi ja ammuses parimas vormis Arnold Schwarzeneggeri ristsugutist meenutava ingli küljes on tiivad, mis midagi ei kanna, ümber linnud, kes meenutavad väga kõvasti räsitud aarasid, ja seljas midagi, mis peab ilmselt olema raudrüü, aga näeb välja rohkem nagu mõlkis Androidi sümboli kujuline ahjupann, siis mis on ingli käes – Saksa XVI saj palgasõduri kahekäemõõk, just selline, mida käiab mässaja „Viimses reliikvias”! See pildi ainus tõepärane detail paneb mu, ketseri, muidugi arvama, et aga miks ei võiks ingli käes olla parem MG 42, teeks sama puhta töö?

Seekord olen lõunatanud enne tundi ning üritan kohvikus võtta ainult kakao (kõik korrad enne olen alati seal majas söönud võileiva – mitu prantsuse keele kursust oli ka seal –, aga kohvimasinat käppinud üldse ei ole. Muidugi jään hätta, sest kassa juures hinnakirjas kakao on, aga masina nuppude juures ei ole. Järgmine kord olen targem.

Teises pooles jätkame saksa keele eessõnade harjutust. Mul on kaasas 1995 ostetud saksa keele grammatika, mille vahel muistsetest aegadest viis kollast lipikut, üks just eessõnade peatüki kohal (õpetaja jagas üle-eelmisel korral mingi teise asja kohta koopiaid – siin kursusel õpikut ei ole –, mille päritolu just sellest õpikust tundsin kujunduse ja šrifti järgi ära, nii et võtsin aga riiulist enda raamatu). Teeme harjutusi ja õnneks ei ole rühmas mitte kedagi, kes saksa keele eessõnade salateadust mõistaks. Grammatikaraamatu valik on väike (ainult 2 lk), aga ülevaatlik. Mõtlen, et peaks äkki tegema väikesed õppekaardikesed või muul viisil teemasse aega investeerima. (Valmis õppekaarte olemas ei ole, amazon.de-st kontrollitud.)

Lõpuks puurime saksa õigusteksti, mingit kohtujuristi seisukohta, mistaolise koledusega ma õnneks kunagi kokku puutunud ei ole, või õigemini selle kokkuvõttega pressiteadet. Õpetaja on kaasa võtnud ka teistes keeltes olnud pressiteateid, et me paremini aru saaks, ja jagab neid; isegi ungari keeles on, aga eesti keeles ei ole.

Kaks korda lendab akna tagant metsaserva eest madalalt ja aeglaselt läbi hiireviu. Põõsastel lendab mõni putukas.

Õhtu on soe (19 °C) ja kui päikeseloojangu paiku koertega välja lähen ning silmad teravasti taeva poole pööran, näengi jõe kohal kõrgel lendamas nahkhiirt (sellise sakilise lennupildiga sobib ainult kaks lendavat elukat: nahkhiir või lõoke; praegu on lõoke ilmselt välistatud). Mul ei ole nahkhiiretunnistit kaasas, pärast akna taga ükski nahkhiir ei lenda.

16.10.12

T, 2050. päev: linnud ja täpid

Kui õhtul bussipeatuse poole astun, lendlevad kontserdisaali kõrval kõrghoonete ümber kaks tuuletallajat. Hoonete otsas valvavad varesed ega lase neid sinna tiibu puhkama. Tuuletallajad on varestest väiksemad ja kisavad peene häälega. Neid tunneb ära iseloomuliku lennupildi järgi: nad võivad lennata väga aeglaselt, ka õhus rippudes, siputades kiiresti tiibadega, kuigi kui kiire on, lendavad väga kiiresti.

Hommikul lendas keegi väike lind plänn! vastu akent, mispeale läks kops üle maksa, otsisime välja punased täpikleepsud ja kleepisime jõepoolsed aknad neid täis: elutoa suurele aknale kolm rida, õhuaknale ühe, magamistoa aknale ühe, rõduuksele kolm. Lootuses, et linnud ei pea neid punasteks marjadeks. (Ükspäev, vist pühapäev, olin avastanud, et kui rõduukse klaasikiti sisse oli aastatega kinni jäänud palju pisikesi putukaid, olid selle alles hiljuti avastanud tihased ja sealt kõik putukad ära nokkinud ... koos päris palju kitiga. Umbes üle-eelmisel nädalavahetusel nägin ka mina, kuidas tihane tegi rõdulaes nööril köietantsu, kõndides nii nööri ja lae vahel (3 cm) kui ka, pea alaspidi, nööri all.)

Nüüd õhtul panen toas tule põlema ja vastu pimedust paistab aknal korrapärane muster punaseid mumme. Esimene mõte on muidugi, et aknale on maandunud mingi putukate vigurlennurühm, kaunisti mustris.

Täpid on väljaspool ja kui neid tuleb uuendada, kleebin pealistikku kaks täppi: alla musta, peale punase, siis ei paista pimedas täpid aknalt nii väga välja.

15.10.12

E, 2049. päev: pulmad tulevad

Kohalik leht kirjutab muudkui eesseisvatest pulmadest. Paneme kaks ja kaks kokku ning leiame, et kuhu mujale noorpaar elama asub kui meie peale, kus naabri kinnitusel olevat tema ukse kõrvalt eraldi trepiga eksklusiivne 9-toaline korter, mida just remonditi. Käsin näidata noorpaari pilti ja märgin, et just umbes sellist lüheldast habemikku ma ükspäev liftis nägin. Samuti märgin, et putukakantavate luurekaamerate tehnoloogia uuringud on tublil lõpusirgel, küll praegusi mudeleid meie tihased ka kanda suudaksid.

14.10.12

P, 2048. päev: Hexapoda

Päev läbi sajab pahinal vihma. Salvestan reedel laekunud helisalvestiga rõdulinde ning pärast surgin neid arvutis (lugedes sinna juurde põhjalikult nii salvesti kasutusjuhendit kui ka õpetust, kuidas saab Vista kuvama tarkvara vanu abitekste). Üksvahe on salvesti koguni statiivi otsas (Gorillapod). Arvake, kui kaua saab salvesti olla rõdupõrandal, enne kui lind seda nokaga proovima tuleb? – Kolm minutit.

Arvutis saab näha salvestist graafiliselt ja ei pea läbi kuulama kogu kohinat (vihm, maantee ja lennukid igasugu kombinatsioonides). Häälitsenud on neli liiki: rähn, rasva- ja sinitihane ning puukoristaja, reedest on ühel võttel kuulda ka musträstast. Eriti paeluv on kuulata 20 korda aeglasemini. Kui alguses lubasin panna rähni kisa mobiilitilinaks, siis nüüd on päris tugev kandidaat kohutav ulgumine, mis tekib musträsta kutsehüüust, kui seda aeglustada 20 korda. Õpin eristama sinitihase ja puukoristaja piikse, mis palja kõrva jaoks kõlavad üsna ühtmoodi.




Puukoristajate kutsehüüust selgub, et nende teravad (9 kHz) lüheldased piiksud varjavad tegelikult mitut lainetavat silpi, mille arv ja meloodia vaheldub. E pakub, et võiks hakata katsetama, kas need ka tähendavad eri asju.

Veel paigaldan voodile kaks lisajalga toetama kohti, kus raam on läbi vajunud ja välimine serviti iluliist katkenud. Koormust kannab muidugi mitte puitkiudplaadist sisemusega iluliist, vaid männipruss selle taga. Lisajalad on kõige jämedamast puitmaterjalist, mida kohaliku maksimarketi tööstuskaupade osakonnast osta saab, 22 mm ümarvardast (õnneks müüvad nad tänapäeval ka meetrist puitmaterjali, mitte enam ainult 2,5-meetrist nagu vanasti; pistsin meetrise lati seljakotti ja sain sellega käia koguni toidupoes, peaaegu kõigist ustest mahtusin läbi). Materjaliks mingi tundmatu kõva puit (kruvi- ja naelaaugud tuli ette puurida). Alumisse otsa on naelutatud jalast pisut laiem teraspadi (mis näeb välja nagu hiiglaslik knopka, kes soovib, küsigu, mul jäi mitu üle), ülemises kaks väikest nurgikut, millega lisajalg kinnitub raami külge. Nurgikud on teineteise suhtes nürinurga all ja mitte kohakuti, muidu puutunuks kinnituskruvid jala sees otsapidi kokku, ning voodi all asendis, et lisajalg taluks ka juhuslikku jalamükset. Lisajala kruvimisel voodi külge oli see trikk, et ruumi oli läbivajumist arvestamata ainult 171 mm, aga kruvikeeraja on 175 mm ning takka surumiseks peaks vähemalt ajuti vahele mahtuma ka käsi. Voodi raske kah, kes seda üleval hoida jõuab. Lahendus: paigalduskohast kummalgi pool püsti hantel, vahe läks laiemaks, pead muidugi pilusse ei pista ja kätt-sõrmi kruvikeeraja otsa all ka ei hoia. Pärast kaunistasin lisajalad kangasteibiga ja puha.

Veel tekib küsimus, kui vali on tolmuimeja. Põrandaharjaga on 60 dB ehk sama vali kui vestlev inimene meetri kaugusel (nagu võite arvata, on meil selline tolmuimeja, mille mootorivõimsus läheb ikka õhu imemise, mitte luust ja lihast läbilõikava kiljumise tekitamise peale nagu ühes tuntud perefirmas, mille nime jätan praegu enda teada). Peene otsakuga aga kogunisti 15 dB valjem.

Veel ennistan pildiarhiivi 270 isa võetud fotot. Mitte et nende skannid kadunud olnuks, aga need olid jäänud vanale kõvakettale ja Lr ütles, et ei leia pilte üles. Lisan märksõnad ja võttekohad ning lasen uuel Lr-l teha slaidide värvid normaalseks. Nagu teada, on nende hulgas foto minust full frontal (vanuses 2 või 3 a, sest tol muistsel ajal käisid väikelapsed rannas alasti) ja rajooni noorte spetsialistide klubi suvepäevad ehk väljasõit rohelisse ehk päevitusriietes seltskond, muu hulgas vähemalt üks praegu tuntud inimenegi, õllekann käes ja ainsaks riideesemeks villased päevituspüksid, naaldumas vastu vana Volgat, mis on ilmselt rajooni parteibossi ametiauto, sest järgmisel pildil on umbes samas fassongis ja väga šeffides päikeseprillides minu onu, kes tollal oli tema autojuht. Ning nüüd mõtlen, et mis muu vana Volga oli ka sel pildil, kui elu esimese lennukisõidu teinud 89-aastase perekonnatuttava auks korraldati suur ringsõit mööda maakonna vaatamisväärsusi (papil elas kaks tütart Kanadas ja ta oli lõpuks saanud loa käia neil külas, aga ta polnud kunagi varem lennukiga sõitnud ja tahtis esialgu kohaliku lennuga proovida, kuidas värk on; jäi rahule ja kui suurel lennul ümberistumisel välismaise firma lennukile veeretati ta ette ratastool – mis atribuut Nõukogude lennufirma Aerofloti arsenalist mõistagi puudus –, lükanud ta selle uhkelt eemale ja teatanud, et tema kõnnib ise – ega siis välismaine lennufirma teadnud, et see vitaalne papi kõnnib tavaliselt 10–20 km päevas).

13.10.12

L, 2047. päev: rahvusvaheline selge väljendumise päev

Hommikul, kui koertega jalutan, küsitakse erakordne küsimus: kus on tantsukool. Olen hetkeks sõnatu ja leian, et majades, mis nurgal võõras ringi vaatas, seda kindlasti ei ole. Kui on kaugenenud kuuldekaugusest välja, meenub muidugi, et teisel pool tänavat mitusada meetrit edasi, samas majas kui zumba on. Aga loodan, et vahest ta on püsiv ja küsib kelleltki veel, kes teab kohe.

T-s poes ja söömas. Söögimaja on täis ja öeldakse, et tulge 5 min pärast uuesti. Pärast on rahvast vähem. T. toomkiriku ees platsil (end. surnuaial) on pühapaiste üle keskmise loodusliku fooni (küllap graniitsillutise tõttu, nagu korteris esiku põrandaplaadidki, mis küll ei ole graniidist, ega).

Oleme asunud „Midsomeri mõrvade” teistkordsele täielikule läbivaatamisele ning on tekkinud uusi mõtteid, millest saaks kirjutada raamatuid lisaks olemasolevale võttekohtade raamatule:
  • Joyce Barnaby kokaraamat (sh see, mis roogade peale saab mr Barnaby päästva telefonikõne)
  • hukkumisviiside põhjalik statistika (arv igas filmis, kes, miks, kuidas jne)
  • „Surm saabus Saabis” ehk mis margiga sõidavad mõrtsukad, ohvrid ja lihtsalt kahtlusalused. Praeguseks on kindel, et kui vanainimene sõidab filmis jalgrattal, siis ta filmi lõpuni ei ela.

12.10.12

R, 2046. päev: eredam kui tuhat päikest

Mind tuntakse postkontoris juba nägupidi, sest uus töötaja saadetakse mu paki järele juba enne seda, kui olen jõudnud ulatada pakisildi.

Kui bussilt saabun, asub majauksest sisse noor ema kahe lapsega, kellest üks tekitab sellist põrgulärmi, et kougin taskust telefoni ja proovin, kas selle aku laengu viimase 1% hingitsusega veel läheb käima detsibellirakendus (et noh kas noor ema peaks ametlikult kandma kõrvaklappe). Läheb ja olgu see uskumatu tulemus kirjas ka siin: umbes 3 m kauguselt 94 dB (kalibreerimata). Olen siin blogis pajatanud loost, kuidas samasugune mure dirigendi kõrvakuulmise pärast tekkis meeskoorilauljail ja viiskümmend meest suutsid auditooriumis forte fortissimo tekitada 93 dB (kalibreeritud, koori ees). Noh, ühelt poolt viiskümmend meest ja teiselt poolt mõneaastane lapsenääps, kes laulaks nad napilt, aga kindlalt kõik sohu. Öelge veel, et tänapäeva noorus midagi ei suuda!

Õhtu on selge ja soe ning kui napilt pärast loojangut tulen koertega jalutamast, alguses kuulen majatagusele käigurõdule astudes nahkhiirt ja alles siis näen (sedasorti nahkhiired, kes meie kandis elavad, teevad sellist häält, et palja kõrvaga kuuleb minuvanune inimene iseloomulikku vaikset tiksumist). Kalendri järgi on juba 12. oktoober, meenutagem, ja eelmine kord nägin nahkhiiri septembri alguses, kui mitte augustis. Muidugi torman kohe tuppa, haaran nahkhiireanduri ja kougin kastist helisalvesti ning üritan seda saada käima, aga enam nahkhiirt ei ole. Nii jääb jälle uurimata, kas ka telefoni reaalaegse helispektri rakendus (mis läheb täitsa vabalt välja umbes 22 kHz-ni) näitab nahkhiirekisa alumist otsa.

11.10.12

N, 2045. päev: nagu Briani jutlus

Tänane tõlkepärl on sihuke: expression machinery of the cell ~ raku masinavärgi ekspressioon (õige on raku ekspressioonimehhanism). Ega ma siia pane asju naermiseks, vaid ikka selleks, et lugejad saaksid õpetust ja võimalikel autoritel oleks väga-väga häbi. Täiesti arusaamatu, kuidas on lastud rakufüsioloogiast tõlkima inimene, kes ei tea isegi seda, et jutt on rakus toimuvast valkude ekspressioonist!

Päeval postkontoris, kuhu on saabunud E keeleõpik, mida ei oldud raatsitud eile postkasti toppida. Õhtul on tulnud ka silt, et postkontoris ootab mind järgmine saadetis; imestan, et nii ruttu, alles eile tellisin ja alles täna tuli meiliga teade, et pandi teele.

Tööl on võrdlemisi igav koosolek, kus mõtted rändavad omi radu, kuni arvan kuulvat koosoleku juhatajalt ühele naiskolleegile suunatud ütlust all the bras you wear. Ilmselt ütles ta midagi muud. (Monty Pythoni fännid meenutavad seepeale muidugi „Briani elu” esialgses stsenaariumis (mille järgi tehtud film kestnuks mitu ööpäeva) olnud ja filmimata jäänud kohta, kuidas Brian ütleb [Cursed are those who go off and listen to false teachers] and join false sects, mida kuuldakse muidugi valesti ning seni igav jutlus saab pöörase pöörde. Fännid teavad seda muidugi filmiraamatust, mis oli ka trükitehnilises mõttes erakordne trükis, sest koosnes kahes eri trükikojas tehtud ja pea-ning-jalad-pidi kokku köidetud osast, millega hiiliti mööda seadusesättest, mis keelas Inglismaal jumalat pilkavate raamatute trükkimise.)

10.10.12

K, 2044. päev: aeglased teed

Meilis on teade, kus kirjutatud septembris toimunud kohtumisest, mille teemaks oli „N.N. mälestuseks”, kus N.N. on ühe klassikaaslase nimi. Seia metsade ja mägede taha liiguvad uudised aeglaselt ning sageli imelikke teid pidi, aga mis on juhtunud, ma ei tea.

Siis selgub ka, et saan ikka spämmi mingilt Prantsuse fotopoelt; kui hästi meenutada, oli see vist see imelik pood, kust tahtsin 2010 jaanuaris osta objektiivi, aga mis veidral kombel ajal ostmisest ülekande laekumiseni kellelegi teisele ära müüdi. Raha makseti küll kenasti ja kiiresti tagasi, aga rohkem ma nendega tegemist teha ei taha.

Saksa keele tunnis on arutlusel eelmisel kolmapäeval Baieri pealinnas Münchenis toimunud taasühinemispäeva riiklik tähistamine (mis jäi küll pisut samal ajal samas toimuva Oktoberfesti varju), kus näiteks eri piirkondade rahvarõivis inimesed laulsid Saksa hümni. Õpetaja küsib, kes kirjutas Saksa hümni viisi; jälle ainult mina tean, et Haydn. Aga sõnade autori kohta ta ei küsigi ja ma ei saa sedasi oma silmaringi näidata. (Kas ma siin seda olen maininud, et inglased üritasid isand von Fallerslebeni kodusaart Helgolandi 1946 täies ulatuses õhkida – kuigi muidugi mitte seepärast, et üks selle asukaid oli kunagi luuletanud tollal veel olematu Saksamaa piirideks, et „Maasist kuni Meemelini, Etchist Belti hüüab hääl”*, mis neljast orientiirist ei puutu praeguseks enam Saksamaad kolm?)

* Vt „Gaudeamus! Tudengilaulik. Sõnastik. Kombed” (Tartu: Tapper 1935)

Õpetaja üks lemmikmeetodeid on lasta meil järgemööda jutustada, mismoodi on asjalood meie kodumail. Kümmekond inimest reas, ainult Rumeeniast ja Portugalist on kaks, ülejäänud riikidest kõikjalt üks; hulk aega kulub ning kuivõrd ma juhtun istuma üsna ukse juures ja küsitlemine algab akna juurest, jõuan alati põhjalikult välja mõelda, mida ütlen. (Akna vastas istudes näen kogu seina suurusest aknast aknatagust maalilist metsaserva.) Peame rääkima rahvariietest ja aeg-ajalt urgitseb õpetaja, kas ikka kohe keegi argielus ei kanna. Keegi vedu ei võta, isegi Rumeenias ei kanta, aga siis ütleb hollandlane kogemata, et tema kodukülas kantakse puukingi, ning asi võtab halva pöörde: „Kus nendega käiakse?” – „...Igal pool!” – „Kust said?” – „... ... Naaber tegi!” jne.

9.10.12

T, 2043. päev: matemaatika vedru on läinud rooste

Teeme perekondlikult matemaatikaülesandeid, mis iseenesest on lihtsad ja vajavad umbes-täpselt üht-kaht tehet. Kõik on suurepärane ja lihtne, kuni mu matemaatika-ego saab kõvasti kolki, kui ühes ülesandes tuleb leida x, kui see on 80% võrra suurenenud ja saadud y. Mina kähku, et x on järelikult 20% y-st ning y tuleb jagada 5-ga, saades väga vale vastuse. No õige vastus on muidugi nii lihtne kui x = y : 1,8 ja põen hulk aega, et ma ise selle peale ei tulnud.

Aga kasutades sama propagandavõtet nagu muiste Soome MTV3, kus aastaid räägiti Eestist ainult negatiivses võtmes – kui mujal läheb halvasti, siis läheb ju „mittemujal” „mittehalvasti” (selle ajel kirjutasin tollal propagandaessee „Mida teeksid soomlased eestlasteta?”), meenutan taas iseoma kõrvaga kuuldut, kuidas doktoritöö kaitsmisel kõrgeauulise Tartu Ülikooli professorite saalis kuulutas üks meditsiiniprofessor protsentarvutuse taolisi uudseid võtteid: „Teil oli 96 patsienti ja te arvutasite sellest protsendi. Protsent on aga üks sajast ja 96 patsiendist ei saa protsenti arvutada. Teil oleks pidanud olema ikka 100 patsienti!” – mille peale oli saalis hämmeldunud vaikus, sest kesse prohvessoriga ikka vaielda julgeb. (Hiljem sain teada, et see professor olnud mu onunaise õe pinginaaber, kes kinnitas, et ta maadelnud matemaatikaga juba koolis.)

8.10.12

E, 2042. päev: valmistume talveks

Näen tõlget, kus tõlkija on teadnud, et sõnade kordamine on „paha”, ja on, nui neljaks, lauses neli korda korduvat tegusõna vägisi vaheldanud. Näitan seda kolleegile, märkides, et tõlkija elu on lihtne, aga selle soga peab mõistlikuks muutma ikkagi toimetaja; kolleeg märgib, et tõlkijal jäi tegusõnadele sünonüüme otsides kahe silma vahele, et lauses on ilusti alles ka neli täpselt sama ja täpselt samas vormis nimisõna. Pärast toimetamist on lause kõvasti lühem ja sealt on koondatud nii korduvad nimi- kui ka tegusõnad; teave on alles põhiliselt endistes täiendites.

Veel tuleb arutlusele zombide rünnak ehk selliste vanurtõlkijate aktiveerumine, kes kasutavad 1983. a reformi eelseid väliskohanimesid.

* * *

Täna saan postkontorist paki kätte. Ei tea, mis maal see heas mõttes õudustäratava välimusega fliis on tehtud, aga suurus M on vat suuremgi kui mu TG-suuruses (très grand) talvefliis (millest eile jalutamisel selgus, et kui minu ümbert kadusid kevadel liigsed kilod, tekkis minu ja fliisi vahele õhuvahe, kust puhub külm tuul sisse). Nõndap et see saab minule ja E-le tellin kohe hoopis XS-suuruse (umbes selline plaan oligi, et algul üks suurus, siis vaatame, kummale see selga mahub, siis teine).

E laseb mul lubada, et ma taolise jõulise steitmendiga tööle ei läheks; luban teha hoopis passipildi.

