P, 1073. päev: pilvitu suvepäev

Tähistan tänast tähtpäeva sellega, et käin üle hulga aja matkal.

Kordan jaamakõnni rekordit: maja eest jaama 24 minutit, korterist piletikassa kaudu (päevapilet) rongi 32 minutit. Saan aru, miks on mõnikord jaama kiirustamine õudne piin: matkasaapaga ei saa võtta pikka sammu, sest tald ei paindu ja jalg läheb maha suhteliselt piraki! Saapa raskus koormab jala sirutajalihaseid, mis tavalisel kõnnil eriti koormust ei saa. Pühapäevane jaama kiirustamine tähendab, et järgmised kolm päeva on tunda selliseid jalalihaseid, mille olemasolu ma ei teadnudki (nt pikk pindluulihas).

Maja ees bussipeatuses istub joodiknaaber ja suitsetab. Ta on kaine ja tervitab. Õhtul satun jaamast temaga sama bussi peale. Siis ta enam kaine ei ole.

Rongis leiavad teineteist kaks India subkontinendi reisiselli, kes räägivad tundmatut keelt, mis võib olla kas hindi, bengali või inglise keel. Inglise võib-olla siiski mitte, sest seda, mida ma aru ei saa, on nende jutus rohkem kui seda, mida saan. Nende keeles näikse olevat kogu oskuskeel inglise keeles (nagu mingis soome-ugri keeles olevat kõik oskussõnad vene keeles, hästi mugav, kas pole), et mõistan, et esialgu arutlevad nad selle üle, mitu tundi sõidab ülikiirrong Breemenisse, ja siis selle üle, kus asuvad nende kummagi töökohad (üks töötab terasetööstuses).

Ümberistumiseks aega viis minutit, tuleb osta uus pilet. Järgmises jaamas on veerand tundi bussile ümberistumiseks. No rong jääb „5 minutit” (loe: 12 minutit) hiljaks, nii et veerand tunnist on järel rohkem nagu kolm minutit. Wittlich Hbf ja jaamaümbruse asula on tuttav ajast, kui seal käisin kaks aastat tagasi rulluiskudel (ja asulast kuidagi jaama üles ei leidnud).

Maapind on kaunis kortsus: Mosel on sadade aastatuhandete vältel lõiganud kiltkivvi suuri looke ning läinud mõnest eriti käänulisest kohast vahepeal ka otse, jättes kuiva soodi kaldad viinamägedele – Mosel-Saar-Ruwer, kas see ütleb lugejale midagi?

Buss viib lõpmatute riislingiväljade vahelt karuteemalisesse Bernkasteli linnakesse, kus on palju vahvärkmaju ja tudisevaid turiste – alanud on veinihooaeg, mis on mobiliseerinud lugematute vanurite massi, keda liigutab ühest veinilinnast teise jõeristluslaevastik. Poed on lahti (restoranid muidugi ka, aga pühapäeval avatud poode näeb siinkandis ainult turistilõksudes). Ühe putka ees on väljas 1:25 000 topograafilise matkakaardi siinkandi leht, millelt loodan leida täpsemat juhatust, kuidas saab linnakesest selle kohale kõrguvasse linnusesse. Mul on kaasas 1:50 000 matkakaart, aga sellelt seda eriti teada ei saa. Selgub, et see ei olegi putka, vaid tavaline toidupood (mis on seega ka pühapäeval lahti peale turistisättumuslike nänni- ja kingapoodide).

Hakkan astuma sihis, mida näitab linnuseviit. Kui olen majade vahelt väljas, selgub, et tee kaardub hoopis vastassuunda, st teeb ilmatu kaare. Tagasi linna, uurin majaseinal olevat linnaplaani ja jätan õige tänava meelde. Teine katse on edukam, kuigi kõrguste vahe on päris suur ja päike lõõskab.

Landshuti linnusest, mis 1692. a varemeiks põles, on järel pealinnuse 17 m kõrgune ringmüür ja 30 m kõrgune valdustorn [ei mina tea, kust neid mõõdetakse, vahest sügavaimast keldrist, mitte hoovist, sein üle 10 meetri küll ei ole]; praegu tegutseb varemete vahel kohvik. Raamat ütleb, et linnusest linna poole oli ulatuslik eeslinnus, mis tänapäevaks on täiesti kadunud. Torn maksab 1 €; mul seljas keskmine fotokott, teistpidi üle selja fotokas ja käes kõnnikepid, millega on ikka ja alati huvitav viibida kitsas ruumis nagu tornitrepil, mis on esiteks maja sees, siis valdustorni sees (pikk kipakas puittrepp), siis kahe tornikorruse jagu poole meetri laiust müüritreppi. Fotoka objektiivivarjuk kriibib mitu korda vastu seina, kuulen, keppidest rääkimata. Fotoka otsa põrutas enne tornitõusu ka üks minust napilt möödunud ettekandja, kes ehmatas palju rohkem kui mina.

Torni otsast vaated igasse ilmakaarde: kuskil kaugel allpool on viinamäed ja nende vahel jõeloogad.

Alla tagasi, linnast läbi, teisele poole üles.

Järgneb väga raske tõus piki suurt lagedat viinamäge, pilvitus taevas sirab kuum päike, on siranud viinamäele mitu tundi, küttes iga kivikillu kuumaks. Varju ei ole ja kui olekski, siis oleks see kasutu, sest maast õhkub kuuma.

Ilmatu aja pärast saabub metsaserv, puudevilu ja selles kõrts „Raudne Veinituba”, mis on täpselt õiges kohas. Jahedas tuleb eluvaim tagasi.

Õlu on kärbsega ja praad kartulita. Kogu garneering on vast 20 cm² lehtsalatit ja kaks teelusikasuurust tükki paprikat ning ürdivõi medaljon. Samas on lihakäntsakas aus, pehme ja mahlane ning ka hind ei ole õnneks gurmee.

Edasi läheb tee veel üle 100 m mäkke, aga suhtelises vilus. Kuumal metsaalusel rõkkavad rohutirtsud. Tee ääres on koopa moodi allikas, kus mu arust (tunnen seeni väga halvasti) kasvab roheline kärbseseen, mida just nädal tagasi Eestis üks pere „sirmiku” pähe sõi ja intensiivravisse sattus. (Mu vanavanemad olid sõjapaos kohas, kus seeni ei korjatud. Käisid nädalavahetusel seenel ja esmaspäeval rääkis vanaema tööjuures, kuidas nad seenel käisid ja kui maitsvaid seeni nad leidsid. „Meil on maja taga ka neid ...seeni,” meenutas üks töökaaslane ja läks ka tema varsti seenele. No ka nemad sattusid seenemürgistusega haiglasse; siiski jäid ellu.)



Jõekäänude vahelise suure poolsaare harjal on 1795. a kants, kus võib näha nn muinsuskaitset saksa moodi – kantsivalli ots on küllap tulevate elumajade eest tasandatud. Kõnnin kogu allesoleva kilomeetrise osa kahe tee vahel läbi; sildid on väljas, et kantsi-matkateed alles tehakse ja sildid pannakse kunagi ka. Praegu on olemus nagu Kuressaare linnuse vallidel ja vallikraavis enne puhastamist, paras džungel, aga sissetallatud rada sees. Keegi on tsemendi ja labida abil tekitanud mõnda kohta algelised astmed.

Teisele poole orgu taas alla. Laskumist on ainult 300 m, aga see tundub lõputu. Vastu tuleb ükshaaval kolm tülpinud jalgratturit, kellest viimane (umbes poolel tõusul) küsib, kas see on Bernkasteli minekuks ikka õige tee (oleksin mina jalgrattur, sõidaksin viistteist kilomeetrit mööda tasat jõeäärt, selmet 300 m mäkke ronida) ja kas on veel rattureid vastu tulnud. On ja on.

Matka lõpp-punkt on samuti kaksik-veinilinnake Traben-Trarbach (Bernkastel on sümbioosis ülejõe küla Kuesiga, kus näiteks on endises raudteejaamas bussijaam ja parklad, seega on kokku Bernkastel-Kues) ja selle juures kaks linnust. Üht (Starkenburg) tean olevat haleda vareme, nõnda et jätan selle plaanist välja; teine (Grevenburg) ostutub ka rohkem varemeiks, kui varem arvasin, nii et jätan ära ka selleni ronimise (orust üle 100 m kõrgusel). Teisel pool jõge ülal platool on ka hiiglaslik (50 ha) uusaegne kindlus (Mont Royal), aga see on kaugelt üle mu praeguste võimete. Siin on turiste hoopis vähem kui Bernkastelis (või on siis juba kell nii palju, et vanainimestel on uneaeg või tuleb just mõni paeluv telesari).

Siit läheb väike raudteeharu Bullaysse, mis on nii väike, et mu arust ähvardab seda kinnipanek, nagu pandi kinni suur osa Moseli paremkalda raudteest ning Wittlich-Bernkasteli haru. Kümne minuti jooksul tuleb üles leida jaam ja osta pilet. Jaamahoone leian, aga see on kinni (seal on turismiinfopunkt) ja selle taga on rööbaste asemel sootuks parkla. Kaardi peal ent rööpad on ja bahn.de ütles veel täna hommikul, et rong siia käib. No rööpad ja peatuse varjualune on pisut eemal. Piletiautomaadil on kiri, et ei tööta. Küsin rongi sisenedes vagunisaatjalt, ta juhatab, et rongi keskel on automaat.

Kogu tänast matka ilmestavad mitu ümberistumist, kus aega on napilt, aga tuleb osta järgmise reisi pilet. Rongis piletit ostes mõtlen, et teeks õige ennetava liigutuse ja ostaks pileti mitte Bullayni, vaid teise ümberistumise jaamani. Mõeldud-tehtud. Kui siis aga ümber olen istunud (mis on kaugrong, tuleb otse siia linna) ja vagunisaatja küsib pealetulnute pileteid näha, ütleb ta minu pileti peale, et see siin rongis kahjuks ei kehti, et see on kohaliku kiirrongi, mitte kaugrongi oma. Küsin, kas saan osta uue. Saan. Sõidan.

Teises ümberistumise jaamas tuleb teha juriidiselt korrektne käik ja rongist hetkeks väljuda: nimelt mu edasi-tagasi päevapiletit mu teada ei tohi kasutada muu reisi osa eest. Nõnda siis väljun vagunist nr 3 (millega lõpeb mu reis eelmise piletiga) ja kõnnin vagunini nr 5 (kus algab järgmine reis päevapiletiga).

Siinlinna jaamast saan õnnekombel korterisse bussiga.



Kogu januse matka (veepudelit ei olnud kuhugi panna) unistasin, kuidas külmikus on ananass. No kui külmiku avan, selgub esiteks, et ananass on läinud käärima ja ajanud välja nõnda palju mahla, et voolab külmikust põrandalegi, ja teiseks, kui paki lahti teen, et kõige peal on, sussid püsti, surnud roheline porikärbes. Kuidas ta kinnisesse pakki sai, ma ei tea; küllap enne paki sulgemist. Et samas Kõrgmetsa maksimarketis on elanud korraga kuni neli varblast, siis vast elab seal porikärbseid kah ja ei pea mõistatama nagu siis, kui kellelgi oli muiste uues Nikkori objektiivis läätsede vahel sipelgas ja Nikoni mehed mõtlesid end halliks, kuidas üldse sai nende objektiivitehasesse sipelgas!

Siis on külmikus ka tomatikonserv, hästi külm ja mõnus, aga ma ei leia üles taskunuga, mille küljes on korteri ainus konserviavaja.

Sammuarvesti järgi läbikõnd 18,66 km, altimeetri järgi tõuse 523 m ja laskumisi 499 m – õhurõhk peab olema vahepeal muutunud, sest lõpp-punkt olid kaardi järgi täpselt samal kõrgusel.

* * *

Õhtul film „Jääaeg II”. Ikka täitsa põnev, kuidas nüüdisaegset nõuet, et filmis peab olema üks tumedanahaline, lahendatakse looma-animafilmis: üks peategelastest on pandud rääkima stereotüüpilise afroameeriklase moodi. 3. filmi eesti tõlkes teeb naismammuti häält vist Gerli Padar ja noh alates 1990. aastate alguses ilmunud „Onu Remuse juttude” tõlkest on teada, et ega kõikvõimalikke inglise keele allkeeli ei olegi võimalik eestindada, sest palju ikka eesti tõlkija (ja lugeja) murdeid oskab, et eristada näiteks võru ja mulgi murret. Nõnda et siis eesti tõlkes ei ole poliitilisest korrektsusest järel suurt midagi.