Sedapuhku algus ja lõpp bussidega, maskeerides rattad suurteks pakkideks ja ummistades nendega vahekäigu, sest lapsevankri kohale maabub nii tulles kui ka minnes sama paarike, mille olemuse üle pakun, et mees peab olema meelevigane.
Ilus vaikne rattasõit looduskaunis kohas osutub ilusaks 14 km pikkuseks vigursõiduks mööda teepeenart, mis siinmaal on 20–40 cm laiune asfaldiriba teeserva tähistava parempoolse pidevjoone ja asfaldi serva vahel (laia kruusast teepeenart siinkandis ei tunta). Nimelt on loodusilu ja päikselist usupüha tulnud nautima ka enamik naaberriikide automototuriste. Maantee on kitsas ja nad tahavad üksteisest mööduda omal sõidurajal. Kui hästi meenutada, siis mu eelmised kaks matka sinnakanti juhtusid olema üks vihmases novembris ja teine veebruaris, mil ma ei näinud mitu tundi mitte kedagi.
Linnuveskil möödub neljast VW Põrnikast moodustuv pulmarong ja kolmandast, lahtisest, vaatab juhi taga istunu meie ratastele järele.
Pärast Möldrioru lõppemist kulgeme paiguti lehmarajalisel asfaldil mööda jõeäärsele raudteetammile ehitatud rattateed, kus motikaid ja autosid ei ole, aga on paksud keset teed sõitvad ratturid, kes algul arvavad, ähvardavalt kõlistades, et eessõitja peaks võtma teelt kõrvale seina peale, ja siis, kui nad on ees tuvastanud, et see ongi lehmarada, ja kandunud õigele teele, laiutavad ees ega lase mööda, kui senine tagasõitja on sisse pannud paremale teele vastava käigu.
No comments:
Post a Comment