* * *

Kui juba siin Läti Henrikule jutt läks, siis ükspäev leidsin kroonikast (XXIII:8) mõttetera, et lollide arv maailmas on lõputu (Et veniunt stulti quidam ex nobis, quorum infinitus est numerus, ...). Vähe hiljem leian, et kaks korda on Henrik maininud ka perverte, õigemini pervertset rahvast (perverse gentis; samuti kasutas ta üksvahe Lembitu kohta epiteeti perfidissimus, mida on eesti keeli ümber pandud kui ’truudusetuim’): üks kord 1223. a mässavate sakalaste kohta ja teine kord saarlaste kohta, kes 1226 paavsti saadiku (paavst oli teatavasti kõigevägevama maine asemik ja tema saadik seega maailmas vägevuselt teine inimene) Modena Wilhelmi palge ees lubasid riiglastele igavest truudust, aga siis, kui see selja keeras ja tagasi Saksamaale purjetas, läksid tegid Rootsi suure sõjaretke ja tassisid sealt nurjatuteks tegudeks tagasi nii palju kristlikke naisi ja neitseid, et Riiga maha jäänud siivsal preester Henrikul läks silme eest mustaks ning riiglased tegid Saaremaale 1227 alguses massiivse sõjakäigu, kus piirati, kaevati, lasti ja pommitati Muhu linnust, millest joonistas koleda pildi Ott Kangilaski, mis päris hulk aega ilutses igasugu ajalooõpikutes, ning mille vallutamise kohta parastas Henrik, et saarlaste linnust neelab tuli, kristlased aga riisuvad rõõmsasti saaki, jättes järelpõlvedele seletamata, et ega ristisõjas muud palka makstudki.

7.10.12

P, 2041. päev: kosmosemutid

ETV räägib „Eesti panusest kosmose vallutamisesse” ja nanosatelliidist kui enneolematust riiklikust teadussaavutusest. Nuuh, nanosatelliite teevad mujal maailmas tänapäeval tudengid laboritöödena.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid sellest, et viimane nädal aeg olen pühendanud iga vaba hetke vanade kroonikate nokkimisele ning täna õhtul saab läbindatud HCL inglise tõlge (seda ei saa teha kaua järjest). Lõpupoole on tüdinud ka inglise tõlkija, sest umbes XXIX ptk sissejuhatavaid luuleridu on ta kritiseerinud, et Henriku värss tegelikult üldse ei jookse. Inglise tõlkes on pärisnimed üldiselt (üldiselt, rõhutan) säilitatud ladina kujul ega ole näiteks kohanimedega tehtud seda tsikibrikit, mida võib lugeda eesti tõlgetes (nagu et Henriku mugandus Ykescola on Jungil Üksküla, Mägistel Üksküla, aga Kleisi tõlke esimeses trükis äkki praegune läti Ikšķile, nagu elanuksid seal liivlaste asemel lätlased). Eesti hõimude nimetused on kõik nii, nagu kroonikas, kuigi käsi võib olla mängus ka trükiveakuradil, sest kõik lugematud korrad on ugalasi (Ugandi on kroonikas Ugannia) nimetatud sõnaga Ungannians.

Käime õhtul „trilla-trulla üle silla”, kiriku juurest üle uue jalakäijasilla tagasi. Ma naeran nii, et vats vabiseb, et moodsa puitsilla ehitajad ei ole täinud kasutada ilmastikukindlat vineeri ja isegi vist veel enne ametlikku valmimist on see juba lagunenud.

D. maantee ääres astume tagasi mööda jõepoolset külge. Ma ei ole seal pool käinud kunagi ja täitsa nagu võõrast teed käiks.

6.10.12

L, 2040. päev: rähnid on tagasi

Rõdul on tagasi noor rähn, kes mind nähes lendab lehise peale ja teeb näo, et uurib seda, mind silmanurgast jälgides.

Näen, et rähn liigub puutüvel allapoole, saba ees. Ega ilmaasjata välimääraja märgi, et puutüvel ronib, pea alaspidi, ainult puukoristaja.

5.10.12

R, 2039. päev: dr No 50

Päeval postkontoris seltsi liikmefliisi järel. Postiametnik kehitab õlgu ja ütleb, et tulge esmaspäeval jälle. Nagu siit lugeda võib, on viimasel ajal juhtunud mitu korda, et postkastis on silt, et kirjakandja käis, aga pakk ei mahtunud postkasti ja tulge postkontori järele kuupäeval X (mis on sama kui silt tuli). Nii tark ma juba olen, et mitte rutata postkontori samal X. kuupäeval, sest kirjakandja pakiga postkontorisse kohe ei kiirusta. Aga kaks päeva – no kuulge! Kirjutagu siis sildile kohe, et tulge järele alles ülehomme, teaksin tulla õigel päeval ega pea raiskama pooltteist tundi nagu täna.

* * *
Täna saab pool sajandit esimesest Bondi-filmist. Üks filmihuviline töökaaslane märgib feisspukkis, et sai kümme aastat tagasi Sean Connerylt põsemusi ja ei ole põske pesnud seniajani.

4.10.12

N, 2038. päev: neljapäev

Esimene täistööpäev pärast puhkust on ikka raske ja pikk, isegi kui puhkus oli ainult paar päeva ning reis väsitav.

3.10.12

K, 2037. päev: 70 aastat kosmoselendu

Meenutan siin üht natuke ununud aastapäeva: nimelt ei saanud kosmoselend 55 a vanaks mitte neljapäeval, vaid 70 a vanaks kolmapäeval. Tõsi, tollal oli orbiidi saavutamiseni aega veel viisteist aastat ja üks päev, aga ajalooraamatutesse läks siiski kirja sihuke ajalooline lause:

Dieser 3. Oktober 1942 ist der erste Tag eines Zeitalters neuer Verkehrstechnik, dem der Raumschiffahrt!

Nagu varemgi siin blogis mainitud, ütles seda suurraketi A 4 (mis hiljem sai propagandanimeks V-2) esimese eduka katsetuse järel peetud tänukõnes Peenemünde katsejaama ülem Walter Dornberger. Nimelt tõusis tol päeval see 14 m pikk ja 5,5 t raske rakett ligi 90 km kõrgusele ehk esimese inimkätega tehtud esemena atmosfäärist välja, õhutühja maailmaruumi, näidates, et see on võimalik, rakett ei lähe tõusul lõhki ja atmosfääri ülakiht ei koosne paukgaasist, nagu oli 1930. aastatel mõni teadlane oletanud.

Ning nota bene: päris alguses juubeldati üleüldse kosmoselennu pärast, mitte selle pärast, mis riigi rakett lendab kõrgemale või kiiremini.

Ning see tänukõne trükiti ära Dornbergeri mälestustes, mille esimene trükk ilmus 1952 (V2 – Der Schuss ins Weltall) ja millest ma ülaloleva lause praegu ümber tippisin (lk 23). 1952 oli viis aastat enne 1957. aastat.

* * *

Saksa keeles on aga kõneks hoopis teine aastapäev (mille me üldse ära unustasime, nii et E läks hommikul T-sse poodi ja see oli, nagu oleks katk üle käinud). Nimelt eks ole täna Saksamaa riigipüha, taasühinemise päev (1990). Müüri langemine see ei olnud, sest müür langes 9. XI 1989, aga 9. XI on Saksamaal juhtunud ka palju koledat, nimelt kristallöö (1938), nõndap et riigipüha sellele päevale panna ei saanud. Tulemuseks on taoline steriilsevõitu riigi sünnipäev, mil kodanikud midagi iseseisvalt ette ei võta.

Just samal hetkel avaneb klassitoa uks ja seekord esimest korda kohale saabunu, kes ei tea, et täna algas tund veerand tundi varem, kuuleb koledat sõna Kristallnacht, ja jääb, üks jalg üle lävepaku, uksele seisma. Küsib üle, kas see on ikka saksa keele 9. kursus.

2.10.12

T: tagasisõit ehk seitse uskumatut lugu

Pikal nädalavahetusel kuulsin nii mitu uskumatut lugu, et kaalun tõsiselt helisalvesti hankimist (pealegi kui omalaadse mikrofoni kriitilise komponendi ehitamise läbirääkimised olid edukad):

  • Esiteks, kui seisin minekul lennujaama väravas eelisjärjekorra kastis, kalpsas ligi võõramaalane, kes nähtavasti õppis eesti keelt ning soovis asuda seda harjutama veel enne Eestisse jõudmist:
    „Kus sssinu kodu on?” küsib ta.
    Mina: „?!?”
    Väljamaalane kordab: „Kus sssinu kodu on? Tallinn, Pernu, Rakfere?”
    Ütlen A. kreisilinna. Väljamaalane ei mõista, kordab kaks korda: „Rakfere?”
    Mina: „Ei.”
    Väljamaalane teatab: „Minu kodu on...” (järgnes arusaamatu kohanimi, mis võis olla kas Oslo, Olsen, Bolsen või midagi nende vahelt või need kõik kokku).
    Mul on väga piinlik, aga ma ei ole taoliseks lähenemiseks üldse aldis.
    Vahepeal sõimab ta – kell on pool seitse hommikul! – telefoni teel kellelegi, kui vilets on asjaomane lennufirma. Siis märkab ühe daame käes Eesti passi nahkkaasi ja läheneb talle: „Sssinul on Eesti pass?” – aga kahjuks hakatakse siis lennukisse laskma ja see ülihuvitav dialoog jääb minust kuulmata. Pärast E märgib, et vahest oli härra õppinud mõnest taolisest keeleõpikust, kus tegutsevad Vello ja Linda ning vanaema käib pesu pesemas ning töötavad pastakate täitmise teenindused.
  • Teine kahekõne ulatub mu kõrvu juba Kilulinnas, kui sõidan pikka etnograafiaekskursiooni tegeva liinibussiga magalarajooni poole. Minu taga istuvad kaks noortudengit, kes – jutust arvates – tulevad Tartu bussilt, on rebased ja ei ole veel väga tuttavad, igatahes on noormehe jutus veel liiga palju hooplemist.
    Neiu: „Mis sa esimese asjana teed, kui koju jõuad?”
    Noormees: „Lähen kusele.”
    Neiu: „Ja pärast seda?”
    Noormees: „Pesen käed puhtaks!”
    Ma ei liialda karvavõrdki, täpselt selline kahekõne oli.
  • Kilulinnas käisin elus esimest korda teletornis, kus nüüd on atraktsioon „170 m tühjust” ehk põrandaaken, mis lülituse peale on matt või siis läbipaistev, nii et sellest paistab allapoole, nagu silt ütleb, 170 m tühjust. Muidugi tahtsin seista seal peal ning ema märkis, et mis siis saab, kui aken läheb katki. Rahustasin, et ärgu muretsegu, küll tehakse pärast korda. — Aga mitte iseoma tarkusest ei tahtnud ma praegu rääkida (kuigi öeldagu veel, et sain hakkama ka sententsiga, vastuseks mingile inglijamale, õigemini väitele, et ega muinaslood ju kahjulikud ole[vat], et taolised muinaslood võivad olla rääkijale isegi kasumlikud) ega mitte teletornis Riia viida juures põlvitavatest lätlastest, vaid sellest, kuidas aknast kissitasid silmi kaks sellist vanahärrat nagu The Muppet Show külgloožis ja üks märkis: „See kahe torniga, see on ju Olümpia!” Ja teine kiitis takka: „Mis sadam see on? Ah Pirita sadam? See on ju jahisadam! Aga kus siis Tallinna sadam on?” – ning mul oli kuri plaan kõndida teiselt poolt neile vastu ja märkida Muuga sadama kohta, et see on tegelikult Pärnu sadam, aga lihtsalt paistab väga hästi, mispeale ema märkis, et ei lähe läbi, aknalaual on kirjas, mis kuskilt paistab.
  • Neljandad uskumatud repliigid tekkisid hambaarstide juures, kus esiteks ja teiseks ütlesin ühe hambaarsti uuelaadse pääsla juures veerandtunnise vahega laused „Ma ei saa sisse!” ja „Ma ei saa välja!” ning teise hambaarsti assistent ütles: „Oh, kui suur!”, nimelt hambajäljendi vormi kohta, mille minu hambaarst oli kaasa andnud ja mis nähtavasti oli teist marki kui nende endi omad.
  • Viiendaks kuulsin tagasisõidu lennujaamas repliiki „vat bussis on neli tundi istuda täitsa normaalne, aga lennukis ei ole”.
  • Kuuendaks olid lennukis kaks kõva häälega rekkajuhti, kelle tekst oli nagu puhas kuld, aga nagu puhta kullaga ikka, läks ajapikku tüütuks ja tuli summutada kõrvaklappidega. Seega kuulsin nende suulisest loomingust ainult arutelu, kumb on raskem, kas 30-tonnise rekkaga tagurdada või reisilennukiga (B737-8AS) maanduda. Pärast seda hakkasid nad kiitma Savisaart ja panin kõrvad kinni.
  • Seitsmendaks, kui ootasin sihtlennujaamas istudes ja raamatut lugedes bussi, mis mind mägede ja metsade vahelt jälle inimeste juurde tooks, kuulsin selja tagant häiriva korrapärasusega korduvaid sõnu. Kuulatlesin teravamalt: Stein... Papier... Schere... Schere... Papier... Papier... Ühesõnaga, keegi mängis kellegagi kivi-kääride-paberi-mängu, mida olin arvanud jäävat umbes minu isa lapsepõlve ehk kaugesse minevikku (koos teiste taoliste mängude nagu sussi ja noaga*), igatahes ma seda seni elavesituses XXI sajandil kuulnud-näinud ei olnud. Ma vaadata ei julgenud, aga mulje jäi, et vähemalt mõni oli türklane või muhamedi usku pöördunud sakslane.
(* Sobiva aluspinnase ja käibevahendite nappuse tõttu me isekeskis sussi ei mänginud, aga nuga küll.)

Teletorni pilet ja selle ülisuperkõrgtehnoloogiline kontrollimisviis (paremal)
Lennujaama sees ja ees tammuvad umbes sellised lõunamaised härrasmehed, kellel on habe nagu diktaatoril Aladeenil enne New Yorki sattumist ja kelle rõivastus paneb esiteks teist korda vaatama, et äkki on O. bin L. elus, ja siis kohe eemale vaatama, et äkki nad vaatavad, et ma vaatan. Mis on kohati raske, sest üks kolmik seisab bussipeatuses sõiduplaani ees ja ma üritan seda näha nii kaugelt kui võimalik, mis jätab mulje, nagu ma muudkui kõnniks joonelt nende poole, ise teravasti vahtides.

Pärast siinmaal ostan raudteejaamast uue kuukaardi ja kohe märkan, et siinmaal on võõramaalaste ilme ja häälekaja hoopis teistsugune.