Uue telefoni äratuskellal on mahe, aga nõudlik hääl. Edasisuikumine ei õnnestu.
Buss on kellaaja kohta ootamatult täis, ilmselt sõidab lähtekoha vanadekodu linna ekskursioonile. Bussi tagaossa mahuks veel ligi kümme inimest seisma, aga eesotsas on jube tropp ja juht ei lase mind ega teist ootajat peale.
Järgmine buss on tavalise tühjusega ja laseb, ent pakitakse Vabaduse puiestee viimaseks peatuseks nii täis, et algul seisab buss hulk aega ja siis karjub juht oma pesast midagi ja siis läheb uksest välja ja suundub piki bussi tahapoole (algul mõtlen, et nüüd läheb tõrksat reisijat lööma, aga ei paista ja kisa ei kosta).
Prantsuse keeles muudkui korratakse lihtminevikku ja saan teada erakordse seiga, et see on alati reeglipärane, ka reeglipäratute tegusõnade puhul. Kordamine kestab kõik neli tundi, suulise etlemise käigus läheb mul korda ära unustada lihtne sõna jour, vaatan keset lauset sõnastikust ja läheb uuesti peast, vaatan teisegi korra. Lõpuks tuleb välja, et kontrolltöö pole mitte kahe, vaid on juba ühe nädala pärast. See tähendab, et enne eksamit pole mitte nelja vaba päevaga pikk nädalavahetus, vaid täitsa tavaline. Which is not nice.
Tagasi kontoris adun äkki, et homme on ju vaba päev, mis tähendab, et 10. maiks ülesantud asjade tegemiseks on üks päev vähem – ja neid asju on hirmuäratavalt palju. Ühe puntra pabereid võtan kaasa, homme tuleb plaanitud matka asemel tubane tööpäev. Matka võiks teha alles järgmine aasta, kuivõrd järgmiseks aastaks peaks sihtkoha kõrvale ulatuma juba 20 km pikkuses mäest alla minev jalgrattatee. Ütlen toanaabrile, et loodetavasti sajab homme vihma.
Õhtul kustutan oma filmilugemusest lünga – vaatan ära ammuse megafilmi The Matrix. Päris tore.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment