17.10.12

K, 2051. päev: soe sügispäev

Lõuna ajal sõidan saksa keele poole, kiire on. Siis vanadekodu ristmikult ära keerates buss äkkpidurdab, ees käib kaks vanainimest plaksti! pikali, buss jääb seisma, bussijuht kutsub kiirabi, sõitjad valguvad välja. Noh, jään veerand tundi hiljaks ega hakka õpetajale ütlemagi, et polnud minu süü, buss tegi avarii – kes seda usuks! Kui saabun, viipab keegi uus õpilane sõbralikult; algul ma ei tunne, aga siis meenub, et oli saksa keeles aasta tagasi.

Õpetaja jätkab oma tavalises ampluaas, mis, nagu esimene kord ennustatud, hakkabki muutuma tüütuks. Täna arutame teemal „Mida tegin eelmisel nädalal?”, millest tuleb jutustamiseks valida muidugi midagi nii üldist ja ümmargust, et rääkida tohib, aga mis oleks ühtlasi ka õpetlik. Jutustan siis sellest, kuidas tõlkija tõlkis sõnu, aga toimetaja mõtles ka sisu peale.

Teine, ettearvatav teema on muidugi see, et Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia. Õpetaja näitab Saksa TV-uudiseid, kus on illustreerivas pildireas ikka ka see, kuidas varasemas mitterahus täristati MG 42-ga (kindel see, et siis rahu ei olnud). Kirjutan seda praegu reede hommikul bussis; eile (N) ilmus feisspukki hullumeelne pildiga kirjutis (ja ega ma seda muidu ei teaks, kui kaks vabamõtlejast sõpra poleks seda totakust jaganud), kuidas peaingel Miikael tulevat Maa peale mingit võre ära võtma ning kuigi merineitsi ja ammuses parimas vormis Arnold Schwarzeneggeri ristsugutist meenutava ingli küljes on tiivad, mis midagi ei kanna, ümber linnud, kes meenutavad väga kõvasti räsitud aarasid, ja seljas midagi, mis peab ilmselt olema raudrüü, aga näeb välja rohkem nagu mõlkis Androidi sümboli kujuline ahjupann, siis mis on ingli käes – Saksa XVI saj palgasõduri kahekäemõõk, just selline, mida käiab mässaja „Viimses reliikvias”! See pildi ainus tõepärane detail paneb mu, ketseri, muidugi arvama, et aga miks ei võiks ingli käes olla parem MG 42, teeks sama puhta töö?

Seekord olen lõunatanud enne tundi ning üritan kohvikus võtta ainult kakao (kõik korrad enne olen alati seal majas söönud võileiva – mitu prantsuse keele kursust oli ka seal –, aga kohvimasinat käppinud üldse ei ole. Muidugi jään hätta, sest kassa juures hinnakirjas kakao on, aga masina nuppude juures ei ole. Järgmine kord olen targem.

Teises pooles jätkame saksa keele eessõnade harjutust. Mul on kaasas 1995 ostetud saksa keele grammatika, mille vahel muistsetest aegadest viis kollast lipikut, üks just eessõnade peatüki kohal (õpetaja jagas üle-eelmisel korral mingi teise asja kohta koopiaid – siin kursusel õpikut ei ole –, mille päritolu just sellest õpikust tundsin kujunduse ja šrifti järgi ära, nii et võtsin aga riiulist enda raamatu). Teeme harjutusi ja õnneks ei ole rühmas mitte kedagi, kes saksa keele eessõnade salateadust mõistaks. Grammatikaraamatu valik on väike (ainult 2 lk), aga ülevaatlik. Mõtlen, et peaks äkki tegema väikesed õppekaardikesed või muul viisil teemasse aega investeerima. (Valmis õppekaarte olemas ei ole, amazon.de-st kontrollitud.)

Lõpuks puurime saksa õigusteksti, mingit kohtujuristi seisukohta, mistaolise koledusega ma õnneks kunagi kokku puutunud ei ole, või õigemini selle kokkuvõttega pressiteadet. Õpetaja on kaasa võtnud ka teistes keeltes olnud pressiteateid, et me paremini aru saaks, ja jagab neid; isegi ungari keeles on, aga eesti keeles ei ole.

Kaks korda lendab akna tagant metsaserva eest madalalt ja aeglaselt läbi hiireviu. Põõsastel lendab mõni putukas.

Õhtu on soe (19 °C) ja kui päikeseloojangu paiku koertega välja lähen ning silmad teravasti taeva poole pööran, näengi jõe kohal kõrgel lendamas nahkhiirt (sellise sakilise lennupildiga sobib ainult kaks lendavat elukat: nahkhiir või lõoke; praegu on lõoke ilmselt välistatud). Mul ei ole nahkhiiretunnistit kaasas, pärast akna taga ükski nahkhiir ei lenda.

No comments: