L, 382. päev: matk

Pildike laupäevasest matkast. Tänu teaduse ja tehnika saavutustele ilmub see siia reaalajas – veel enne, kui ma ise võileiva hamba alla saan.

Jutuke tuleb ka, oodake pisut. Seniks märksõnu:

• suur vana maja tillukese oja kaldal
  
• konnalt ei võetud ütlusi
  
• täiskasvanute elu mõte ongi laste petmine
  
• kas see mägi või teine mägi
  
• lehmaonu
  
• hommage à Rakvere lihakombinaat
  
• sukeldumine põõsastesse
  

* * *

Kuulan kohale sõites raadiot ja avastan, et õige võimsa muusikaelamuse saaks, kui Reet Linna, kelle esituses kõlavad kõik laulud ühtemoodi, esitaks Enya laule, mis juba ongi kõik ühtemoodi. Sellega võiks teha eduka tuuri vanadekodudes: nimelt kunagi väitis South Park, et vanadus on sama, kui olla pimedas toas ja kuulda Enya muusikat – õudne, aga samas kummaliselt rahustav.

Olen kohal Ilulinna linnuses – õigemini peaks algse nime tagumine osa tulema saksa keelest ja tähendama koolet – kaks tundi enne teisi matkalisi, et kõigepealt teha linnuses ise põhjalik tiir (varem olen näinud seda ainult aia tagant). Mul on kaasas taskulamp (pärast leian koti põhjast ka sinna kunagi hämaras uisutamisest jäänud pealambi) ja nii saavad valgeks ka kõige pimedamad urkad, nagu jalgvärava riivpalgi ava, et näha, kui sügav see on.

Vaatamist on küllaga. Linnus rajati XII saj keskel (esmamainimine 1192), aga sellest ei ole näha suurt midagi. Siis järgmine ehitushoog tuli peale umbes 1380, sellest juba on; siis XVI sajandi algul, millest järel põnev suurtükitorn; ja lõpuks pisut hiljem, kui linnusest ehitati määratu suurte akendega loss, mis aga pärast kõrvale ehitatud päris lossi tühjaks jäi ja ära lagunes. Suurtükitornis on ümmargused ja ovaalsed laskeavad ning seinas kuulilohud ning laskeavade põskedes alles tulirelva toetustala pesajäljed ning kohati ka ava ette käinud luugi kinnituste jäljed. Muid põnevaid detaile on alles ka mujal linnuses.

Tekib mõte, et linnuste ehitamisel võidi ehitusmaterjali tuua tunduvalt kaugemalt kui oli see raadius, mille ulatuses pärast varemetest kive laiali tassiti. Vaadakem kasvõi Eesti näitel: Viljandi linnuse kapiteelid olid Saaremaa dolomiidist, aga on ülimalt kahtlane, kas pärast varemetest kive Viljandist palju kaugemale veeti.

Kui tiir valmis, saadan matkajuhile sõnumi, et ootan. Kui rahvas kohale saab ja teatud tõrkega ka sisse, räägin siis leidudest ja muud üldist juttu juurde.

Siis läheb lahti matk ise. See on rahulik, kulgeb pikalt mööda matkateed pisut porise võsa vahel. Kahes kohas tekib matkajuhiga väikene eriarvamus orienteerumise osas, ühes neist on matkatee kaardile 2 mm valesse kohta märgitud. Matka pikkus on napp 8 km.

Piknik peetakse looduskaunis kohas (vt ülal pilt) ja sealt läheb tee ainult mäest alla. Rakvere lihakombinaat meenub sellega, et tee ääres kasvab uhke võraga tamm, mida oleks dramaatiliste pilvede taustal tore pildistada, aga paraku ei sobi taustamaastik ning pilt jääb tegemata. — „Lehmaonu” on onkel, kelle unine nina ilmub välja lehmapildi ja -kirjaga furgoonautost, kui keegi selle seina peal kolistab. Furgooni kiri lubab kohe eriti värskeid lehmatooteid, nii et oletan, et äkki on see kas ratastel meierei või siis suisa ratastel laut.

Bussi eel tehakse aega parajaks ühes Riisiküla restoranis, mida peavad portugaallased, kes ütlevad 70 kui septante nagu mujal kui Prantsusmaal (ja ega seda siinmaal kah kuigi tihti kuule).

Bussiga E-sillani, sealt rongi peale ja linna tagasi.

* * *

Õhtul kuulan arvuti kaudu Raadio 2-st Juure ja Kiviräha Eurovisiooni-kommnetaari. Justkui kohtuks vanade sõpradega. Telerit mul ei ole, nii et pilti ma ei näe – aga olen veendunud, et ma ei jää mitte millestki ilma.