T, 1575. päev: Tšornobõl 25

Kõigepealt päevakohane artikkel, mida vahendab New Scientist.

Ühelt haavalt kadus plaaster ükspäev ise ära (ei olnud seda kuskil, kuni leidus alles paar päeva hiljem vannitoast) ja tänasest on plaastrita ka käsi, mille armi servades täna vana nahk veel ketendab, aga tuleb kohe ära. Enam mingeid konkreetseid liigutusi ei ole, mida haav takistanuks (nagu puhkuselt tulles rahakoti taskust võtmine).

Uus kaardilugeja.

Kindlasti tunnete huvi, kuidas suhtun ajaloohuvilisena muinaslahingute taaskehastamisesse. ERRi uudislõigu peale, kuidas 23. skp peeti Paide Vallimäel „viikingilahing”, naersin kogu selle kestuse laginal. Mu arust see just propageeribki taolist üheülbalist ajalookäsitlust, mida see enda väitel tõrjub. Eksperimentaalne arheoloogia on midagi hoopis muud kui see võimalus poisikeste peale karjuda, mis võimalust see „sõjapealikele” rohkesti annab. Selles ja muudes taaslavastamistes ning rohketes „keskaja laatades” on XXI sajandit kõvasti rohkem kui endisaega. Ei koosnenud vanaaegne ühiskond pelgalt rüütlitest ja printsessidest.

Muidu sel nädalal tehtud suure ajalooteemalise avastuse kohta naeratan malbelt ja sõbrad-tuttavad naeratavad samuti, sest nad teavad, et ma olin sama asja jälil juba 10 a tagasi. Heietus asjaomasele asutusele (kes mu otsinguid küll mäletas) on kirjutamisel, aga kestab kaua, sest see on tähtsuse järjekorras kaugel taga.