Dieser 3. Oktober 1942 ist der erste Tag eines Zeitalters neuer Verkehrstechnik, dem der Raumschiffahrt!
Nagu varemgi siin blogis mainitud, ütles seda suurraketi A 4 (mis hiljem sai propagandanimeks V-2) esimese eduka katsetuse järel peetud tänukõnes Peenemünde katsejaama ülem Walter Dornberger. Nimelt tõusis tol päeval see 14 m pikk ja 5,5 t raske rakett ligi 90 km kõrgusele ehk esimese inimkätega tehtud esemena atmosfäärist välja, õhutühja maailmaruumi, näidates, et see on võimalik, rakett ei lähe tõusul lõhki ja atmosfääri ülakiht ei koosne paukgaasist, nagu oli 1930. aastatel mõni teadlane oletanud.
Ning nota bene: päris alguses juubeldati üleüldse kosmoselennu pärast, mitte selle pärast, mis riigi rakett lendab kõrgemale või kiiremini.
Ning see tänukõne trükiti ära Dornbergeri mälestustes, mille esimene trükk ilmus 1952 (V2 – Der Schuss ins Weltall) ja millest ma ülaloleva lause praegu ümber tippisin (lk 23). 1952 oli viis aastat enne 1957. aastat.
* * *
Saksa keeles on aga kõneks hoopis teine aastapäev (mille me üldse ära unustasime, nii et E läks hommikul T-sse poodi ja see oli, nagu oleks katk üle käinud). Nimelt eks ole täna Saksamaa riigipüha, taasühinemise päev (1990). Müüri langemine see ei olnud, sest müür langes 9. XI 1989, aga 9. XI on Saksamaal juhtunud ka palju koledat, nimelt kristallöö (1938), nõndap et riigipüha sellele päevale panna ei saanud. Tulemuseks on taoline steriilsevõitu riigi sünnipäev, mil kodanikud midagi iseseisvalt ette ei võta.
Just samal hetkel avaneb klassitoa uks ja seekord esimest korda kohale saabunu, kes ei tea, et täna algas tund veerand tundi varem, kuuleb koledat sõna Kristallnacht, ja jääb, üks jalg üle lävepaku, uksele seisma. Küsib üle, kas see on ikka saksa keele 9. kursus.
No comments:
Post a Comment