Kell 2.05 hakkan astuma jaama suunas. Öö on soe ja tundub, et väljas on nahkhiired, kelle vaikset tiksumist on kuulda iga mõnekümne meetri järel. Ühel vaiksemal hetkel (autod sõidavad ka öösel) üritan salvestada. Helisalvesti suudab 96 kHz võttesagedusel jäädvustada kuni 45 kHz, aga paraku on seadme enda mikrofonid sedalaadi tavalised, et üle 20 kHz hästi ei võta. No pärast spektrit vaadates näen, et tiksumiskohtades on sagedusel üle 20 kHz peale jäänud mitu vaikset mummu, mida võiks seletada kui et nahkhiire ultrahelikisa mikrofonis siiski mingi nõrga signaali tekitas.
Bussisõidu tagumises pooles norskab minu taga üks härrasmees nii, et buss väriseb. Kella viiest olen lennujaamas (tuleb minna turvast läbi võimalikult vara, pärast on rahvast palju) ning hommikueinet küsin unisest peast kõikvõimalikke keeli segi puterdades (jah, ka eesti).
Ooteruumi pinkide vahel saalib viie ülekaalulise liikmega soome pere ja kurdab, et kuskil ei ole ruumi. Lennukis on 6 kohta kõrvuti, eks ole, ja iga eelisjärjekorras akna alla istuja võib saada nad enda kõrvale. Viimased paar korda olen istutanud end hoopis võimalikult ette vahekäigu äärde, saab pärast kiiresti minema. (Peaks järgmine kord istuma lennukis tahapoole ja jälgima, kui äkvel olen, kas kempsu vahet saalivad sagedamini vahekäigu pool või akna all istujad. Murphy seadus õpetab, et muidugi aknaalused.)
Reede hommikust laupäeva õhtuni olen maganud nii palju: reede õhtul ½ h, bussis 1½ h, lennukis u 2 h, laupäeva pärastlõunal veel nii 1 h. Üksvahe lennukis ärkan muljega, et oli aga imelik unenägu, nagu oleksin hiljuti seletanud, kuidas mõjuvad allveelaeva tüürid, kuni meenub, et aga seda ma tegelikult hilisõhtul kirjutasingi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment