Puhkusejupi eel on palju asju korda ajada. Olen lubanud mitmele inimesele anda oma ülesvõetud videotest tehtud filmikesi, aga läpakas kirjutab video-DVD-d uskumatult kaua (andme-DVD-ga saab hakkama palju kiiremini). Nii et üleeile öösel vastu eilset ja eile hommikul on läpakas muudkui kirjutanud ja pärast valmissaamist ise tudile läinud.
Helistan lennufirmasse ja kurdan oma muret, et piletit ei ole. Saan teada, et pilet olla mulle 15. mail posti pandud ning et ma saan vajaduse korral tasuta duplikaadi. Kaugust ja kulunud aega võrreldes sõidab kiri siiapoole ilmselt jalgrattaga. Mis meenutab juhtumit, kuidas mu Soomest 1994. a juulis saadetud postkaart jõudis adressaadini Tallinnas 1997. aasta juulis – keskmine kiirus 3,4 meetrit tunnis ehk 5,7 cm minutis, mis on ligikaudu kiirustava teo kiirus. Sellega sai minu jaoks mõiste tigupost täpsema tähenduse. Vrd ka dr Doolittle'i kulgemine merepõhjas suure teo seljas.
Tööl on üldiselt kurja tagasiside päev. Ühele tundmatule välistõlkijale – kes ei saa aru lähtekeelest, on täiesti puutumata eesti oskuskeelest ja tagatipuks ei kasuta ka sõnastikku – kirjutan koguni, et isegi kui ta oleks teinud otsetõlke, oleks tulemus olnud parem kui see, mida ta tegi, mida kahjuks ei saa tõlkeks nimetada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment