Tõusen viiest, umbes pool seitse astun majast välja jaama poole. Tänavad on inimtühjad, vastu tuleb ainult hiliseid pidulisi. Jaamas kohtan oma joodiknaabrit, mõeldes esti, et on aga vara, seitsmest juba kohal, ent siis adun (busse ju veel ei käi), et ta on jaamas mitte juba, vaid veel (vrd ma ei lähegi tööle, vaid alles tulen sealt). Jaamas on ajutised kuutides olnud piletikassad (kus nad olid veel eile) ringi paiknenud päris kassadesse, milleni viib keerukas ümberkäik. Jaama remont seega edeneb, eppur si muove.
Koblenzis on jaamas võimalik oodata liinibussi (mis hommikul käib korra tunnis) 40 minutit või minna jala (umbkaudu 3 km). Lähen jala. Päev tõotab tulla selge (rongiaknast nägin, kuidas jõgi auras). Teekond nõuab ülejõe linnaosas hoolikat kaardi uurimist ja suur on minu kergendus, kui hakkab paistma korralikult okastraaditatud kõrge aed, üle mille paistab paksult roheliseks võõbatud väike laev. Kinnimüüritud tänavapoolsed keldriaknad ja iga natukese maa tagant silt, et sõjaväe territoorium ja võidakse kasutada relva. Läbi aia paistab kaugelt üks pisut vanaaegne helikopter.
Muuseum asub osaliselt traataia sees [mäletate K. A. Hindreyt: ameerika onu Piider Patisson oli pururikas mees / ta elas mitmekümneverstalise traataia sees], aga avalikkusele on juurdepääs olemas. Ka siin on iga natukese aja tagant rohkesti hüüumärkidega lõppevaid silte, millel suures ja paksus kirjas sõna verboten (nagu et hädaväljapääs avaneb sõjaväe territooriumile, kus ilma hädata on olla või ringi vahtida rangelt keelatud). Hind on sümboolne 1,50 €. Kott tuleb toppida lukustatavasse kappi. Vetsus on kokku viis silti, mida tuleb või mida ei tohi teha. Kohe sissepääsu vastas on kolmes kohalikus keeles (de, en, fr) lahtiütlus, et muuseumi otstarve on näidata ainult sõjatehnika arengut, mitte sõjaajalugu.
Esimeses majas on väljas õige vana kraami, nagu kaks keskaegset püssi ja üks kahur ühes selgitusega, kuidas neid valmistati, ning I maailmasõja aegseid suurtükke ja 60 cm kaliibriga suurtüki Thor mürsk ja Tirpitzi 38 cm kaliibriga mürsk ja paar papist hobust rakendis ja õpetlik stend, mis võib relvadega juhtuda, kui neid väärkasutada (nagu näiteks mida teeb rauda kinni jäänud puhastustropp või lustakas lugu ulakatest tunnimeestest, kes teinud laskemoonalao valvamisel suitsupausi, kuigi see oli keelatud, ja et betooni peale oli külm istuda, panid oma püssid istmiku alla, üks keeras tagumikuga kogemata kaitseriivi ära ja nii kui pärast püssi päästikut pidi kätte võttis, läks pauk lahti ja kuul tabas teise püssi rauda (tunnimehed ise jäid terveks); pärast kirjutas seletuskirjas, et püssi ühelt õlalt teisele võttes läks püss lahti ja kuul lendas 90° nurga all toru küljest välja).
Edasi on suur sopiline hall, kus kõiegpealt tankimootorid, siis tankid, nende järel õhutõrjesuurtükid ja nende juhtimisseadmed, tankide kõrval mootorrattad ja autod, õhutõrjest teisel pool lennukid ja helikopterid, nende taga lennukimootorid ja kõige taga sopis meretehnika. Nenditagu, et selles suures saalis ringiuudistamiseks kulub mul umbes kolm tundi ning fotoka mälukaart saab täis (värskelt laaditud akusid kulub 4 tk, aga mul on kaasas taskutäis varupatareisid).Igasugu ilmaimesid on väljas, mitut puhku õppeotstarbel lahti lõigatud või akendega varustatud. Iga masina juures pikk (vähemalt kolm A4) selgitus, mis ja miks. Paljud on katsemasinad, mille arendamine jäi pooleli (nagu ülal pildil esiplaanil kahetorune tank) ja muidugi tore, et neid muuseumis vaadata saab. Enamik masinaid on Saksa, sageli Ida-Saksa päritolu.
Mälu järgi on väljas selliseid masinaid: tankidest I ms Renault' kergetank, T-55, StuG III, pisike kaugjuhitav soomusrobot Goliath, Leopard 1 ja 2 [vene ajal oli pärimus, et tank Leopard võtab vähem kütust kui LAZ-buss, mis kinnitamata andmeil olnud umbes 27 liitrit / 100 km [täpsustus: 41 l / 100 km]; kütusepaagi mahtu ja tegevusraadiust kõrvutades saab teada, et Leopard võtab maanteesõidul siiski umbes 200 l / 100 km [täpsustus: Leopard 1 maanteel u 175 l / 100 km, Leopard 2 340 l / 100 km], Marder jpt kiskjanimetustega soomukid; 8 t ja 18 t poolroomikveokid; BMW politseirataste sugupuu, Kettenkrad, Zündapp, BMW R75; 8,8 cm (mõlemad versioonid) ja 12,8 cm õhutõrjesuurtükid, kaks helilokaatorit, 60 cm ja 200 cm helgiheitja koos juhtkilbiga; Mil Mi-24D, MiG-21bis, MiG-23, F-104, Alphajet, F-84(?) ja kaks püststardiga katselennukit/-stendi; plejaad reaktiivmootoreid alates Jumo 004-st, mõni kolbmootor, nagu Wasp, Gipsy, Jumo 211; kõikvõimalikke väikeseadmeid, miine, mürske, pomme, kaugjuhitavaid lennukeid, rakette; raketi A4 (V-2) mootor ja kaks grafiittüüri – enne ja pärast mootori gaasijoas olemist (et A4-st põlvnevad kõik kosmoseraketid, kargab mulle pähe luulerida nad süütasid märgutule / varsti nad asuvad teele); elektromagnetsuurtüki torud; 100 mm laeva-õhutõrjesuurtüki torn, laevadiisel ja kääbusallveelaev Typ XXVII Seehund, mida ma uurin õige põhjalikult. Enam-vähem igal eksponaadil on silt, et pealeronimine keelatud, mõnel koguni mitu. Mitme masina all on õlipannid, kuhu tilgub õli juurde; seega heljub kogu hallis meeldiv masinaõli lõhn, mis toob meelde varajase lapsepõlve, kui mu vanaisa töötas kutsekooli autoõpetajana ja tal oli klassi kõrval ruumis pukkide otsas õppeotstarbeline lahtivõetud Studebaker, kui ma ei eksi.
Ja kui ma muuseumist väljun, selgub ukse peal, et mul jäi esimese hoone kolmel ülemisel korrusel üldse käimata, seal on püssid, mundrid ja väiksemad seadmed. Ei jaksa, jääb teiseks korraks.
Matkan tagasi jaama (bussiga saaks ka, aga jaamas peaks kolmveerand tundi ootama), söön. Rongis mõtlen korraks, kas peaks äkki maha tulema ja külastama ka novembris eemalt nähtud Eltzi linnust, aga siis mõistan, et sinna on jaamast vähemalt 5 km ja tagasi teine samapalju, ei enam viitsi. Ja mälukaart on ka täis.
Tagasi siinmaa jaamas on väike põnevus, kumb jõuab jaama enne, kas rong, mis jälle teeb kaare, sisenedes linna lõuna poolt ja jäädes mitu minutit hiljaks, või 125. buss, mis pühapäeviti on paar minutit graafikust ees. Nii on ka täna, aga buss ootab hetke ja ma jooksen peale.
Ilm on ilus, soe, päike paistab; tegelen õhtul oma kursuse kodutöödega.
No comments:
Post a Comment