31.12.16

L, 3547. päev: 31.12.16

Selgub, et ülesaksamaalised telekanalid näitavad vana-aastaõhtul traditsioonilist saadet Dinner for One nõnda:
  • NDR 4 korda
  • Das Erste 2 korda
  • WDR 1 kord
* * *

Hommikul lennujaamas E-l vastas.

Korrastan aadressiraamatut.

Filmid: Florence Foster Jenkins (2016), National Lampoon’s Vacation (tagumine kolmandik), National Lampoon’s Vegas Vacation.

* * *

2016. aasta kokkuvõte

Käisime ooperis 4 korda, kontserdil 10 korda (neist umbes neljal ainult mina), teatris 8 korda; Kella kõrtsis 21 korda, Ookeanis 13 korda, Vanas Taos 4 korda. Astusin, Eesti telefon taskus, alates juuni lõpust 251 tunni 57 minutiga 1 221 947 sammu, kulutades liigutamise peale 120 megakalorit (139 kWh; peale selle kütsin iseendaga maailma 355 megakalorit e 413 kWh). Sõidukis viibisin 156 tundi 7 minutit, lugesin telefonist raamatuid 28 tundi (juuni lõpust, meenutagem; avastasin elektroonilised Google’i raamatud umbes veebruaris).

Muidu raamatuid lugesin aastaga 71 tk (13 544 lk), mis oli 95% lugemisest 2015 (keeleti: de 7230 lk, 207% lugemisest 2015; en 1913 lk, 47%; et 3905 lk, 66%; fr 385 lk, 73% jne). Päevas keskmiselt 37 lk, riiulil oleks see (koos kaantega) 0,96 m (2015: 1,06 m). Teemati: ajalugu 3768 lk (2015: 3186 lk); arhitektuur 1228 lk (2015: 808 lk); foto ja film 0 lk (2015: 612 lk); geograafia 1190 lk (2015: 1550 lk); huumor 1893 lk (2015: 1525 lk); keeleteadus 582 lk (2015: 551 lk); kunst 652 lk (2015: 0 lk); laevad 494 lk (2015: 256 lk); lastekirjandus 383 lk (2015: 1065 lk); loodus 0 lk (2015: 1743 lk); meditsiin 636 lk (2015: 0 lk); muusika 296 lk (2015: 0 lk); politoloogia 0 lk (2015: 68 lk); romaan 1333 lk (2015: 875 lk); muu tehnika 0 lk (2015: 1534 lk); lennundus 833 lk (2015: 471 lk) .

Aasta parimad raamatud (nende seas – väga kõrgel – on ka äia mälestused, mida ma pingeritta ei pane):
  1. Oskar liebt … (link)
    Oskar on vares, kes armastab teha paljusid asju
  2. Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses (link)
    Kõige põhjalikum monograafia Kuressaare linnuse ja kindluse arengu teemal (küll aga mitte kirjeldav, nt konvendihoone täpseid põhiplaane seal ei ole – seni täpseimad on paraku Kalvi Aluve 1980. a raamatus, vaba käega joonistatud, neis on mitmeid vigu ja usutavasti on osa asju pandud silma järgi.)
  3. Bettler und Gaukler, Dirnen und Henker: Außenseiter in einer mittelalterlichen Stadt. Köln 1300 - 1600 (link)
    Kerjused, veiderdajad, nõiad, litsid ja timukad keskajal, autentse materjali, peamiselt Kölni linnaarhiivi avaldamata ürikute põhjal.
  4. Museumsführer. Internationales Maritimes Museum Hamburg (link)
    Vägeva muuseumi üllatavalt põhjalik juht. Pigem isegi kompaktne mereentsüklopeedia.
  5. Kurz nach sechs kommt die Echs (link)
    Kell saab kuus ja sisalik tuleb töölt koju.
  6. Vembumees Vilde (link)
    Vene ajal räägiti Vildest ainult kui igavast sotsiaalkriitilisest kirjanikust, kuigi Vilde nooruspõlves tunti teda rohkem Nalja-Vildena. See raamat üritab muistset hiilgust tagastada. (Lugege Vildet, see harib – sellise sõnaosavusega eesti kirjanikke teisi ei ole. Tema kogutud teosed on ilmunud kahes väljaandes, nii et neid saab igast vanaraamatupoest, hea õnne peale koguni üksikteoste esmatrükke.)
  7. Maailm arlekiini kuues (link)
    Voldemar Panso teine reisiraamat, 1960. aastate reisidest Soome, Inglismaale, Indiasse ning Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Teatrimees vaatleb elu ja inimesi. (Aga faktitäpne ta ei ole: Wellingtoni esimene linnapea Francis Kitts ei olnud eesti päritolu Kitse Värdi, vaid sakslane jne)
  8. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis (link)
    Eesti muinasaja viimased kaheksa sajandit, uued uurimistulemused ja üle vaadatud vanad leiud.
  9. Päevaraamat (Joh. Aavik; link)
    Keelemehe mõtteid elust ja keelest, koolist ja muusikast, endast ja preilnadest.
  10. The Faithful Executioner: Life and Death in the Sixteenth Century (link)
    Nürnbergi kauaaegse timuka Franz Schmidti (u 1555 – 1634) õudne elulugu. Timukaamet oli pärilik ja põlatuim elukutse üldse; Schmidt päris selle isalt, kes oli saanud timukaks juhuslikult, aga ametist enam lahti ei saanud. Schmidt võttis elueesmärgiks ametist lahti saada ja perekonna au taastada – aga selleks pidi ta töötama oma ametis suurepäraselt. Ligi nelikümmend aastat. Schmidt pidas päevikut (õigemini tehtud tööde loetelu, koos hukatute süütegude hoolika eritlemisega), oli täiskarsklane, eeskujulik kodanik, tõenäoliselt ka luuletas ja proovis astuda meisterlauljate sekka. Hiljem tegutses arstina, keiser taastas ametlikult perekonna au, maeti auväärsete linnakodanike kalmistule.
  11. Sule ja skalpelliga (link)
    Arstiteadlase Siegfried Talviku reisikirju ja artikleid.
  12. Sarema jutto ramat [J. W. L. v. Luce, 2. tr 1843] (link)
    Üsna algupärased rahvavalgustuslikud lood, millest igaühest kostab üleskutse, et kes tööd teeb ja on hoolikas ja lahke ning kes õunapuid või kartuleid kasvatab, selle õuele tuleb rikkus. Koos meditsiininõuannetega (kolmveerand sajandit enne Kreutzwaldi „Kodutohtrit”).
  13. The Calligrapher's Bible (link)
    Ilukirja ajalugu 100 tähestiku näitel. Mul on raamatust ka eesti tõlge, mis on täiesti kohutav ja loetamatu jamps.
  14. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest (link)
    Raamat sellest, kuidas Tallinna muinaslinnus võis olla Tõnismäel. Väidetavasti tugineb see hüpotees ühele (1) keskaegsele potikillule, mis leiti väljakaevamistel Pärnu maantee äärest, Roosikrantsi tänava sihil, ja millest ei ole teada, kas see on muinasaegne (enne 1219) või hilisem.
  15. Mittheilungen aus dem Strafrecht und dem Strafprocess in Livland, Ehstland und Kurland durch actenmässige Darstellung merkwürdiger Verbrechen und geführter Untersuchungen, mit Voraussendung einer Abhandlung über die Strafrechts-Verfassung des Gouvernements Livland. I–II [1844, I osa ja II osa link], … Kurland. I–II [1848, link], … Ehstland. I [1853, link]
    Kaks ja pool raamatut, viis köidet õigusajalugu. Liivimaa raamat on rohkem nagu põnevik (kuidas keerukad kriminaalasjad lahendati), Kuramaa ja Eestimaa raamatud vaevad rohkem süü küsimust.
  16. Hetero. Tsentrist väljas (link)
    Võru hevibändi mälestused (autori autogrammiga eksemplar). Meedia jäetud mulje, et ENSV oli mingi süütu pullitegemine, oli vale. Saab teada, et Eesti Raadio see tsensor, kes otsustas, mis laulutekstid kõlbavad raadiosse, oli tollane tundmatu ja nüüdne tuntud luuletaja Leelo T. Hetero laulud ei kõlvanud. 
  17. Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde [Heinrich Wilhelm Joachim Rickers, Reval 1820] (link)
    Mu teada Oleviste kirikust kirjutatud ainus tervikraamat, peamise rõhuasetusega 1649. ja 1820. aasta tulekahjul. — Kunstiteadlased, ahoi! Uut monograafiat on tingimata tarvis.
  18. Guide de Paris au Moyen Âge (link)
    Pariis keskajal – illustratsioonideks keskaegse Pariisi keskaegsed pildid.
  19. Technikmuseum U-boot Wilhelm Bauer. Kleine Geschichte und Technik der deutschen U-Boote [4. Auflage, 2007]
    Saksa allveelaevade lühiajalugu, XXI tüübi arendamine, U-Wilhelm Bauer ehitamisest muuseumilaevani.
  20. Kleines Lexikon Hamburger Begriffe [1999] (link)
    Hamburgi asjade ja inimeste leksikon Aalweberist Zitronenjetteni.
  21. Eine Untersuchung über einem während des Mittelalters an der St. Olai-Kirche stattgehabten Umbau, sowie einige andere Mitteilungen über diese Kirche [A[xel] v. Howen, 1904] (link)
    Viimase Oleviste müüre sondeerinu tähelepanekud. Olevistes kaevati 1950. aastate lõpus õhkkeskkütte paigaldamisel enamik pikihoone põrandat lahti, 1980. aastatel paigaldati kooriruumi ristimisbassein, mis toimusid arheoloogilise järelevalve all ja mille ühenduses tehti ka muid proovikaevandeid, aga müüre pärast von Howenit sondeeritud ei ole. Von Howen oli selle raamatuga ka esimene, kes märkas, et von Hanseni umbes 1884 leiutatud arvamus, et Oleviste keskaegne tornikiiver oli 159 m kõrgune, on vale – sest Rickers (vt ülal) mainis 1649. aasta ürikust mitte tornikiivri kõrgust torni kiviosa kohal, vaid tornikiivri sõrestiku kõrgust – sõrestik algab juba torni eelviimaselt korruselt ja seega on mituteist meetrit sellest torni kiviosa sees. Uuemal ajal on samuti selles 159 meetris hakatud kahtlema, aga pigem arvatakse, et aeti segi mõõtühikud (6-jalane saksa ja 7-jalane vene süld) – von Howeni tähelepanek on unustatud. Raamat on digitaliseeritud, otsige see Digarist üles ja lugege!
  22. Klein Erna. Ganz dumme Hamburger Geschichten (link)
    Hamburgi ajaloolised anekdoodid väiksest Ernast. Kirjutatud 1920. aastatel, praeguseks väljasurnud keeles – murde ja kirjakeele segus (Missingsch).

30.12.16

R, 3546. päev: kiirgusohutus kodus

Poes, asjad koju, teises poes, postkontoris (CRC füüsika ja keemia käsiraamat). Põrand, linnupuur. Poole viiest tuleb väga äkki väga paks udu: jaama juures on väga selge, veerand tunni pärast postkontori bussipeatuses on selline udu, et lossivaremed (200 m) ei paista.

Poe pöördukse vahel on tagasi karvane pingviin (oktoobris on tavaliselt ka sulgedega nahkhiir). Üldiselt on kogu selle nädala olnud mõni kraad külma, puud ja aiad on paksult härmas, mis oleks olnud üks ilus wagane lugu, nagu ütelnuks Salomon Wesipruul, aga noh, külm ju.

Õhtul kuulen köögist, kuidas pimedas öös lendavad üle maja sookured.

* * *

Sirvin õhtu läbi käsiraamatut: igasugu põnevaid asju on. Rauaaegse rauasulatuse jaoks on CO põlemistemperatuur [õhus]: 1388 K (lk 15-49; 1388 K on 1115 °C; raua sulamistemperatuur on 1538 °C, ütleb lk 4-19).

Huvitava asja saab teada kiirguskaitse artiklist lk 16-49 (käsiraamatus on muidu 2670 lk, aga leheküljenummerdus ei ole läbiv: arv enne sidekriipsu on osa number): tubakalehtedesse kogunenud polooniumi tõttu (sama isotoop 210Po, mis pandi Litvinenkole tee sisse) saab suitsetamisel rohkem ioniseerivat kiirgust kui röntgenuuringutest või lennuki reisikõrgusel kosmilisest kiirgusest, rääkimata mäetagusest tuumaelektrijaamast – öelge seda inimesele, kes kiirgust kardab, aga suitsetab! (Matemaatikaülesanne: mitu suitsu on vaja teha päevas, et saada suitsust aastas rohkem kiirgust kui röntgenist?) USAs on keskmine looduslik foon (allik aastast 2010, lowdose.energy.gov) 311 mrem/a (0,36 µSv/h ehk 3,6 banaaniekvivalenti (BED) tunnis), sh 21 pinnasest (0,024 µSv/h), 33 kosmosest (0,038 µSv/h), 228 õhust (0,260 µSv/h; peam. radoon), 29 toidust (0,033 µSv/h). UK keskmine on 200 mrem/a (0,228 µSv/h), Soomes 700 mrem/a (0,8 µSv/h; radoon!), mul siinkandis, ühele maailma esikümnes olevale tuumajaamale nii lähedal, et selge ilmaga gradiiriaur paistab üle silmapiiri, õues tavaliselt alla 0,15 µSv/h. USAs Denveris on foon 450 mrem/a (0,5 µSv/h), Floridas 230 mrem/a (0,26 µSv/h). 1999. a allikas ütleb, et päevas 1½ pakki suitsetades saab aastas doosi 8000 mrem (80 mSv; aga kopsude kaalutegur on 0,12, st kogu organismi jaoks on doos 8000 × 0,12 mrem = 9,6 mSv). Lennukimeeskond saab aastas 720 tundi lennates aastadoosi 220 mrem (2,2 mSv), keskmine aastadoos meditsiiniuuringutest on 103 mrem (1 mSv), raadiumiga helendavate vanaaegsete kelladega samas toas olles saab neist aastas doosi 9 mrem (90 µSv), tellis-/kivimaja annab aastadoosi 7 mrem (70 µSv), gaasipliit 6 mrem (60 µSv), atmosfääris tehtud tuumakatsetusted sädeleva seniajani, andes aastas kokku 4 mrem (40 µSv), lennureisija (10 reisi/a) saab 3 mrem (30 µSv), suitsuandurist saab aastas 1 mrem (10 µSv), kineskooptelerist 0,03 mrem/a (0,3 µSv/a ehk ligi 9000 korda vähem kui mu elutoa kiviplaatidest), lennujaama röntgenist 0,002 mrem/a (0,02 µSv/a). Lennukis oleneb doosikiirus kõrgusest, 0,35…0,5 mrem/h (3,5…5 µSv/h), meditsiiniline doos on paljude inimeste keskmine (mõni ei saa üldse, mõnele tehakse kiiritusravi, mõnele stsintilligraafiauuring ja ta kiirgab veidi aega ise). 1 mrem = 10 µSv, 1 a = 8760 h, 1 mrem/a seega 1/876 µSv/h

Väikse rehnungiga saab, et igas sigaretis on polooniumist lähtuvaid alfaosakesi 1,4 mrem ehk 14 µSv ehk 140 banaani ning kopsude kaaluteguri tõttu on kogu organismi neeldunud doos iga sigareti kohta seega 0,16 mrem ehk 1,6 µSv ehk 16 banaani – sama palju kui saab organism looduslikust foonist kuue tunniga. Usutavasti kulub ühe sigareti tegemisele vähem aega kui see kuus tundi.

Matemaatikaülesande vastus: aastas 75 tk ehk kuus 6 tk ehk kolme kuuga pakk. Muid tubakapariteete: aasta toit – 21 tk, vanaaegne raadiumosutitega kell – 7 tk/a, gaasipliit – 4 tk/a, kineskoopteler – 45 a/tk, 1 sigaret – 2 h 45 min kuni 4 h lennukit reisikõrgusel või 6800 korda lennujaama röntgenit.

29.12.16

N, 3545. päev: aasta 365. päev

Skannimine valmib: 156 fotot, mõnest mitu skanni (kirjad taga, pleekinud värvifoto – skanneritarkvaral on pleekinud foto automaatkorrektor), lisaks 2 laifilminegatiivi (ümberpildistus vastu akent).

Loomapoest koerakrõbuskeid, tihasetoitu.

Teadke, et ekspressiivne sulekiri kalkal ei toimi (tušš ei imbu paberisse).

28.12.16

K, 3544. päev: Landsat

Midagi hoopis muud otsides leian, et Google Earthis on üleval Landsati pildid (teravusega u 30 m) iga aasta kohta 1984–2016. Teen huvitavatest kohtadest kuvahõiveid ja üritan neid animeerida. Eesti piltidest näiteks näeb, kuidas roomavad edasi karjäärid, luited ja Sõrve säär, kuidas valglinnastumine tabas Tartu ümbrust ja kuidas Eesti metsad on viimase kümne aasta jooksul muutunud peeneks malelauaks. (Aga statistikas seda ei paista, sest statistikas on mets mitte mets, vaid metsamaa – maa, kus mets kasvab või kunagi kasvas või kunagi võiks kasvada.)

27.12.16

T, 3543. päev: puhkus

Ilukiri jätkub.

Postis on uus (2016) raamat Bird Brain: An exploration of avian intelligence, tiitellehel autori autogramm (suurendusklaas ja pimedas esikus taskulamp tuvastavad, et see on kirjutatud pastakaga, mitte trükitud). Pakis on veel reguleeritav joonestussulg (millega saavat peale joonestamise ja joonistamise ka kirjutada).

Kirjatarvete poest tušši, lemmikloomapoest koerasöök.

Lahe, et ilukirja raamatuid on kaks (originaal ja tõlge): korraga saab lahti olla kaks tähestikku (suur- ja väiketähed).

25.12.16

P, 3541. päev: I jõulupüha

E sõidab hommikul Eestisse (esimene lend hilineb, ümberistumine olla päris äkiline, aga isegi kohver saabub). Skannin fotosid, kõrvale vaatan telefoni kaudu YouTube’ist filmi „Picassos äventur”. Arvuti on kõbusam kui paar nädalat tagasi: õige laadur töötab ja aku laeb.

Pärastpoole maalin mitu tundi ilukirja. Väga tore.

24.12.16

L, 3540. päev: jõululaupäev

Päeval majatarvete poes, õhtul jõululaupäev. E sõidab homme Eestisse ja selgub, et pakk fotosid, mida ma lubanuvat ära skannida, on skannimata (unustasin!). Pakk on tunduvalt paksem kui esimene pakk, kus fotosid oli 60 (pärast selgub, et neid on pakis 150), ning neid ühe õhtuga skannida ei saa (600 dpi TIFF, koos valge servaga; kui tagaküljele on midagi kirjutatud, siis tagakülg ka; kui foto on pleekinud värvifoto, siis teine skann koos pleeke automaatkorrektsiooniga – mis nt E vanaema 80 a sünnipäeva fotolt tinistas E noorima onutütre selga rohelise kleidi, mida pleekinud fotolt palja silmaga leida ei osanukski).

Sellest fotode skannimisest saab mulle kogu E äraoleku ajaks põhitegevus. Fotode skannimisel on näiteks see piirang, et samal ajal ei saa arvutis teha midagi muud, süüa ei saa (sest käed peavad olema puhtad), plaadimängijast võib kuulata või telefonist või üle õla võib vaadata pikemaid muusikatükke (nt mitu ooperit läheb loosi). Peale selle on vaja valmis teha ka töökoha jõulupeo pildid, mida lubasin aasta esimeseks tööpäevaks.

23.12.16

R, 3539. päev: jõulureede

Aasta viimase tööpäeva õhtul käime läbi aiapoest, kust vajaliku jõulukaunistusena kiivi (lind, mänguasi) – kas te olete kunagi näinud mänguasjana kiivit? Kiivit ei olnud segi Hamburgi raudteejaama imeküllases pehmete mänguasjade poes, kus läbi akna paistsid igasugu elukad, näiteks vöölane ja kimalane ja palvetajaritsikas.
 
Toidupoes on tuntud poliitik. Oli jäänud mulje, et on 20 cm lühem (vahest fotograafid alati trügivad ja pildistavad pea kohalt). Tal on kaasas enda turvamees ja ka mitu poetöötajat vaatleb inimesi. Poliitik rääkis ühe prouaga, väljus tagumisest kassast (mis on muidu peaaegu alati kinni) ja siis see proua helistas kellelegi ja rääkis elavalt ja vehkides.

22.12.16

N, 3538. päev: jõuluneljapäev

On suht kurb päev, sest töö-toanaaber siirdub mujale. See toimub poole päeva pealt ja tekitab omajagu segadust: itimees tuleb arvutit vahetama kolm korda, kaks neist liiga vara; kaks inimest tuleb hüvasti jätma liiga hilja.

Keelekoolis on täna kohal ainult 4, pärastpoole 5 õppurit. Õpetaja ütleb, et istugem kokkupoole, täna on jututund! Algul on maruigav teema „Tervislik söömine”, peaaegu sama igav kui poolteist kuud tagasi oranži klouni elulugu. Algul üritan olla vait ja käsitada toimuvat kui etoloogilist vaatemängu, aga lõpupoole ei saa ma mitte vaiki olla, vahelesegamisviisi lõpeta’, sest jutt jõuab paratamatult mahesöögini ning saan avaldada kuuldud tarkusi, et toit on teema, milles käibib ka tohutult eelarvamusi, umbluud ja mütoloogiat, näiteks mahetoit, mille paremus ei ole tõendatud, ja see, et selle saak on väiksem ja see maksab rohkem kui tavaline toit, ei ole jätkusuutlik ega loodussõbralik: sama toodangu jaoks on vaja rohkem põldu, traktor sõidab rohkem, võtab rohkem kütust, tallab rohkem, tossutab rohkem jne. Üksvahe üritab üks meist üles võtta teemat, et poepitsa säilivat aasta, aga tema enda tehtud pitsa sööb ta kohe ära (mõni ime, tahan vahele öelda, temperatuuril −18 °C või alla selle säilib mis iganes toiduaine kauem kui toasoojas, aga ei saa löögile). Siis räägib üks, kuidas eriti hea olevat süüa toorest toitu (hahaa!); ootan põnevusega, millal ta jõuab koopainimesteni, et saaks vahele pista tollase väga lühida keskmise eluea argumendi, aga ta ei jõua, seevastu arvan aga, et kuigi on inimesi, kes söövad liha toorest peast (meie seas ei ole õnneks prantslasi, kes söövad toorest hakkliha, eraldi toiduna, mitte võileiva peal nagu mu vanaisa), eelistaks ma seda ikka mingil määral kuumutatuna, ja mida teha seentega, millest osa ei kõlba toorest peast üldse süüa. Paraku on siinkandi keeles seene üldnimetus sama sõna, mis tähendab ka konkreetset valget seent, mida traditsiooniliselt kasvatati Pariisi-alustes vanades kipsikaevanduskäikudes pimedas hobusepasa peal, mille kohta toortoiduhuviline ütleb, et ta sööb ka neid toorelt, ja mulle ei tule meelde, kuidas on „uba”, mis on toorest peast inimese jaoks pisut mürgine. Aga siis toortoitu teema lõpeb, sest nagu taeva õnnistusena võtab see värske pitsa sõber üles teema, et kõige kurja juur on neetud kapitalistlik toiduainetööstus, mis tahab inimesi mürgitada. Mille peale itsitades ütlen teise loetud tarkuse, et mis kapitalism see on, mis iseoma kliente tapab.

Sellise pommargumendi peale ei oska keegi enam öelda midagi ja võtame üles teise jututeema, jõulukombed teie kodumaal. Mu harva kohalkäimise tõttu on õpetajal tekkinud eksiarvamus, et olen Soomest, ja mõnel teisel, et Islandilt, aga nii eksootilisi jõulukombeid ma rääkida ei oska. Muidugi võiks ju rääkida, et Soomes kõigepealt mõeldakse välja uusi hirmpikki soome sõnu, siis käiakse kõigi jõulukülalistega saunas, jõuluööl juuakse end pildituks ja esimesel pühal minnakse linna peale jalutama jääkarudega, kõik kindlasti usuksid, või et Islandil hoopis heidetakse kingid vulkaanikraatrisse, kootakse Islandi kampsuneid, mängitakse viikingimänge ning toimub muu kirjeldamatu trall ja tagaajamine. Hehee.

Äratulekul satume väljuma koos Kõrgmetsas elava rühmakaaslasega, kes küsib, et kuule, sa elad ju ka Kõrgmetsas, ma viskan su ära. Mis möödub keeleoskusi edasi harjutades ning pärast südamlikult häid pühi ja uut aastat soovides.

21.12.16

K, 3537. päev: kapitaalne käsiraamat

Tellin omale CRC füüsika ja keemia käsiraamatu, kus on mitu tuhat lehekülge (2670 lk) andmeid ja tabeleid. Mõeldamatu, kuidas olen saanud selleta pärast tudengiaega üldse hakkama. Tudengiajal paaril töökaaslasel oli, sealt sai vaadata; pärast on olnud lihtsamate asjade järelevaatamiseks märkmikusuurune Tables for the Laboratory (89 lk), Mercki käepärane reklaamüllitis, mida Merck jagas 1994 keemiatööstuse messil (kus esimesel päeval käinud jagasid uudist, mis toredat asja Merck jagab, siis läksid teised kõik ka).

Mõistsin seda puudust mõni nädal tagasi, kui hakkasin uurima, kui suurt temperatuuri saab puusöega (mis omakorda tuli sellest, et rauaajal soomaagi redutseerimisel puusöega (~1250 °C) raud ei sulanud (1538 °C), st seda ei valatud kangideks, vaid sepistati – viikingiaegsete aarete näitus Paksus Margareetas: ei lastud ahjust välja sularauana, vaid ahi lammutati ja raud võeti välja tükkidena). Mida tänapäeva inimene muud teeb kui guugeldab. Google leiab Wikipediast ulmelised 2400 °C. Mida tänapäeva inimene teeb, kui Wikipedias on imelik väide? – Vaatab, mis allikast väide pärineb. Sellel allikaviidet ei ole, aga aruteluleheküljel on samuti imestatud ja oletatud, et ju vast puusöe põletamisel hapnikus või muidu kõval ventileerimisel, mis ei ole sama kui rauaaja sulatusahjus, ega. Nii et vaja on tõsisemat teatmeteost!

* * *

Õhtul tuleb meelde piinlik lugu noorpõlvest, kuidas värske tudengina käisin iseoma soovil Kosmose kinos toimunud hilisõhtusel kontserdil, kus astusid üles esimeses pooles Tõnis Mägi ja teises Joel Steinfeldt. Häbenen seda nüüd mõni aeg.

20.12.16

T, 3536. päev: ich habe eine wunderbare Wanne

Päeval postkontoris marke vajavaid jõulukaarte-pakke saatmas; selgub, et USAsse on vaja 1.30 marki, mitte 0.95 nagu Euroopasse, nagu olla E-d ükspäev eksitanud mingi teine postiametnik

Olen üldse unustanud, et täna on kirjandustund (mõtlesin, et toon lõuna aeg koti koju, panen selga ülikonna ja võtan kaasa binokli). Kui toanaabriga tundi lähme, satub sama bussi peale kaks tuba minust tagapool töötav N (kes püüab meie bussiga jõuda enda bussile järele) ja küsib, kuhu te mõlemad siin bussis sõidate (see buss ei sõida linna, ega). Senise kahe semestri jooksul on see küsimus olnud kolmapäeva õhtuti paljudel töökaaslastel, aga tavaliselt ainult näkku kirjutatud; nüüd siis viimasel korral küsib esimene julge selle ka otse välja. „Kirjandustundi lähme,” vastan, mispeale saabub N-i peatus ja ta hüppab oma bussi peale. Mõne tunni pärast näen teda uuesti teatris.

Tunnis on jõuluteema, aga enne korratakse uutele osalistele üle teema „Trude Herr ja Heinz Erhardt”. Vahepeal omandatud Erhardti-teadmise najal oskan öelda, et ühe luuletuse kirjutamise ajal oli ta mereväes (orkestris). Selle tunnise YouTube’i-programmi ajal näidatakse ka kaht muud iidlauljat (keda ma ei tunne üldse, mis on väga lõbus, sest õpetaja on – selgub – minust ainult kaks aastat vanem, aga oleks nagu teiselt planeedilt). Lõpuks muidugi video „Trude Herr ja vennad Kinnaspüksid”, mille ajal on tore, et klass on pime, sest ma üldiselt naeran kogu aeg, vaikselt.

Naer jätkub õhtul ooperis, kus ettekandele tuleb ooperimaailma üks populaarseimaid oopereid „Boheem” (operabase.com: 2015/16 hooajal 672 lavastuses 3131 etendust, etenduste arvu poolest neljas, esimene on „La traviata”, 4190 etendust). Rehkendus osutab, et kui maailmas etendub 2-tunnine „Boheem” 3131 korda aastas ja kui ooperiteatrid oleksid jagunenud ümber maakera ühtlaselt kõigisse ajavööndeisse (mis tegelikult nii ei ole, keset Atlandi ja Vaikset ookeani on ooperiteatreid vähe) ja hooaeg kestab aastast 9 kuud, istuvad ooperihooajal alati kuskil maailmas inimesed „Boheemi” etendusel ja kuulavad seda liftimuusikat!!

Sisukokkuvõte. Esimene vaatus: pööningukamber. Noor kunstnik ja kirjanik laulavad, et neil on külm ja kõht tühi. Tuleb veel kaks samasugust, algab sööming ja jooming. Tuleb üürileandja, kõik laulavad, enamik lahkub, muud ei juhtu midagi. Tuleb tütarlaps, laulab, üksi ja koos luuletajaga, lahkuvad, muud ei juhtu midagi. Vahepeal läheb nagu huvitavamaks, sest lavale hiilib kogu lavaportaali kõrgune kass, mängib inimestega nagu hiirtega – aga siis selgub, et näen seda unes. Teine vaatus: sisu järgi kohvik, vaatepildi järgi Benarese turg (aga nagu mainis kahetsusega Voldemar Panso, ei ole seda võimalik teatris lavastada – tal oli India turgu vaja lavastuses „80 päevaga ümber maailma”). Üleüldine kisa ja kakofoonia, midagi ei juhtu. Peale selle on „Boheemis” ka III ja IV vaatus.

Nagu Itaalia ooperis ikka, laulab kandvat meesrolli tenor*. Ooperitenorid aga kipuvad olema kerges ülekaalus, nii et kui kerges ülekaalus tenor laulab, et tal ei ole midagi süüa, siis kesse usub!

Etendab seda üks lähikandi külateater ja kusjuures mitte see, mis 2017 sõidab Saaremaa ooperipäevadele. Tundmatul põhjusel on ooperikoor kohalik, kohalikud muusika- või õigemini vist niisama kooliõpilased. Kuigi nad laulavad nimedega tegelased külmalt sohu, on laul kokku küllaltki kakofooniline, lavaliikumine on ambitsioonikas, aga välja ei tule (E märgib, et mõni liigutab mitte muusika, vaid teiste järgi – nagu „South Parki” Kyle vihmametsa-jaos; ma ise seda ei näe, ilmselt magan).

Vaatajad jah igavlevad saalis, meie selja taga ühed räägivad häält vaigistamata, minu ees härra magab täitsa ametlikult, rõdu keskel keegi nuuskab valjult, näen vahepeal unenägusid, isegi E vaatab sageli kella. Ühes II vaatuse lüürilises kohas peaaegu hakkan valjusti naerma, sest loen saksa tõlget „ich habe eine wunderbare Wonne” (mul on imeline rõõm) valesti kui „ich habe eine wunderbare Wanne” (mul on imeline vann).

Vaheajal on garderoobis ametis ainult üks inimene, kellel on käed-jalad tööd täis, sest meie ei ole ainsad, kes teist poolt kannatada ei taha. Kaaskannatanud vahetavad mõistvaid pilke. Garderoobionkel ütleb minu ees seisjaile, et mis te enam riideid tahate, vaheaeg lõpeb varsti ära, te ei jõua nii kiiresti tagasi, millele nad vastavad, et nad ei taha minna õue suitsetama, vaid üldse ära.

(* Itaalia barokkooperis oli olukord veel lõbusam, seal nimelt oli normiks kastraadihääl ja murdunud meeshääl laulis ainult lihtrahvast, sõjamehi ja pätte. Pealegi ei tohtinud XVII–XVIII sajandil Roomas ooperis laulda naised, niisiis oli osa kastraatlauljaist naiseriietes. Hiljem selle hääleliigi kadudes läksid naisrollid muidugi üle naistele ja kaduma läks ka ooperisse selliste rollidega sisse kirjutatud koomika, kuigi taolist muusikat on hakatud nüüd esitama esialgsele lähedasel kujul kontratenoritega. )

19.12.16

E, 3535. päev: leitud sõnu

Iidsõnastikus (1755) „Idioticon Hamburgense” on kahtlaselt tuttavaid alamsaksa sõnu: pika a-ga hääldunud Kate (‘hurtsik, peavari’ – vrd „kate” ja „katus”), kasten (‘ristima’, vrd soome kastaa), lk 114 Kyk in de Kök ‘ein Mann, der immer Acht giebt, was beym Heerde und in der Küche vorgehet’ (ehk siis mitte ‘vaata kööki’, vaid hoopis ‘köökivaataja’!). Neist on alamsaksa laenude sõnastikus ainult kiikama.

Kassi (lühikese a-ga hääldunud Katt) artiklis on väljend he hett eenen Kopp als eene Kloster-Katt ‘ta on puupea’, otsetõlkes „tal on pea nagu kloostrikassil”.

18.12.16

P, 3534. päev: mis juhtub, kui lugeda tõlget

Läbi saab kalligraafiaraamatu originaal; tore kohe, nüüd saab raamatu tarkusi ka kasutada (mida tõlkest ei saa). Algupärandi ja tõlke umbes neli päeva väldanud kõrvutamisel leidsin peale kaheldud vigade ka muid asju, mis olid lihtsalt tõlgitud valesti ja nii pahasti, et lugedes ei kahtlustagi, et võinuks olla teisiti.

Kolm eriti rõvedat ämbrit, kuhu tõlkija – ja toimetaja ja kirjastus – on astunud õige sügavale:
  • Luul, et stem (tähepost, -kriips) on ebardlik „rõhtpost” (mis võis tulla sellest, et tõlkija – ja toimetaja ja kirjastus – täpselt ei tea, kas „rõhtne” tähendab vertikaalset või horisontaalset).
  • Oskamatus eristada passiivi ja täisminevikku: the letter is drawn juhises on passiiv ja tähendab ‘täht joonistatakse’; tõlgitud oli see enamasti „täht on joonistatud”, kuigi siis pidanuks inglise keeli seisma the letter has been drawn.
  • Segadus mõistetega cursive ‘seotud kaldus kirjutuskiri; ei tähenda: kursiiv, kaldkiri’ ja italic ‘kaldkiri, kursiiv; teatud konkreetne Itaalia ajalooline kirjatüüp’, mida ei oldud üritatudki mõista või eristada, saades paar korda taolise mõistatusliku asja nagu kaldkirja püstkiri.
Muid pirakaid:
  • gum tähendas algselt kleepuvat taimemahla või -vaiku, mis hiljem on hakanud tähendama liimi (ja kautšukipuu mahl/vaik nimetati selle järgi kummiks). Tõlkes on see enamasti „kummi-” ja „vaik”, nuta või naera. Nuusk-anniputke haisvast mahlast tehtud liimiga (gum ammoniac size) kleebiti muiste lehtkulda; tõlkes on see „kummiammoniaak” ega ole vihjatudki, et see ei ole tehtud kummi lahustamisel ammoniaagis (kahtlane, kas kummi selles lahustub), vaid teatud sarikalise mahlast.
  • Tõlke väitel toimub veevaba kipsi segamisel vette tuumareaktsioon (sulfaadi väävel muutub karbonaadi süsinikuks) – kivistunud kipsi nimetab tõlge kustutatud lubjaks.
  • Üldiselt oli sõna- ja terminikasutuses märgata kolme-nelja tõlkija loomingut (ja selle järgi muidugi ka toimetaja tegematajätmisi)
* * *

Kahed külalised, kellest ühtede abil kolitakse teise juurest meile teise asju. Jälle saan praktiliselt meenutada tõstetarkusi. Esimesel korral mittemahtunud kohvri jaoks võtan kaasa Wolfcrafti käru (kandevõime 120 kg) ja väga õigesti teen, sest pärast kaalun, et kohver kaalub 35 kg. Seljalihased saavad treenida harjutusel „langeta käru koos kohvriga sentimeeterhaaval alla keerdtrepi astmetest kolm korrust ilma paugutamata ja midagi lõhkumata”. Saab rakendada ka muid inseneritarkusi, kuigi asjade paigutamisel pakiruumi on tugevaid Tetrise sugemeid. Kasutan esimest korda Google’i autojuhiabi ja noorimat külalist näen kolmandat korda; eelmine kord hüppas ta meil tagatoas voodil ja esimene kord sõi kohvikuseinast krohvi.

17.12.16

L, 3533. päev: jõululaadal

Naaberlinnas. Trügime jõululaadal, joome hõõgveini, E ostab ehte. (Millalgi novembris ostsin ka uued kindad, samasugused mõnusad nagu need, millest üks 2010 jõulu aeg kogemata Riiga sattumisel kadus.) Loendan, et Siimu tänavat läbistab 100 inimest algul 55, siis 48 ja siis 46 sekundiga (seega 7300±500 in/h).

16.12.16

R, 3532. päev: kolmas jõulupidu

Soome jõululõuna, mis keskendub peamiselt tööasjade üle kurtmisele.

Õhtul postkontoris, kus on ükspäev loetud jubetõlke originaal ja samuraidega barokkooper (Händeli „Admeto”, Internationale Händel-Festspiele Göttingen 2009; peale samuraide ja sumomaadlejast Heraklese on seal ka butō-lambad ja -hirved). Pärast seda hiinakas Vana Tao.

15.12.16

N, 3531. päev: vasaku jala päev

1. Üritan FB-s vaielda rassistiga. Õigus on vanarahval, et küürakat parandab ainult haud. Krt, halb tunne jääb kogu päevaks, eriti kui ma ei saa lõpuks pandud plokki (targem annab järele!) telefonist enam maha võtta, et teatada tema viha õhutavatest mõtetest FB-le. 
 
(Muide, tarviline nõuanne: kui olete sattunud vaidlusse läänemaailma halvustava trolliga, küsige talt otse, kas ta on Kremli palgal. Ta sellele ei vasta ja kaob otsemaid. Või vastab kiirustades juhmilt, et ta teeb trollitööd üldse palgata, uskudes niisama, mida see maailma destabiliseerimiseks kokku käkib ja mis luiskelugusid ilmutavad ajalehed klikkide kogumiseks.)
 
Siis tavalisest varem välja – mitte ka nii vara, et jõuaksin enne tööd postkontori; buss on täis ja 2. jaama suures leheputkas mõnd toredat meenet ei ole.

Tööle jõudnuna 3. unustan ära, et kohe hommikul on koolitus, kuhu eile registreerisin; märkan vahepeal (kui koolitus on peaaegu läbi), et telefoni olekuribal on vaigistuse sümbol, mida ma ise pannud ei ole; see tekib näiteks siis, kui on kalendris mingi üritus. Märkisin koolituse eile telefoni kalendrisse, mõeldes, et küllap paneb registreerimissüsteem ka selle koolituse töökalendrisse ise nagu tavaliselt. Ei pane. Loodame, et saan koolituselt vähemalt slaidid. (4. Ei saa. Süsteem tänab mind koolitusel käimise eest, aga slaide ei ole.)

