Lähen tööle väga vara, sest kella 10-ks on toimetada tekst, mille sain neljapäeva õhtul ja mida ma reedese vaba päeva tõttu üldse vaadanud ei ole. Kui liftist poole kaheksa paiku väljun, näen, et prügikastiruumi trepil istub nukker neiu, kes mind nähes küsib, kas mul on jalgrattakuuri võtit. Ütlen, et ei ole. Tema, et välisukse võti on sama. Näitan, et minu oma seda ei keera (sama hästi võiksin näidata, et mu võti ei keera ka välisust, peaaegu alati on sellega väikene muukimine). Ta läheb kurvalt trepi peale tagasi konutama.
Kohtan tõlkijat, kes ei tea, mis vahe on alalis-/vahelduvvoolul ja kõrgepingel. Viis minutit hiljem avastab ta Wikipedia abil tööstusvoolu ehk kolmefaasilise elektri.
Tööl on meeste peldiku katkine seebijaotur üldse seinalt eemaldatud, teises on seep.
Järgmise koduskäigu lennukipiletid. Ootasin nimme tänaseni, et äkki läheb tänaseks krediitkaardilt maha laupäevane hotellimakse. No ja alles täna (kui veebipank ütleb, et veel ei ole läinud) meenub, et mul on ju ka teine ja koguni kuldne krediitkaart.
Õhtu sisustavad kaks raamatuelamust: Vikerraadio arhiivi ja Evelin Pange hääle vahendusel taaskohtumine lapsepõlve ühe lemmikraamatuga „Väike nõid”, mida ma pärast algklasse lugenud ei ole (ja sestap ei mäleta ka ma tolleaegseid kujutluspilte, mis raamatut lugedes silme ette kerkisid), ja laupäeval ostetud CD-ROMilt XV sajandi käsikirjalise raamatu Les très riches heures piltide imetlemine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment