28.8.09

R, 1078. päev: reede

Dornbergeri mälestustes olen jõudnud kohani, kuidas nad näitasid 1939. a Kummersdorfis raketikatsetusi Hitlerile ja Hitler oli ainus tema kohatud inimene, kellele ei avaldanud ülivalju mürinaga [ülerõhu järgi võib arvutada, et 140 dB] tulejuga välja paiskav raketimootor muljet ning tema, kes ta muidu oli relvatehnika osas vaheda mõistusega, olevat olnud üldse kogu aeg vait ning pomisenud üksnes, et vägev vaatepilt oli, aga ju talle siis meeldisid rohkem tavalised tankid, suurtükid, laevad ja lennukid (ning ükski tank ei olnud tema jaoks liiga raske ega suurtükk liiga suur), mitte suured raketid, mis maksid kolmkümmend korda vähem kui meeskonnaga pommituslennuk ja millel ei näinud ta üldse mingit mõtet. Seevastu Göring olla vaatepildist erutunud „nagu kõik surelikud” (Dornbergeri väljend), et hakanud elavalt fantaseerima, kuidas peagi sõidavad ka autod, lennukid, laevad ja isegi rongid raketijõul ja ülehelikiirusega, ning raketiteadlastel kulunud hulk aega tema rahustamiseks, selgitades kütusekulu ja õhutakistust. Näis, et rahastusraskuste võitmise taktika oligi selline, et toodi „rahakasti otsas istuv” tähtis nina raketikatsetust vaatama ja mitte ükski peale Hitleri ei jäänud vaimustumata ning uuringud said taas jätkuda. Tõsi, Hitleri loiduse ehk arvamuse tõttu, et raketiasjandus on ajaraiskamine, oli kogu A4-projekti jätkumine sõja keskpaiku väga suure küsimärgi all (kuni juulini 1943, mil Hitler meelt muutis, pannes Peenemünde jaama kogu relvaarenduse ressursijagamise nimekirja etteotsa, isegi natuke enne seda, kui talle lõpuks näidati A4 esimese eduka stardi filmi, mis oli alati efektne).

Tööl on üheteist paiku soome-salahuviliste juustulõuna. (Soomes peetaksegi lõunat kella 11 paiku.) Toanaaber on toonud Soomest Oltermanni juustu ja rukkileiba ning paar tuba edasi töötav belglane S on tulnud neid nautima, kaasas Lõuna-Prantsusmaa juustu. Veel on kohal endine toanaaber rootslane S. Mul on kaasas Saaremaa suitsujuustu, sama, mille üle ema vaidles Tallinna lennujaama turvatöötajaga, kas see on vedelik või ei ole (muidugi kui see oleks juustu kauem mudinud, siis oleks lõpuks olnudki).

Töö-vastasmaja lammutamisega on jõutud sedamaale, et täna on lõugutada liftišaht, mis mu arusaama järgi hoiab enamikku maja üleval, st takistab seda kui kaardimajakest orgu langemast. Hea vähemalt, et org jääb töömajast eemale.

Õhtul ei tule ma Kõrgmetsa maksimarketisse, vaid käin Kirikmäe prismas prinditavate kleepsiltide otsingul (mida ma nädala sees Kõrgmetsa maksimarketist ei leidnud). Kirjatarvete osakond on paisunud koolilaadaks, mille käin neli korda läbi, aga ainsad kleepsildid on CD-sildid, mida ma ei taha. Laadameeleolu tekitab poes ringikõndiv pasunakoor. Nende repertuaaris on ka lugu, mille eesti tekst on „joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga / oma viimased kopikad kõrtsmikul' vii ja ütle, mis elul on viga!” See on vist Lääne-Euroopas samuti tuntud laul (kuulsin kaks aastat tagasi Brügges), aga ma ei tea sõnu.

Linnas on muidu päris laat ehk lõbustuspark kah, keda huvitab.

Õhtul film Little Voice (1998) ehk film imelisest häälest. Film tehti näidendi järgi ja mõlemas mängis peaosa sama inimene, kelle jaoks näidend kirjutati, ning peaosaline laulab kõik laulud ise, nii et ses suhtes on film nagu dokument, mis Jane Horrocksi erakordset lauluannet ajalukku salvestab. Peaosaline teeb muide suu lahti alles filmi 26. minutil.

Olen olnud sellest filmist huvitatud päris mitu aastat, aga tellimiseni varem jõudnud ei ole. Ette oli teada, et film on psühholoogiliselt raske, kuigi karbi järgi komöödia. No jaa, enamik kartusi oli asjata, kuigi mitu korda järjest vaadata ei jaksa (mu rekord ühtsama filmi järjest vaadata on olnud kolm korda, algul ilma kommentaarideta ja siis mitme kommentaariga). Möönan, et test „Kes AbFabi tegelasist sa oled?” on andnud mõlemal, mitmekuise vahega tehtud korral sama tulemuse, et Bubble, Jane Horrocksi teine tähtroll. Selline side siis.

Aga kust see tuleb, et Inglismaal mängivad näitlejad isegi sellises tegevustiku koha pealt vähenõudlikus filmis nõnda, et judinad tulevad peale?

No comments: