P, tagasisõit ehk „gradus gravis ongi raskel kujul”

Nädal Eestis oli väga tegus ja tõhus; radikaalse lahenduse leidsid mind aastaid vaikselt tülitanud asjad ja see, et need ei saa edaspidi mind tülitama hakata veel rohkem, kaalub üles praeguse ajutise ebamugavuse mõningate argitoimingute juures.

Veel pimedas Lennu jaama, varavalges lennukisse. Lennukis on Läti keelpilliorkester ja minu kõrval istub noor joodik – teisiti ei saa nimetada noorsandi, kes manustab tillukese suveniirpudelitäie Viru Valget juba kell 7 hommikul. Iga kord, kui ta omale sealt tilga „kokteili” lisab, ilmub sellest pahmak etanoolilõhna. Kui ma kuulaks, mida ta oma puu-inglise keeles läti orkestrandile heietab, saaksin tema elust selge pildi, aga katsun süveneda lennundusajakirjadesse ja raamatusse ning mitu korda kaalun ka kõrvatroppide väljaotsimist, eriti kui ta pärast oma „kokteili” rüüpamist mõnuga matsutab.

Amsterdamis kihutan esmalt ümberistumiskassasse ja saan sealt teise lennu pardakaardi, siis kiire söök. Kahe lennuki vahel (mahatulekust pealeminekuni) on pisut üle tunni. Minu taga istub trobikond valjuhäälseid ameerika koolilapsi ja nende õpetajaid ning ka nende elust saan kaunis täpse ülevaate. Lennuk tõuseb nõnda, et parempoolsetest akendest on näha Amsterdami kesklinn; hiljem ütleb lendur, et oleme just Düsseldorfi kohal, aga edasi on ida pool Reini maastikku, mida ma ei tunne. Maandume Frankfurti läänest ja sõit terminali on lühike, kõnd kohvrisaali aga pikk. Terminalikoridori ühe eineputka leti ääres seisab nunn, kes ostab banaani – mõtlen, et aga miks ei võiks nunn siis osta banaani?

Ka seekord on minu kohver esimene, mis välja ilmub, küll sinise sildita, mis on lõplikult küljest rebitud.

Mida ma aga ei tea, on see, et sellega on mu hea reisiõnn lõppenud. Või no oleksin pidanud rongipiletit täpsemalt uurima juba ostes, sest nähtavasti on bahn.de nõnda paindumatu, et kui inime on korra sisestanud krediitkaardinumbri, siis mäletab ta seda viimseba laubani ja kuni kinnitamiseni ei saa seda muuta (nagu saab Amazonis). Nõnda siis läks nõnda, nagu oleksin maksnud vana krediitkaardiga, mis teatavasti tühistati möödunud sügisel.

Ehk siis selle asjaolu teadvustan alles paar minutit enne rongi saabumist perroonil seistes (piletiautomaadid on jaamas Frankfurt/M Flugh. tubli korrus kõrgemal) ja loodan, et rongis läheb õnneks asi mõistlikult ära seletada. Esimese piletikontrolliga lähebki ja loodan, et mind on jäetud rahule. Aga siis Mainzis tuleb peale uus, noorem ja paksem, nähtavasti võetud DB-sse tööle võrdsete võimaluste alusel, ning saan teada, et ma sõidan rongis jänest ja mulle tuleb teha trahvi. Kõik edasine läbirääkimine vagunisaatjaga on täielikult välistatud ja, nii vähe kui ma ta jutust aru saan, uurib DB järgmised kaks nädalat, kas ma olen ikka nagu maksnud või mitte, ja siis saadab arve. Kuivõrd mu Eesti ID-kaardil aadressi ei ole (vagunisaatja vaatab tagaküljele ja kissitab silmi seal oleva sünnikoha peale, mis Läänemere piirkonnas üsnagi tuntud kohanime näevad tema silmad nähtavasti esimest korda), nõuab ta mult passi. „Passi?!” küsin üle, ja ta selgitab, et dokumenti, kus oleks kirjas aadress. Järeldan, et ka Saksamaal on sissekirjutus inimese passis, rahvusvahelises reisidokumendis! Meenutagem ka asjaolu, et just selles riigis, mitte N. Liidus, koostati maailma esimene täielik elanikeregister, et elanike järel paremini nuhkida – saksa põhjalikkusega ja muidugi 1930. aastate keskel. Kuivõrd mu aadress on keeles, mida ta ei mõista, nõustub ta sellega, kui maalin aadressi pileti taha ja siis ta selle oma käsiseadmesse toksib. Ka seda teeb ta põhjalikkusega, et vastasakende tagant möödub pool Saksamaa kauneimat jõemaastikku (mu kõrval istuv vanatädi keerutab muudkui vahtida, kael õieli) ja mõtlen, et üks kahest, kas ta tahab mulle tulla külla (hoidku, aga ta ei tea, mis efektsed turvameetmed mul kutsumata külaliste jaoks on) või on tegelikult kirjaoskamatu ja otsib puuteekraani klaviatuurilt märke, mis sarnanevad mu kirjutatutele. Kui pakun, et ütlen oma DB kliendinumbri, ta saab aadressi vaadata sealt, raputab ta pead ja toksib edasi.

Seega saan 30 cm pika kviitungi, kus peal kirjas, et kahe nädala pärast saan DB-st arve, aga ärgu ma enne midagi ise maksku. Seda seletab vagunisaatja ka üle; niisiis võiks seda nimetada tingimisi trahviks. Nali selles, et teine rong sõidab üle riigipiiri, kus see tinglik pilet ei kehti, ja kuigi mul on siinmaa üleüldine kuukaart, ei kehti see samuti üle piiri mineva sõidu osa korral, nii et piiripealset jaamavahet maksta ei ole kuidagi võimalik.

Sõiduplaani järgi on rongide vahel ümberistumiseks aega 14 minutit, aga rong jääb tublisti hiljaks, mistõttu jalutan rahulikult kassasse ja ostan teise jupi jaoks korraliku pileti, et mind rohkem ei peedistataks. Öeldakse, et kui ma hästi kiiresti jooksen, võin jõuda veel kohe väljuvale rongile (st samale, millega pidin minema alguses). See kohe väljubki, kohe, kui ma trepist üles jõuan, aga kui rongini on veel 3 m ja lähima ukseni umbes 10.

Nõnda et siis on aega laialt, ostan tuntud kotletivõileiva ja naasen perroonile uurima, miks läheb aeglane piimapukirong T. linnakese asemel ainult poole maani, nagu ütlevad perrooni ja rongi tabloo. Saab teada, et vahepeal on raudteeremont (kust siis nähtavasti kaug-kiirrongid lastakse läbi, aga aeglased kohalikud mitte).

Maalilisel jõekaldal on palju raudteejaamu, mille nimed kõlavad uutena. Nähtavasti ei ole ma seda vahet kohaliku rongiga (RB) sõitnud ei tea mis ajast saati. Kohalik kiirrong (RE) päris kõigis ei peatu ja kaugkiirrong (IC) peatub ainult mõnes.

Ajutises lõppjaamas bussi ees ei oota, aga tuleb kohe varsti. Buss on umbes selline vana, nagu Eestis sõidavad maakonnaliine; juht on umbes 70, suurte prillidega ja hambutu. Kui kõik on peal ja olen asunud oma kohvrit manööverdama vahekäigus tahapoole (see tuleb veel toppida kitsasse istmevahesse), lõugab ta, kas keegi tahab ka vahepeal maha minna või kütab ta kohe järgmisse jaama, kus ootab ees järgmine rong. Üks tahab.

Enamiku teest magan; maastik on täiesti võõras ning X10 ei saa signaali kätte. Mõnel järsul tõusul koriseb buss ähvardavalt ja mõtlen, kumb on seekord vägevam, kas bussi jõuülekande nõrgim jublakas või emakese Maa külgetõmbejõud.

Järgmises jaamas rongi ees ei oota; leidub ajutine sõiduplaan, millelt saab teada, et asendusrong läheb alles poole tunni pärast. Kui Frankfurdis kadus seljast kotti jope, siis nüüd kaob ka fliis. Asendusrong on nähtavasti kohalik kiirrong (mis sai raudteeparandusest läbi), sest on kahtlaselt rahvast täis.

T. linnakeses ootan veel kolmveerand tundi ja satun IC-rongile, mille peale võinuks sattuda kohe esimesest ümberistumisjaamast, kui viitsinuksin seal oodata kaks tundi. Kevad on selle nädalaga läinud väga kauniks; olnuks ma selle nädala siin, käinuks ma tingimata seda pildistamas.

Siinmaine taksojuht väidab, et ta teab mu maja pärisnime, aga tahab tuua ikka vale maja ette.