Arvutis saab näha salvestist graafiliselt ja ei pea läbi kuulama kogu kohinat (vihm, maantee ja lennukid igasugu kombinatsioonides). Häälitsenud on neli liiki: rähn, rasva- ja sinitihane ning puukoristaja, reedest on ühel võttel kuulda ka musträstast. Eriti paeluv on kuulata 20 korda aeglasemini. Kui alguses lubasin panna rähni kisa mobiilitilinaks, siis nüüd on päris tugev kandidaat kohutav ulgumine, mis tekib musträsta kutsehüüust, kui seda aeglustada 20 korda. Õpin eristama sinitihase ja puukoristaja piikse, mis palja kõrva jaoks kõlavad üsna ühtmoodi.
Puukoristajate kutsehüüust selgub, et nende teravad (9 kHz) lüheldased piiksud varjavad tegelikult mitut lainetavat silpi, mille arv ja meloodia vaheldub. E pakub, et võiks hakata katsetama, kas need ka tähendavad eri asju.
Veel paigaldan voodile kaks lisajalga toetama kohti, kus raam on läbi vajunud ja välimine serviti iluliist katkenud. Koormust kannab muidugi mitte puitkiudplaadist sisemusega iluliist, vaid männipruss selle taga. Lisajalad on kõige jämedamast puitmaterjalist, mida kohaliku maksimarketi tööstuskaupade osakonnast osta saab, 22 mm ümarvardast (õnneks müüvad nad tänapäeval ka meetrist puitmaterjali, mitte enam ainult 2,5-meetrist nagu vanasti; pistsin meetrise lati seljakotti ja sain sellega käia koguni toidupoes, peaaegu kõigist ustest mahtusin läbi). Materjaliks mingi tundmatu kõva puit (kruvi- ja naelaaugud tuli ette puurida). Alumisse otsa on naelutatud jalast pisut laiem teraspadi (mis näeb välja nagu hiiglaslik knopka, kes soovib, küsigu, mul jäi mitu üle), ülemises kaks väikest nurgikut, millega lisajalg kinnitub raami külge. Nurgikud on teineteise suhtes nürinurga all ja mitte kohakuti, muidu puutunuks kinnituskruvid jala sees otsapidi kokku, ning voodi all asendis, et lisajalg taluks ka juhuslikku jalamükset. Lisajala kruvimisel voodi külge oli see trikk, et ruumi oli läbivajumist arvestamata ainult 171 mm, aga kruvikeeraja on 175 mm ning takka surumiseks peaks vähemalt ajuti vahele mahtuma ka käsi. Voodi raske kah, kes seda üleval hoida jõuab. Lahendus: paigalduskohast kummalgi pool püsti hantel, vahe läks laiemaks, pead muidugi pilusse ei pista ja kätt-sõrmi kruvikeeraja otsa all ka ei hoia. Pärast kaunistasin lisajalad kangasteibiga ja puha.
Veel tekib küsimus, kui vali on tolmuimeja. Põrandaharjaga on 60 dB ehk sama vali kui vestlev inimene meetri kaugusel (nagu võite arvata, on meil selline tolmuimeja, mille mootorivõimsus läheb ikka õhu imemise, mitte luust ja lihast läbilõikava kiljumise tekitamise peale nagu ühes tuntud perefirmas, mille nime jätan praegu enda teada). Peene otsakuga aga kogunisti 15 dB valjem.
Veel ennistan pildiarhiivi 270 isa võetud fotot. Mitte et nende skannid kadunud olnuks, aga need olid jäänud vanale kõvakettale ja Lr ütles, et ei leia pilte üles. Lisan märksõnad ja võttekohad ning lasen uuel Lr-l teha slaidide värvid normaalseks. Nagu teada, on nende hulgas foto minust full frontal (vanuses 2 või 3 a, sest tol muistsel ajal käisid väikelapsed rannas alasti) ja rajooni noorte spetsialistide klubi suvepäevad ehk väljasõit rohelisse ehk päevitusriietes seltskond, muu hulgas vähemalt üks praegu tuntud inimenegi, õllekann käes ja ainsaks riideesemeks villased päevituspüksid, naaldumas vastu vana Volgat, mis on ilmselt rajooni parteibossi ametiauto, sest järgmisel pildil on umbes samas fassongis ja väga šeffides päikeseprillides minu onu, kes tollal oli tema autojuht. Ning nüüd mõtlen, et mis muu vana Volga oli ka sel pildil, kui elu esimese lennukisõidu teinud 89-aastase perekonnatuttava auks korraldati suur ringsõit mööda maakonna vaatamisväärsusi (papil elas kaks tütart Kanadas ja ta oli lõpuks saanud loa käia neil külas, aga ta polnud kunagi varem lennukiga sõitnud ja tahtis esialgu kohaliku lennuga proovida, kuidas värk on; jäi rahule ja kui suurel lennul ümberistumisel välismaise firma lennukile veeretati ta ette ratastool – mis atribuut Nõukogude lennufirma Aerofloti arsenalist mõistagi puudus –, lükanud ta selle uhkelt eemale ja teatanud, et tema kõnnib ise – ega siis välismaine lennufirma teadnud, et see vitaalne papi kõnnib tavaliselt 10–20 km päevas).
No comments:
Post a Comment