Eestis käitus mu siinmaine mobiil väga alatult, lülitudes välja-sisse omatahtsi (sisse lülitudes käib jäle „plänn!”). Probleem süvenes muudkui ja sisustas kergema unega pererahva öö vastu reedet kuni poole neljani, mil sai villand ka minul kui raskel magajal (näiteks kui 2 sekundi jooksul oli mobiil sisse lülitunud 3 korda) ja aku tagant kiskusin. „Eine kleine Nachtmusik,” märkisin hommikul. No ja arvake, mis sünnib täna öösel? – Mobiil püsib sees nagu tukunui!! Eile rongis kestis üherealise sõnumi kirjutamine viis minutit, sest vahepeal lülitus telefon kolm korda välja ning neist ühe korral telefoni vastu kohvrit virutades jäi telefoni ja kohvri metallnurga vahele kogemata sõrm, mis tuikab praeguseni. Telefon aga töötab. Üksvahe tundus, et asjaga oli müstiliselt seotud ekraani kaitsekile alla sattunud prügi, ja eile võtsin viimases hädas kiled ära.
Tänaseks lubab 23 °C, nii et lähen tööle särgiväel. Siinsed lõunamaalased muidugi käivad jopedes ja mütsides. Efekti lisab ka mu sidemes käsi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment