Tõusen veerand seitse ja olen väga unine. Leian, et kui kiire töö pidi tulema "kella kaheksa ja üheksa vahel", siis eesti inimesi teades tuleb see siis pigem üheksa kui kaheksa. Nõnda ei ole mul poole kaheksaks kohale kiirustamisel mõtet, aga põõnama tagasi ka ei lähe, sest sellisel uinakul on ülesärkamise kellaaja suhtes tavaliselt katastroofilised tagajärjed. Jõuan kohale kell 8.10 ja tõsi, tõlkest ei ole kippu ja kõppu ka ei ole.
Kell saab 8.30, kui Kirimäe teises otsas algab mu prantsuse keele tund. Ikka ei ole.
Kel 9.00 kirjutan selle agentuuri asutusesisesele koordineerijale, tõlkeosakonna juhatajale ja plaaniosakonnale meili, et kus on tõlge. Ja kui ma selle kell 9.02 ära saadan, tuleb samal hetkel teade, et tõlge on kohal. Nii et saadan kohe teise meili, et palun eelmist meili mitte arvestada.
Dokumendi maht on 30 lk ja kella poole üheteistkümneks olen läbindanud ainult 8 lk. Edasi hakkab minema tekst hõredamaks ja jääb aega isegi lõunal käia. Tõlkija on olnud tubli.
Pärast tööd üritan käia "oma" mobiilifirma poes, aga selgub, et selle uks ei sulgu mitte 18.30, vaid juba kell 18.00, mis kukkus kolm minutit enne minu saabumist. No ise teavad. Jalutan järgmisse bussipeatusse, et sõita Kõrgmetsa maksimarketisse.
Bussis saan läbi Rolf-Dieter Mülleri raamatu Der Bombenkrieg 1939-1945 – seal oli küll mõni hea asi, aga kokkuvõttes kuulub raamat poliitajaloo valdkonda, nagu vanemad lugejad võivad neid mäletada vene ajast. Jubeda lahmimise mulje jättis, olulist teavet oli välja jäetud, teemasid oli käsitletud pisteliselt (nt oli autorile ette juhtunud vist üks gaasisõja raamat ja üks raskepommitaja Heinkel He 177 raamat, sest nendest oli ebaproportsionaalselt palju juttu; samas oli täiesti käsitlemata pommivarjendite teema ning valdkonna tähtteost, Erich Hampe raamatut Der zivilie Luftschutz im Zweiten Weltkrieg ei olnud kirjandusloetelus üldse). Ja kõige halvem on see, et prof Müller on nii kõrges ametis nagu Saksamaa sõjaajaloo uurimisasutuse teadusdirektor. Oleksin oodanud enamat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment