K, 400. päev: kull

Näen aknast kulli mitu korda, lennul selja tagant. Selg on helepruun, lendab puude vahele. Mul on vana binokkel kaasas.

Puhkuselt tagasituleku piletit ei ole postis ikka veel.

* * *
Postis on Jörg Friedrichi raamat Brandstätten, pildialbum sama autori raamatu Der Brand juurde, mis mul hakkab läbi saama. Lastele ja nõrganärvilistele ei soovita. Jörg Friedrich on esimene saksa ajaloolane, kes käsitleb pommisõda asjalikul viisil tsiviilelanike, st pommitatavate vaatenurgast (ma varem ei ole lugenud ülevaatlikku käsitlust elust varjendites, riiklikust abist kannatanutele ja üleelanute psühholoogiast), pälvides sedasi teatud ketseri maine, sest keda sõjas pommitati – eks ikka jaapanlasi (6 kuud) ja sakslasi (5 aastat), kes sõja ju valla päästsid ja lõpuks kaotasid – ning ajalookäsitluse põhivool vaatleb teemat ikka sõja võitjate, st pommitajate vaatenurgast.

Albumi pildimaterjali kohta on raamatus Der Brand öeldud, et rünnakute ajal või varjendites võetud pilte on väga vähe, mis on mõistlik, sest inimestel ei olnud lihtsalt aega siis pilte teha. Albumi pildid on pärit arhiividest ja enamjaolt varem avaldamata.

Pommirünnakute vastase kaitse teema all on ühel lennukipildil 2-mootorine hävituslennuk Focke-Wulf Fw 187 Falke, mille lugu on põnev. (Hävituslennuki otstarve on alla lasta vaenlase lennukeid, täpsustan.) Nimelt oli Saksamaal kombeks (veel 1945. aasta kevadelgi, muide) mingi lennukitüübi saamiseks korraldada võistlus, kuhu tegid pakkumisi mitu tootjat ja millest sobivaimad välja valiti, sageli katselendude järgi (võrdluseks: N. Liidus olid lennukikonstruktorid sisuliselt vangis ja konstrueerisid, mida partei ja valitsus käskis; Saksamaal oli riigi omanduses mäletamisi ainult Junkersi tehas). 2-mootorise hävituslennukina, mida algul kasutati pommituslennukite saatelennukitena ja sõja keskelt alates radariga öiste hävituslennukitena, otsustati tootma hakata lennukit Messerschmitt Bf 110, aga Fw 187 KOLME (3) eelseeria masinat pildistati "lahingutegevuses" ja nendest kirjutati propagandaeesmärgil nii massiliselt, et liitlasvägedes lisati vaenlase lennukite tuvastamise õppematerjalidesse Fw 187 siluette veel sõja lõpuski. Olen lugenud kahtesid Vene sõjamälestusi, kus väidetakse kohtumist Fw 2-mootorise hävitajaga idarindel – ühe väitel Leningradi all ja teise väitel Kubanimaal (tegelikult olid need 3 lennukit ainult Saksamaal ja mõni nädal Norras). Ajakirja Der Deutsche Sportsflieger 1940. a sügise ühe numbri kaanelgi on pilt, kuidas Fw 187 stardib öisele patrull-lennule. — Ja nüüd on üks vana propagandapilt sattunud albumisse märketa, et see on propagandapilt ega kujuta tegelikkust.

Pildialbumis tekitanud ontlikes tänapäeva inimesis erilist pahameelt foto, millel plekkvann söestunud inimjäänustega – samas jutustab Der Brand, et vannid ja ämbrid olid inimjäänuste varemetest surnuaiale vedamiseks väga käepärased vahendid (enamasti palju rohkem alles ei jäänudki, näiteks terve majakeldritäis võis mahtuda puitkasti).

Hirmus on inimene, et ta teisele nõnda teeb. Mis rahvas mis rahvale ja mis ettekäändel, ei ole üldse oluline.