Kui pärast pikka bussisõitu kohale jõuame, on laussadu nõrgenemas (bussiakendest vaateid ei ole, sest mul ei olnud väikest fotokat, mis selleks kõlbab, kaasas ja pealegi istusin ma seal pool, kust nägi põhiliselt maanteeäärset tugimüüri).
Keldri omanik meenutab üht eesti vanema põlve lauljat, aga et viimasega võrdlus oleks kohatu, ütleme parem, et meenutab Niguliste altarimaali püha Viktorit, kes võib-olla oli Tallinna kaitsepühak, nagu oletas Anu Mänd ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi (3–4/2003, lk 9–20), kuigi ta ei hoia käsi üleval nii nõtkel ja ebakohmakal moel kui püha Viktor. (Eks kunstnikud ju tavaliselt ei seo modelle kättpidi rippuma ega anna midagi rasket kanda, vaid lasevad käsi niisama ülal hoida, nagu ükspäev avastasin Helsingi „Punasel väljakul” (Hakaniementori) asuva maailmarahu monumendi (Maailmanrauha, Moskva kingitus Helsingile finlandiseerumise kiituseks 1990) pilte skannides – kujutasin nimelt ette, et kindlasti töötas skulptor elusate modellidega ning selle värvika füsiognoomiaga seltskonna koosposeerimine oli kahtlemata elamus kõigile, isegi kui seda kujus endas näha ei ole. Nimelt see ähvardavaks monstrumiks valatud kirju seltskond hoiab nagu mängeldes rasket hambulist kolakat, mis peaks vist olema maakera, aga mis ähvardab kõigile pähe kukkuda. Väga sümboolne, kui mõelda N. Liidu kui taolise rahuliikumise eesotsas marssinu peale.)
Pildistamise seisukohast on lausa evolutsiooniline olukord – kellel on suurem. DSLR-kaameraid on kokku neli, kaks kolmenumbrilist Canonit, minu 40D ja Nikon F300. Välkudest on Canoni lipulaev Speedlite 580EX II kahes eksemplaris. Välgutamist pimedas ruumis ma üldiselt pelgan, sest ma ei ole praeguse välguga veel sinasõbraks saanud, see kipub ülevalgustama ja välguhajuti suurt purki ei olnud kuhugi panna, nii et seda kaasas ei ole.
Nagu öeldud, oli hommikul lausvihm ja seega inimesed teinud ettevalmistusi. Ka minul on üll vihmakindel rõivastus ja seljas vihmakindel väike fotoseljakott. Kaasas on isegi fotoka vihmakate, aga kogemata vale (ei leidnud õigel hetkel õiget üles), mille tegelik otstarve on kinnituda objektiivi ja statiivipea katete vahele ning mida seetõttu eriti ei saa kinnitada ainult fotoka ja objektiivi külge. Peaaegu pean kasutama kaasasolevaid strateegilisi kummirõngaid, aga siis jääb vihm järele. Õige kate on tegelikult objektiivikate, mida kasutan kaamerakattena, selle küljes on sobivad kinnitusrihmad.
Teise markantse fotograafilise seigana mainitagu seda, et pärast vahuveiniga tervitust suundume paari kilomeetri kaugusele viinamäele, kust väljudes märkan pilte tehes esimese asjana, et aku hakkab tühjaks saama (eks see ole hulk aega laadimata). Vaat' kus pirakas. Ega mul teist muidugi kaasas ole (sest see on tavalises fotokotis). Nõnda et tuleb pilte teha jaopärast ja teha muid vigureid, et mu pikka kujuteldavasse tegemata jäänud piltide galeriisse ei lisanduks albiinovarese (liiga pime), metsas lähedalt nähtud kotka (fotokas ei olnud sees), nn geoloogi stiilis (teine jalg teisel pool) mööda kahte oksaharu ülespoole roniva papagoi (fotoka puhvermälu oli hetkel täis) ja viimatiste õpingute ainsa peo (fotokat ei olnud kaasas) olematutele piltidele ka eesti seltsi veinikeldri-pildid. Selleks tuleb nagu kosmoselaevas Apollo 13 kõik tarbetud voolutarvitid välja lülitada, nagu ekraan ja optiline stabilisaator. Tulemus on peaaegu samasugune nagu selles õnnetus kosmoselaevas, kui astronaudid külmas lõdisesid, nimelt kui ekraan on väljas, ei näe ma, mis pildist saab (nagu vanal ajal, mil pilti sai näha alles pärast ilmutamist, nii et murra pärast või pea otsast, mis asi mõnel pildil on), nõnda ununeb pärast toahämaruses, et optiline stabilisaator on väljas ja sestap tekib seal rohkesti tehnilist praaki.
Viinamägi, kus käime, on kuulus Trittenheimer Apotheke.
Seal kiusab künnivares hiireviud. Tavaliselt teevad laululinnud kullidele kambaka (vares on ametlikult laululind, kes veel ei tea, kuigi laulab nii harva, et keegi Eesti vareseuurija seda 20 aasta jooksul kuulnud ei olnud), aga ju siis on künnivares end pidanud piisavalt suureks ja hiireviud piisavalt väikseks, et talle teha tuupi üksinda.Jalutamise ja viinamarjakasvatuse tehnoloogia selgitamise vahel toimub üksvahe üleüldine kurtlemine prantsuse keele õpetamise üle; igatahes keegi ei torma ligi kiitma, kui tore see on ja kui hästi õpetatakse.
Vahepeal sõidab kohale veinimeistri naine ja jagab saia ning kuuma jooki.
Siis saab ringkäik läbi, tagasi bussi ja sellega tagasi veinikeldrisse või õigemini rohkem nagu paarismaja alusesse garaaži (nimelt peosaali nurgas on seinale teibitud musta kilega varjatud kahveltõstuk). Toimub ringkäik keldris ja laos ning saame teada veel palju huvitavat tänapäevasest veinitegemise tehnoloogiast. Veinimester on hariduse poolest elektriinsener, veinivaatide küljes näeb temperatuuriregulaatoreid ja keldris üldse südantsoojendaval viisil rohkesti juhtmeid. Näib, et keldrit justnagu ei tuulutata, aga samas hallitust eriti palju ka ei ole (tüüpilist „keldrihaisu” (mida tekitab hallitus), mida on isegi mu üürikorteri panipaigas (mis on korteriga samal korrusel), üldse ei ole).
Keldris toimub taaskohtumine pressfiltriga. Iidne konspekt selgitab, et pressfiltrit kasutatakse tööstuses siis, kui filteeritavat materjali on suhteliselt vähe. Skeemil siseneb filtreeritav vedelik ülalt mööda jaotustoru ja väljub iga elemendi alt väikestest torudest; veinikeldris olnud pressfiltritel oli ka kogumistoru. (Meil nimelt oli esimene praktikum pressfiltri kokkupanek, et sellest siis rõhul vähemalt 5 at filtreerida kriidisuspensiooni. Kästi panna vanad riided ja seadme kohal laes oli pahaendeline lai hall vööt. Läks õnneks, kannatas ära rõhu 7 at, kusjuures manomeeter oli gradueeritud psi-des, aga keegi halastaja hing oli klaasile sinise vildikaga peale kirjutanud „6600 Pa”.)Keegi keldrist ega laost nähtavasti oherdit kaasa ei võta.
Siis algab maitsmine ise, strateegia on päris kaval: algul vahuvein, eks ole, siis kahetunnine ringkäik. Inimesed pärast väsinud, siis antakse paar paremat veini, seejärel vähemate tärnidega, mille juurde antakse sooja sööki. Lõpuks uuesti paljude tärnidega vein, siis läheb ostmiseks ja tellimiseks lahti.
Nagu veinimaitsmisel ikka, tuuakse igale lauale kann, kuhu valada jäägid, mis teadagi tekitab palju nalja, mida selle seguga pärast tehakse. Meie lauale tuuakse kõige suurem kann, eks me siis jätnud kõige karskema mulje.
Pärastpoole võetakse laul ka ikka üles, aga aega, mil lauluisa sõnutsi „naised tantsivad tanuta”, ei tule, sest selleks ajaks on alanud tagasisõit, mis mul möödub une hõlmas. Söögi ajal tuli muide bussijuht küsima, kui kaua veel.
Inimestel on kotid kaasas, aga ma vaen, kas tarida pakke näpu otsas (valmistun mõttes selleks, et kui bussi ei tule, pean vähemalt linna taksopeatusesse kõndima, mille vältel tunduks igasugune kogus liiga raske) või lasta kastid kohale tuua. Tellingi ja pärast tuleb vanadekodu peatusesse bussi peale joosta, mis veinikotiga oleks väääga kahtlane. Linnaliini bussis on sõitjateks laupäeva õhtu puhul ainult kõrgendatud meeleolus koolinoored. Igahates tore üritus oli.
No comments:
Post a Comment