R, 1578. päev: lahtiste uste päev hullumajas

Kesköö paiku kuuleme paar minutit kellegi turvasüsteemi üürgamist ja siis kell 0.16 rakendub ka meie oma. Selgub, et ukse taga hiilib ja lõugab see naaber, keda nüüd nimetame viisakalt madaam Kookoniks.

Pärastlõunal läheb äkki pimedaks ja kärgatab kõu. Veerand tunniga kõik üle, aga maa lainetab ja kauguses kisab mõni vihmast raputatud auto.

Satanismihuvilistele teadmiseks: kanapäid ja põrsalaipu müüb Kirikmäe prisma.

* * *

Kui poest tuleme, märkan kontserdisaali juures umbes 30-pealist rattahuligaanide kampa, kelle laustrahvimisel saanuks riigikassasse kena kopika – kuigi ma täpselt ei tea, kas jalgrattaga tohib sõita 3-realise tee keskmises ja vasakus sõidureas (kahtlustan, et mitte; pealegi kui tee mõlemal pool on eraldatud rattatee), usun, et kindlasti ei tohi vingerdada vasaku rea vasaku ja parema rea parema serva vahel edasi-tagasi, ning koera jooksutamine keskmises sõidureas ratta kõrval rikub mu meelest loomakaitseseadust.

Olen sõitnud just nii palju rattaga (9 aastat iga ilmaga, päikeses, vihmas ja tuisus, kuni selg läks paigast), et näen kohe, et tegu on rattahuligaanidega, mitte asjalike inimestega. Vähestel on kiivrid, kiirus on alla 10 km/h, sõit ebakindel, istuvad liiga püsti, keeravad end meelega autodele ette. Kambast kiirustab mööda päris argirattur, kiiver peas, mööda rattarada.

Sellest me ei räägigi, mida teeb taoline jäletsemine jalgrattasõidu mainele, aga mis kõige töllakam, mille peale taoliste rattaterroristide mõistuseraas ei küündi, – kolmest sõidurajast üks on bussirada, mis mõte on blokeerida seda??

Kui te siit pildilt kedagi tunnete, andke neile edasi minu soov: käige õige p......!!

Küll on hea, et ma ei ole bussijuht.