T: tagasisõit ehk seitse uskumatut lugu

Pikal nädalavahetusel kuulsin nii mitu uskumatut lugu, et kaalun tõsiselt helisalvesti hankimist (pealegi kui omalaadse mikrofoni kriitilise komponendi ehitamise läbirääkimised olid edukad):

• Esiteks, kui seisin minekul lennujaama väravas eelisjärjekorra kastis, kalpsas ligi võõramaalane, kes nähtavasti õppis eesti keelt ning soovis asuda seda harjutama veel enne Eestisse jõudmist:
  „Kus sssinu kodu on?” küsib ta.
  Mina: „?!?”
  Väljamaalane kordab: „Kus sssinu kodu on? Tallinn, Pernu, Rakfere?”
  Ütlen A. kreisilinna. Väljamaalane ei mõista, kordab kaks korda: „Rakfere?”
  Mina: „Ei.”
  Väljamaalane teatab: „Minu kodu on...” (järgnes arusaamatu kohanimi, mis võis olla kas Oslo, Olsen, Bolsen või midagi nende vahelt või need kõik kokku).
  Mul on väga piinlik, aga ma ei ole taoliseks lähenemiseks üldse aldis.
  Vahepeal sõimab ta – kell on pool seitse hommikul! – telefoni teel kellelegi, kui vilets on asjaomane lennufirma. Siis märkab ühe daame käes Eesti passi nahkkaasi ja läheneb talle: „Sssinul on Eesti pass?” – aga kahjuks hakatakse siis lennukisse laskma ja see ülihuvitav dialoog jääb minust kuulmata. Pärast E märgib, et vahest oli härra õppinud mõnest taolisest keeleõpikust, kus tegutsevad Vello ja Linda ning vanaema käib pesu pesemas ning töötavad pastakate täitmise teenindused.
• Teine kahekõne ulatub mu kõrvu juba Kilulinnas, kui sõidan pikka etnograafiaekskursiooni tegeva liinibussiga magalarajooni poole. Minu taga istuvad kaks noortudengit, kes – jutust arvates – tulevad Tartu bussilt, on rebased ja ei ole veel väga tuttavad, igatahes on noormehe jutus veel liiga palju hooplemist.
  Neiu: „Mis sa esimese asjana teed, kui koju jõuad?”
  Noormees: „Lähen kusele.”
  Neiu: „Ja pärast seda?”
  Noormees: „Pesen käed puhtaks!”
  Ma ei liialda karvavõrdki, täpselt selline kahekõne oli.
• Kilulinnas käisin elus esimest korda teletornis, kus nüüd on atraktsioon „170 m tühjust” ehk põrandaaken, mis lülituse peale on matt või siis läbipaistev, nii et sellest paistab allapoole, nagu silt ütleb, 170 m tühjust. Muidugi tahtsin seista seal peal ning ema märkis, et mis siis saab, kui aken läheb katki. Rahustasin, et ärgu muretsegu, küll tehakse pärast korda. — Aga mitte iseoma tarkusest ei tahtnud ma praegu rääkida (kuigi öeldagu veel, et sain hakkama ka sententsiga, vastuseks mingile inglijamale, õigemini väitele, et ega muinaslood ju kahjulikud ole[vat], et taolised muinaslood võivad olla rääkijale isegi kasumlikud) ega mitte teletornis Riia viida juures põlvitavatest lätlastest, vaid sellest, kuidas aknast kissitasid silmi kaks sellist vanahärrat nagu The Muppet Show külgloožis ja üks märkis: „See kahe torniga, see on ju Olümpia!” Ja teine kiitis takka: „Mis sadam see on? Ah Pirita sadam? See on ju jahisadam! Aga kus siis Tallinna sadam on?” – ning mul oli kuri plaan kõndida teiselt poolt neile vastu ja märkida Muuga sadama kohta, et see on tegelikult Pärnu sadam, aga lihtsalt paistab väga hästi, mispeale ema märkis, et ei lähe läbi, aknalaual on kirjas, mis kuskilt paistab.
• Neljandad uskumatud repliigid tekkisid hambaarstide juures, kus esiteks ja teiseks ütlesin ühe hambaarsti uuelaadse pääsla juures veerandtunnise vahega laused „Ma ei saa sisse!” ja „Ma ei saa välja!” ning teise hambaarsti assistent ütles: „Oh, kui suur!”, nimelt hambajäljendi vormi kohta, mille minu hambaarst oli kaasa andnud ja mis nähtavasti oli teist marki kui nende endi omad.
• Viiendaks kuulsin tagasisõidu lennujaamas repliiki „vat bussis on neli tundi istuda täitsa normaalne, aga lennukis ei ole”.
• Kuuendaks olid lennukis kaks kõva häälega rekkajuhti, kelle tekst oli nagu puhas kuld, aga nagu puhta kullaga ikka, läks ajapikku tüütuks ja tuli summutada kõrvaklappidega. Seega kuulsin nende suulisest loomingust ainult arutelu, kumb on raskem, kas 30-tonnise rekkaga tagurdada või reisilennukiga (B737-8AS) maanduda. Pärast seda hakkasid nad kiitma Savisaart ja panin kõrvad kinni.
• Seitsmendaks, kui ootasin sihtlennujaamas istudes ja raamatut lugedes bussi, mis mind mägede ja metsade vahelt jälle inimeste juurde tooks, kuulsin selja tagant häiriva korrapärasusega korduvaid sõnu. Kuulatlesin teravamalt: Stein... Papier... Schere... Schere... Papier... Papier... Ühesõnaga, keegi mängis kellegagi kivi-kääride-paberi-mängu, mida olin arvanud jäävat umbes minu isa lapsepõlve ehk kaugesse minevikku (koos teiste taoliste mängude nagu sussi ja noaga*), igatahes ma seda seni elavesituses XXI sajandil kuulnud-näinud ei olnud. Ma vaadata ei julgenud, aga mulje jäi, et vähemalt mõni oli türklane või muhamedi usku pöördunud sakslane.

(* Sobiva aluspinnase ja käibevahendite nappuse tõttu me isekeskis sussi ei mänginud, aga nuga küll.)

Teletorni pilet ja selle ülisuperkõrgtehnoloogiline kontrollimisviis (paremal)

Lennujaama sees ja ees tammuvad umbes sellised lõunamaised härrasmehed, kellel on habe nagu diktaatoril Aladeenil enne New Yorki sattumist ja kelle rõivastus paneb esiteks teist korda vaatama, et äkki on O. bin L. elus, ja siis kohe eemale vaatama, et äkki nad vaatavad, et ma vaatan. Mis on kohati raske, sest üks kolmik seisab bussipeatuses sõiduplaani ees ja ma üritan seda näha nii kaugelt kui võimalik, mis jätab mulje, nagu ma muudkui kõnniks joonelt nende poole, ise teravasti vahtides.

Pärast siinmaal ostan raudteejaamast uue kuukaardi ja kohe märkan, et siinmaal on võõramaalaste ilme ja häälekaja hoopis teistsugune.