L, 1572. päev: Nancy

Ei, jutt ei tule tuntud popdiivast ega mitte ka tütarlapsest, kes mikrobioloogia õppematerjalis nokkis kanasõnnikut, kust sai külge hirmsa tõve.

Linnaga on seotud mitu kuulsat nime, nagu René Artois ja tema kaksikvend René Artois – we were the Nancy boys – (keda linnas mitte kuidagi mälestatud ei ole) ning Prantsuse revolutsiooni aegu sõjaväelasi maha suruma saadetud kontrrevolutsioonilise väeüksuse kaasatundlik leitnant, kes astus kahuri ette ja läks kuulsate viimaste sõnade ajalukku lausega „See kahur tulistab vendi prantslasi ainult üle minu laiba!”, kelle jaoks on ehitatud auvärav, nagu neid seal linnas veel vähe oleks. Reisi eelõhtul Wikipediat lugedes tekkis aga kindel huvi ära käia ebateadlase Blondlot' pargis, kes pisut pärast Preisi-Prantsuse sõja võitjariigis Saksamaal Röntgeni tehtud avastust avastas kiirguse, mida võiks nimetada eesti keeles nancykiirguseks ja millel oli see ebatavaline omadus, et seda suutsid vaadelda üksnes patriootilised prantslased.

Seda siiski kahtlustada võib, et „Allo' Allo'!” kirjutajad lugesid midagi Nancy kohta. Püha Apruse platsi keskel on vürst René II alamõõduline ratsamonument. Raamatu järgi tegutses linnas keegi Leclerq (nagu paljudes muudeski Prantsuse linnades, samuti Varssavis), aga, mis eriti kahtlane, ka klaasikunstnik Gruber.

Blondlot' park on kohe jaama lähedal ja seal on puude sildid kenasti kruvitud kohe tüve külge.

Siis ülikoolihoonete ja ülespandava lõbustuspargi vahelt läbi vanalinna, kus sihiks lõunasöök restoranis. Kell on just 12 kukkunud, mil Prantsusmaa hakkab lõunat võtma. Tambime siia-sinna, aga ei leia midagi, kus antaks peale joogi ka süüa, kuni maabume suhteliselt peenesse kohta, nagu teab rääkida raamat (restoranipidaja pidavat olema mingi kuulsa juustukoja omanik).

Kinnitub mu varasem tähelepanek, et prantsuse keele valdamiseks on vaja kerget joovet. Algul ei tule mulle meelde, kuidas on pr k veerand, mistõttu tuleb söögi kõrvale osta pool ühikut veini, ja siis on jäätises tubli klõmakas sama vedelikku, mille ostsin sügisel prantsuse veinikeldrist ilma sildil olevaid numbreid vaatamata ja mis seisab meil köögikapis avamata ja mida hoiame puhuks, kui peaks olema vaja ravida külmetust rahvalikul viisil jalalabu määrides.

Jäätist troonib vahukoor, milles haistan võõraid noote ja küsin, kas see on tehtud bensiiniga. Selgub hoopis, et need on naaberlauas istuva memme jalad.

Porte de la Craffe

Pärast lõunat jalutame vaatama Grand-Rue otsas olevat keskaegset väravat, selle renessansiaegset eesväravat ja uusaegset valliväravat. Viimase ees kakerdab nn kapten ja seega kujutab ainus pilt laia kangialuse mustris laotud lameda poolellipsi kujulise ristlõikega tellisvõlvi. Arutelu teemal, kuidas kohalikud ise on selle ilu sees elanud kogu eluaja, aga ikka käivad vastu muistise seina kusel.

Renessansi- ja leekestiili segus ehitatud hertsogilossi küljes on veesülitid, millest üks meenutab seda, keda me nimetasime Viktoriks.

Kuberneriloss ja pikk ratsaväljak.

Nancy keskel laiub ja meenutab Leningradi suur jäta-silmad-tuppa-helevalge Stanislause väljak, nimi pandud Poola-Leedu vürsti järgi, kes üksvahe tõi õnne ka Lotringi; pärast viimast vuntsimist käisid avamas Prantsuse president, Saksa kantsler ja Poola see president, kelle viimane (ja mu arust mitte eriti tark) otsus oli minna kogu riigi juhtkonnaga lennukisse Tu-154. Väljaku kujunduse kohta ütleme repliigid „Miks Stanislaus on naiseriietes?” ja „Edgaril on kõvasti arenguruumi!”. Esimene käib väljaku ereduse tõttu süsimustana paistva kuju kohta (kus silm ei eralda detaile) ja teine väljaku pikemat külge palistava raepalee kohta. Selle nurgas on turistiteabe punkt, kus E tuvastab müügil olevat 30-euroseid lihavõttemune ja mina märkan, et vastasnurgas on kapis esil täpselt samad alkoholtooted, mida ostsin novembris, kui Eesti selts käis veinikeldris. Mistõttu vaeme, kas on sobilik osta mirabillilikööri turismiteabe punktist või otsime harilikke toidupoode, mida olin ennist paari märganud, kuid ei mäleta enam, kus.

Endise toakaaslase soovitatud akvaariumini viiva tänava ääres on päris ... hmm ... romantilises seisundis maju. Väidan selle olevat prantsuse stiili. Akvaariumis on lõuna, ootame mõne minuti, kuni see lõpeb ja meid sisse lastakse. Küsitakse kodakondsust ja häbelikult seletatakse, et statistika tarvis.

Kapis on esil nahkhiiremudelid. Neist sarnaneb enim mullu juulis mul toas külas käinule Pipistrellus nathusii, maakeeli pargi-nahkhiir.

Akvaariumi esimene ots on suhteliselt tavaline ja kuidagi ei küündi Teraskodu loomaaia kõrval oleva akvaariumini, mida toakaaslane oli laitnud. Järeldan, et toakaaslasel jäi käimata selle allveelaevaks nimetatav osakond, mille uks oli muust ekspositsioonist pisut kõrval ja võis jätta väljast mulje, et seal taga on ainult kemps. Huvitavamatest elukatest on esimeses toas kolm laevukest ja tragi odasaba, kes traageldab mööda akvaariumipõhja klaasi ääres edasi-tagasi, näidates kümmet ämblikujalga ning piideldes kilbi peal olevate silmadega.

Teises pooles on see-eest kohe esimeses akvaariumis kaheksajalg, kes teisiti kui teistes akvaariumides, elavalt haarmeid lehvitab ja meie vastu huvi tunneb. Sellest ka äraseletatud nägudega portreed stiilis „Mina ja kaheksajalg”; koguni minust tehakse.

Peale seinal oleva suure loomade sugupuu ja hiidkalmaari laes rippuva elusuuruses maketi on II korrusel Prantsuse taksidermia ebasaavutuste väljanäitus. Arutelu, kellele see on mõeldud. Pakun, et kõige hiljem algkoolilastele loodusloo tunni kooliväliseks korraldamiseks, kuigi nad võivad pärast veel kaua näha hirmuunenägusid.

Pärast muuseumi käime veel jäätist söömas ja platsil saalivaid inimesi vaatlemas. Jäätis on sama marki kui enne restoranis, aga tehtud teistmoodi. Välikohvikus hüppab mu peale hüpikämblik ja ma pean vajalikuks pidada pisikese artropoodialoengu, näidates enda peal, kuidas paiknevad hüpikämbliku silmad. Välikohvik ei ole selle õige koht.

Pärast üllatus, kui aknal on küll silt „Libraire” (raamatupood), aga ukse taga laiub meeletu suur tühi ruum, ühes servas vastuvõtulaud kahe härrasmehega. Kaunite kunstide muuseum hoopis, selgub. Hinnad poes kah vastavad. Väljun väga ettevaatlikult, püüdes mitte tekitada õlal oleva fotokaga suuremaid purustusi kui just tingimata vajalik.

Arc de triomphe

Raamat ütleb, et Stanislause väljakult viib Stanislause tänav otsejoones jaama juurde. Kõnnime, näen lõpuks ära ka ühe juugendmaja, mida raamatu järgi pidi olema linnas väga palju, kuid varem me nendeni ei sattunud. Ühes kohas tuleb vastu pulmaseltskond ja pildile jääb tahaplaanile kogemata piinlik olukord: kui vestlete tänaval sõbrannaga, ärge sügage tagumikku (nagu kunagi pildistasin, kuidas rõdult vaatavad portugali jalgpallihullude rõõmurongkäiku hämmastunud kohalikud, aga kaadri servas jäi peale ka kõrvalmaja kardina vahelt piiluv alasti meesterahvas).

Tagasiteel võime vaadelda, kuidas Prantsusmaa külaarhitektuur lõpeb juba enne piiri.

Jaamapoes. Selle kõrval on reisifirma, mille aknal demonstreerib plakat Kilulinna tõelist palet:

Pärast bussi oodates näen taevas lendamas kaht pruuni lindu, kes oleksid nagu piiritajad, aga ei kisa. Oleks piiritaja, viimane rändlind, siis oleks suvi ametlikult käes.