Siis 5. vaidlen pikalt ühe koma üle, mida minu keelevaistu järgi vaja ei ole. Teisel inimesel on 5a. teistsugune vaist, 5b. raamatus just sellist näidet ei ole, 5c. korpuses sellist fraasi ei ole, 5d. ma ei ole kindel, kas määrust saab nimetada täiendiks, ja 5e. keelenõust ma küsida ka ei taha, sest sealt öeldaks sama asja ja asi jätaks ülbamise mulje. Keeran siis jutu sellele, kuidas Viktor nime sai; internetis on nüüd kaunis leht asjaga seotud pildist.
 
Siis on vaja minna ostma välgu jaoks patareisid, aga 6. ajutine peatus on 200 m kaugemal kui muidu ja isiklikku 200 m rekordit – talveriietes – ma täna püstitada ei taha. Üldiselt kestab linnast läbi sõit sama kaua kui järgmise otsebussi ootamine (pool tundi), aga kogu aeg oleks nagu midagi tehtud. Buss linna on õnneks kiirbuss, mis sõidab tavalisest 10 minutit kiiremini, kuigi 7. jään bussi vahetades kergelt teise bussi ukse vahele.

Õhtul on töökoha jõulupidu ja kui juba hommikul on olnud nii palju viltu, on ka õhtuks halbu aimdusi.

Peale patareide ka pintsleid ja paar värvi.
 
Seiklused jätkuvad: 8. 20 min postkontori sabas, aga toredat marki ei saa ikka. Pärast saan teada, et 9. pidanuksin ostma mitte 5, vaid 10 marki, toredus on 10-margise lehe servas.

Ainus normaalne asi täna enne õhtut on, et järgmise aasta üleriigilise, nimelise ja tasulise bussi-rongipileti saan kätte ilma vaevata (mitte nagu aasta tagasi, kui pidin selle järel jooksma mitu kilomeetrit).

Aga just siis, kui jõuan tagasi töölaua taha, 10. panevad jeerikupasuna üürgama morlokid.

Õhtul on siis jõulupidu (mille jaoks oli vaja eile ja täna jahitud meeneid), õhkkond leplik ja sõbralik, valgustus hämar (arvutan pärast, et 40 lx), servades otse ülalt alla, keskel vahelduvat värvi, teen 611 võtet, näidata kõlbab pärast põhjalikku rookimist 65.

14.12.16

K, 3530. päev: kolmapäev

Nali: Jeesus Kristus läheb jüngritega restorani ja küsib lauda 24 inimesele. Kelner: aga teid on ju ainult 12. Jeesus Kristus: jah, aga me tahame istuda kõik ainult ühel pool lauda!

Läbi saab arhitektuurilõigete raamat.
 
Homseks on vaja punaste pükstega lõviga võtmehoidjat; rändan lõuna ajal Villemi platsi nurgale suveniiripoodi, mis on ainus koht, kus seda on; aga see on ümber häälestunud jõuludele ja mitte-jõulukraami ei ole. Suurel tänaval kõnnib vastu vanahärra, peas Hamburgi meremehemüts Altstätter.

13.12.16

T, 3529. päev: jõulupeolt kontserdile

Lõuna aeg käin panen selga ülikonna, toon eile tööle ununenud kommid koju, võtan kaasa õhtuks plaanitud võileivad, annan need E-le üle bussiukse tema peatuses, ise sõidan oma peatusesse edasi.

Õhtul on saksa kirjanduse tund õpetaja kodus (kursuse jõulupidu koos tavalise tunni sisuga), võileivad, joogid. Saame jääda ainult kaheks tunniks, edasi on (bussiplaaniroboti pakutava mõningase põnevusega, sest see ei näita ümberistumisvõimalustena linna läbivaid kaugbusse) kontsert, kus laulab sama tädi, kes selles „Võluflöödis”, kus Simon Keenlyside oli Papageno, oli Pamina. Eeskavas on saksa soololaulu klassika Schubert ja Mahler ja Wolf, lisapalana ka R. Strauss. Tipp-klaverisaatja lehekeeraja on töökaaslase poeg, nagu see töökaaslane meile vaheajal selgitab.

12.12.16

E, 3528. päev: tagasi tööl

Loendan, et eile läbi saadud tõlkesoperdises oli absurdset „rõhtsammast” tekstis 200 leheküljel 242 korda (ja 1 kord sõnaseletustes ning 4 korda muud vertikaalse tõlkimiseks rõhtsaks); pean kindlasti küsima kirjastuselt, kuidas on võimalik, et toimetaja ei märka 246 korda, et vertikaalne on saanud horisontaalseks – sammas on post ja post on püsti, sest muidu ei oleks see post. Osa võib selgitada, et tõlkija ega toimetaja ei näinud pildiallkirju tõlkides pilte, aga ikkagi: kuidas on võimalik saavutada tõlked „püstine vertikaalne rõhtsammas” ja „tõmmake rõhtsammas ülalt alla”?
 
Sõidan bussiga jaamast kogemata mööda.
 
Tööl on ootamatult koosolek (saan teada 5 minutit pärast algust), kus öeldakse, kes on mu järgmine toanaaber. Mul muidugi on teoreetiliselt olemas ka päris toanaaber, aga ta on umbes viiendat aastat lastega kodus, nii et vahepeal on olnud kaks ajutist ja nüüd tuleb kolmas.

11.12.16

P, 3527. päev: pühapäev

Saan läbi soperdtõlke. Ootan originaali, saab ehk midagi aru ka.

Film Klein Erna auf dem Jungfernstieg; äratuntavaid kohti, kerge n-ö suvefilm, süžeed nagu eriti ei olegi (palju võib Hamburgi väikse Erna anekdootidest filmi ikka kokku panna), tasemel lapsnäitlejad, muidugi on kohal ka hamburglane Heinz Erhardt (tema hääldus, täheldab E, ei ole tavaline saksa hääldus – tema t-häälik on pehmem, vahest baltisaksa mõju). Ühes kohas ostab väike Erna onule viina, millest sünnib mõiste viinalaps (kommionu vastand). Veel sünnib kuidagiviisi süžeealge „Robot Rümpa” – robot on kergelt praak: toitelüliti külge on juhtmed ühendatud valepidi, sisselülitatud asendis on ta vaikne ja istub nurgas, aga väljalülitatuna kihutab ringi ja askeldab.

10.12.16

Puhkus talvel

(Eesti Reklaamfilm üllitas – kui õigesti mäletan – 1980. aastate alguses kolm mõneminutist rahvavalgustusfilmi, mis pidid muutma inimeste puhkeharjumusi: „Puhkus sügisel”, „Puhkus talvel” ja „Puhkus kevadel”. Mitte et ma neid ise mäletaks, aga tudengiajal olin kinoklubis, mille kaudu sattus kätte üks ERF kolme aasta toodangu täielik loetelu, aga peast ei mäleta, mis aastatest.)

Nii et koos sõitudega pisut üle nädala pikk puhkus on eeskujulikult tegevusrohke.

Kõigepealt täidan fotokogu lünka: ma ei ole praeguse suure fotokaga pildistanud Toompeal ja turistipilte Talinast on vähe; toomkirikus sees ei ole ma pildistanud üldse kunagi. Kohapealne väravatagune vaatlus tuvastab, et ruumikas võlvkelder, kus käisime kooliajal paar korda kolamas, oli Toom-Kooli 7. Juhtun ringkäigul kaks korda kuulma giidide luiskelugusid: ühe korra Kuberneri aias, kuidas Pika Hermanni kõrgus 42 m olevat sedasi, et oru poole on 20 m (õige) ja mäe poole teine 20 m (vale, tegelikult on see 42 m (koos kultuurkihti mattunud jalamiga 45 m) just mäe poole ja oru poole 20 m on kauba peale, kokku seega röögatu 65 m; pealegi on torni kehand ülevalt jämedam kui alt, aga seda giid ei tea); teise korra Kohtuotsa vaateplatvormil, kuidas vene ajal saadeti rahvalaulude (national songs) laulmise eest Siberi. Teen kaks vene onklit õnnelikuks, pildistades neid nende Samsungi telefoniga. Loendan Toompeal 19 (üheksateist) nännipoodi, kus müüakse täpselt samasugust nänni, massiliselt merevaiku (mida Eestis ei leidu) ja matrjoskasid. Paljudesse nurgatagustesse enam ei pääse, väravad, tõkkepuud ja aiad ees.

Tehnilise pausi (fotoka aeglane soojendamine) veedan toomkiriku orelipooltunnil, kus esineb teine organist kui mida ütlesid luureandmed. Peale oreli mängib ka trompet, olevat Ungarist. Mõtlen, et palju Ungaris trompetiste ikka on, kuulsime 2015 üht ja oli väga tore. Selgub, et vähemalt kaks on, nüüd mängib eelmise õpilane. Tal on õpetajalt õppida veel küll.

Toomkirikus on mingi üritus, kus on ekspiiskop Põder, aga kleidita.

Muid linnavaateid Toompea ja Vabaduse väljaku vahel. (Tallinn on see Euroopa pealinn, mille keskplatsiks on auk.)

Siis vennaga Robotexil, seal peaaegu põrkun klassiõega, kes väidab, et me polevat kohtunud kooliajast saati, mis aga ei ole tõsi, sest korraks nägime eelmisel aastal kooli kokkutulekul. Meenutusi TTÜ spordihoonest ja tõstmise kasulikkusest argipäevas (meie kehalise õppejõud oli tõstja ning me põhiliselt tõstsime).

* * *

Ühismeediast saab puhkuse ajal teada, et Hemingway romaan, kus pajatatakse igas maailma jahisadamas kodumaa ajalehtedele vesteid saatnud ja honorari ootavatest Eesti meremeestest, on To Have or Have Not. Veel saab teada, et üks vana tuttav on anarhist (et ikka vana maailmakord maha ja vat siis läheb õige heaks ning see anarhism ei olevat üldse see, mis vanasti – siinkohal kaugenen arutelust, küllap ta mõtles, et pika süütenööriga mustad ümmargused pommid on nüüd möödanik). Liiga hea elu või ei oska või taha mäletada elu noorusajal. Unfollow.

* * *

Loen läbi Panso teise reisiraamatu „Maailm arlekiini kuues” (1973), sest mäletasin ähmaselt, nagu mainiks ta seal kedagi Dylanit ja võrdles Mait Metsanurgaga. Aga selgub, et see Dylan, kellest kirjutas Panso, ei olnud Bob (s. 1941), vaid luuletaja Dylan Thomas (1914–1953). Raamatu lõpus on uuest näitlejast Michael Caine’ist tervelt neli lehekülge, aga Panso ei näinud teda Londonis teatris, vaid Austraalias kinos. Üldiselt võib täheldada, et koolipõlves lugedes jäi raamatust meelde ainult Panso huumor; täiskasvanuna lugedes on mulje teistsugune – huumor on edasi, aga vahepeal on ka palju muud, eriti kuidas teatrimees näeb elu ja inimesi.

* * *

Ühes bussis kuulas üks neidis lekkivatest kõrvaklappidest otseülekannet stantsimistsehhist; teises, ratastel hundilaudas, sõi tüürpoordis kasukas onkel võileiba nii, et hülgevuntsid lükkasid sibularattaid suust muudkui eemale. Pärast räägib ta bussijuhiga, konspekt:

Vana Vunts: Vanasti oli uus Zaporožets ka parem kui praegu vana mersu, selle remondiks kulub 200 000. Aga mul oli vana mersu 17 aastat, 3 aastat ei käinud kordagi teeninduses. 58-aastaselt läksin üle Audile. Volkswagen on poolrikaste auto, õige auto on ikka mersu ja Audi. Mersu sõitis ikka 800 000.
Bussijuht: Mul oli Volkswagen Passat, sõitis 200 000, kuni mulle sõideti sisse. Töötasin siis kiirabis, ei saanud pärast avariid enam kiirabis töötada, hakkasin bussijuhiks.

Sellega said nende jutud otsa; teed oli kulunud 9 km.

* * *

Alamsaksa laenude sõnastik ütleb, et sõna vilt on tulnud keskalamsaksa sõnast Filz; „Idioticon Hamburgense” ütleb (lk 56), et 1755 oli Hamburgis sellest vorm Filt.

* * *

Kolme tehniku kokku 5½-tunnise ponnistuse peale saavad korda turvasüsteem ja telefon, mis kõik algas sellest, et telefonifirma hakkas pakkuma uut teenust nii, et turvasüsteem läks rikki. Klienditeenindaja väitis, et nad olla mulle sellest saatnud ka meili, aga no tere talv! Öelge palun, kes loeb telefonifirmast tulnud meile?! Ma vaatan ainult, kas on kaasas manus, siis on see arve, aga ülejäänud viskan ära. Aga kõik tehnikud, turva- ja telefonifirmast, olid väga asjatundlikud; sain teada huvitavat terminoloogiat ning nüüd töötab kõik jälle.

Ise parandan kaks rikkis koduseadet, mis olid läinud katlakivi täis. Mars G. Fontana muiste kirjutas, et vasktorus ei tohi vesi seista üle poole aasta, ja mis see muust materjalist toru siis parem on. Üht parandab guugeldades leitud diagnostikaprogramm, teist pool liitrit katlakivieemaldit ja dušivoolikust soe vesi.

* * *

Olin lubanud, et ma jalgrattaga ei sõida. Algul oli talv, lumi maas, teedel-tänavatel jää. Seega kohtades, kus suviti käin rattaga, käisin nüüd jala. Jalutuskäigud said parajalt pikad. Pikim oli kauni talvise päikesepaistega; pildile jäid sellised erakordsed asjad nagu korduvalt sulanud ja külmunud lombid, mida talvise vähese käidavuse tõttu ei olnud katki tallatud, ning taas kord kotkas täpselt samas kohas kus ükskord enne. Kotkas ilmselt teab, et pooleteist kilomeetri kauguselt näeb teda ainult see, kes teab ja oskab sinna vaadata, ja temast ei ole talle hädaohtu karta.

* * *

Vanavanemate kunagise maja tagant läbi jalutades ja trepikodade korterinumbreid vaadeldes järeldan, et Küüditaja-Tiidus elas korteris nr 46.

* * *

Surnuaial on sugulase pandud patareiküünlad, põlevat juba kolm nädalat. Aga mul on kaasas toos tikke ja pakk kuue 56-tunnise küünlaga. Panen siis selle perekonna platsile, kelle toas sõitsin 3-aastasena ringi 3-rattase jalgrattaga (mul oli koht meeles, aga kaardile kandmata, et saaks jagada või oleks abi, kui peaks meelest minema). Kultuuritegelaste haudadelt puuduvad paraku kalmulaternad, niisama tuule kätte või hauakivi äärele lahtist küünalt ei pane, kukub ümber ja süütab kulu või mis iganes.

* * *

Läksin kahte muuseumi vaatama kaht ajutist näitust ja nägin nelja. Teine neist oli Paksus Margareetas ja sain teada, et viikingiaja meestel oli väga väike kämmal, mõõga käepide oli nupu ja põikpulga vahel kõige rohkem 8 cm pikk.

* * *

Ootamatu muusikahetk: kõnnin mööda hoonest, kus praegu on õlletehas. Sealt kostab klaverihelisid. „Mingi esitlus,” mõtlen. Kõnnin edasi, piilun akendest sisse. Saalis seisab paar-kolm inimest. „Head kõlarid,” mõtlen. Viimasest aknast näen, et saali lõpus on poodium, poodiumil kabinetklaver ja klaveri taga Rein Rannap. Õhtuse kontserdi proov.

Aga muusikaelamuse sain hoopis eksootiliselt kontserdilt sarjast „Siiditee saadikud”, mille põhiesinejad olid kutselised eeposelaulikud. Mõelda – kaugel karakalpaki rahval on kümme ehedat eepost seniajani suulises pärimuses; mida saab selle vastu eesti üksainus enamjaolt kunsteepos, mida kõik ei ole isegi lugenud ja millest suure surmaga teatakse üht-kaht rida! Meesesineja nimi oli Džirau Salamat (laul, kobõz), temalt muuhulgas see lugu (teine esineja, aga samasugune esitus ja koreograafia) ja see lugu oli ka; naisesineja kandis nime Baqsi Gulistan (laul, dutar), naishääle saund on selline ja vestmisstiil selline (võib-olla on see koguni sama esitaja). Mõlemad esinejad samas videos: link. Juurde pajatas kohalik rännumees elamusi (kahe vahepalana), sõnum oli võimas: mööda Araali merepõhja liikudes mõistnud ta, et kui inimene suudab mõnekümne aastaga kogemata kuivatada mere, mida koledat ta veel suudab!

* * *

Tuvastasin, et mul on seinal 20 × 80 cm tühja ruumi, kuhu sobiks kenasti mõni pilt. Maakonna kunstnike toodangut müüv kunstipood on lahti ja käin selle läbi. Pilti ei leia.

* * *

Tellin Amazonist ilukirja raamatu ja kohe järgmine päev näen täpselt sama raamatu eesti tõlget raamatupoes; mõtlen hetke, kas tõesti tahan lugeda tõlget või ootan nädala, aga siis mõtlen, et seal on ju pildid juures, vast tõlkest midagi ikka aru saab! Aga valesti mõtlen. Loen raamatut tagasisõidul; tõlge on halb, kohati ei saa aru midagi (eriti hämmastav on sadu kordi mainitud saladuslik „rõhtpost”, mida materdan siin veel); märgin tõlkevigu, kuni pliiatsist lõpeb süsi.

* * *

Ootasime Balti jaama juures trammi – seal on ju alati käinud tramm, isegi rööpad on maas. Viie minuti pärast nägime, et linna poole rööpaid enam ei ole ja Kopli poole pargivad rööbastel autod.

* * *

Talina Lennu jaamas on 6. värava kõrval pubi reklaamis Ju 52/3m vesilennuk (usutavasti sama foto kui lennujaama kodulehel), mille tiiva varjust paistab registreerimistähisest sidekriips ja kolm viimast tähte, …-ALL. Saksa lennukeil oli (ja on senini) pärast kriipsu neli tähte; Eesti lennufirma sai Ju 52/3m-d hiljem, kui valmis oli Ülemiste lennusadama kõrval ka lennuväli, vesilennukid need ei olnud. Mis tähendab, et lennuk oli Soome lennuk, number järelikult OH-ALL, pärisnimega Kaleva; see oli seesama lennuk, mille 14. VI 1940 N. Liidu mereväe pommitajad Keri juures alla lasid, ühes reisijate, diplomaatide ja diplomaatilise postiga, kusjuures siis ei olnud N. Liit ja Soome enam ega veel sõjajalal. Mu arust ei ole lennujaam allalastud reisilennuki pildi näitamiseks õige koht; ega ka Tallinna sadam ole kaunistatud parvlaev Estonia pildiga. Mõelge, mis juhtub, kui seda reklaami näeb mõni Soome lennundushuviline, kes räägib asjast kodumail, ja soomlased naeravad kõhud kõveraks.

Esimesel lennul istub mu kõrval hispaania abielupaar, kes ei ole võtnud kaasa lugemist ega muud meelelahutust. Härra loeb istme taskust ohutusjuhendit, proua sirvib pärast sööki ja laua ülesklappimist Lufthansa pardaajakirja, aga enamasti hoiab ta kõik see kaks tundi mõlema käega käetugedest kinni ja vaatab otse enda ette.

FRA väravas on kisav ja püksi sittuv põnn Ženja, pärast on tema ema ja vanaema tollis: „Kust tulete?” – „Frankfurdist.” – „Aga enne?” – „Me tuleme Frankfurdist.” — Jää või seisma kuulama.

Teisel lennul istub mu kohal tädi, kelle näost on näha, et ta teab, et istub valel kohal, ja ootab, et olukord laheneks, aga ei lahene. Pärast tahab ta saada kiiresti välja, aga ei saa, sest inimesed on ees, ise süüdi, kes käskis hõivata võõra aknaaluse koha! Ise tegi, ise tegi.

2.12.16

R, 3526. päev: lend

Eestisse. On argipäev, sõidan lennuväljale bussiga – uus suur kohver bussis tipptunnil! Aga lennujaamas olen ajal, mil hommikused lennud on juba ja järgmised lennud ei ole veel läinud, nii et turvakontrollis olen kahes reas üksi ja kummaski oleks viis inimest ainult minu päralt. Koos matkasaabastega täidavad mu asjad neli kandikut.

Lennud lähevad üldiselt eriliste sündmusteta. Mõlemal lennul on taga kuuldekauguses eesti emad, kes õpetavad rinnalastele puu-inglise keelt. Helisalvesti, mis mul on tavaliselt reisil kaasas, olen just täna jätnud sihilikult maha, sest selle salvestusnupp ei anna enam korralikult kontakti. Ühe repliigi kirjutan üles, koos hääldusega: „Juu vanna tsiis änt kärrott?” Ma ei usu, et sellest vaevast oleks mingit kasu, sest nagu misjonäri kohatud pärismaalased, kes muidu olnud jube musikaalsed, aga kirikulaule laulnuvat valesti, sest õppinuvat need eelmiselt misjonärilt, kes ei pidanud viisi, õpib maimuke ära ju mitte inglise keele, vaid just sellesama „juu vanna tsiis änt kärrott”. Mõelge ikka.

Lendude vahel on sedapuhku pikk maa-alune jalutus terminalist A terminali B. Aega eriti palju ei ole, kõht on tühi, aga ei ole tark süüa, enne kui järgmise lennu värav leitud. (Huvitav, et Tallinna lennu värava ootajaskond meenutab alati kergelt mustlaslaagrit.) Värava juures on putka, kus sabas mu ees seisja küsib soolakringlit; müüja ütleb, et otsas; onkel, et aga teil seal naela otsas ju on; müüja (saksa-inglise segakeeles): This is for Dekoration!

Teisel lennul on vahepeal selge, taipan äkki, et kui vaateulatuses ei ole ühtki kiirteed, peame olema järelikult Harzi mäestiku kohal. Sealt edasi on kuni Poola rannikuni (Kolbergini) selge, jälgin kaarti. Näen Nordhausenit (aga ma ei tea, kus oli selle kuulus koonduslaager ja maa-alune raketitehas), tõenäoliselt Brockeni mäge, siis Halberstadti, Magdeburgi; Berliin on just teisel pool, II piloot ütleb, et vaadake paremale, ilus vaade Berliinile.

Rea otsa peal istub väga paks veinilehane onkel, kelle istumise peale vangub kogu pink; keskmisel istmel magab sportlane, kellel paksu mehe poole ruumi vajuda ei ole, seega vajub ta minu poole ja ei reageeri millelegi, mõtlen, et äkki peaks suskama pliiatsiga. Nii et pärast on kondid sundasendist kanged.

Talinas selgub, et uuelt, seni ainult 4 megameetrit reisinud kohvrilt on alt kadunud ratas, mida ma pagasiteenindusele ka ütlen. Öeldakse, et kohvriremondist saaks uue, aga seal kestvat remont kindlasti üle nädala. Vaja on hankida uus ratas ja vajutada see kohale.

1.12.16

N, 3525. päev: puhkus

Puhkuse esimene päev on tööpäeval, mida kasutan hoolikalt. Kõigepealt kolikambrisse uued seinalambid – aga paraku selgub ka, et neid ei saa enne homset ärasõitu üles panna, sest päeval ei jõua ja õhtul on liiga pime ning kolikambri seinalampide vool käib läbi sama kaitsme kui esiku laelambi vool, mis tähendaks tegutsemist pimedas.

Vahepeal kopin väiksele kõvakettale pildifaile, mille töötlemiseks võib Eestis olla aega.

Siis naaberlinna jõululaadale, sealt varesekuju (mida üksaasta jõululaada teiseks nädalaks enam ei olnud) ja likööre, poest muid veine, Kella kõrtsis ei käi.

Õhtul Ookean.