Eestisse. On argipäev, sõidan lennuväljale bussiga – uus suur kohver bussis tipptunnil! Aga lennujaamas olen ajal, mil hommikused lennud on juba ja järgmised lennud ei ole veel läinud, nii et turvakontrollis olen kahes reas üksi ja kummaski oleks viis inimest ainult minu päralt. Koos matkasaabastega täidavad mu asjad neli kandikut.
Lennud lähevad üldiselt eriliste sündmusteta. Mõlemal lennul on taga kuuldekauguses eesti emad, kes õpetavad rinnalastele puu-inglise keelt. Helisalvesti, mis mul on tavaliselt reisil kaasas, olen just täna jätnud sihilikult maha, sest selle salvestusnupp ei anna enam korralikult kontakti. Ühe repliigi kirjutan üles, koos hääldusega: „Juu vanna tsiis änt kärrott?” Ma ei usu, et sellest vaevast oleks mingit kasu, sest nagu misjonäri kohatud pärismaalased, kes muidu olnud jube musikaalsed, aga kirikulaule laulnuvat valesti, sest õppinuvat need eelmiselt misjonärilt, kes ei pidanud viisi, õpib maimuke ära ju mitte inglise keele, vaid just sellesama „juu vanna tsiis änt kärrott”. Mõelge ikka.
Lennud lähevad üldiselt eriliste sündmusteta. Mõlemal lennul on taga kuuldekauguses eesti emad, kes õpetavad rinnalastele puu-inglise keelt. Helisalvesti, mis mul on tavaliselt reisil kaasas, olen just täna jätnud sihilikult maha, sest selle salvestusnupp ei anna enam korralikult kontakti. Ühe repliigi kirjutan üles, koos hääldusega: „Juu vanna tsiis änt kärrott?” Ma ei usu, et sellest vaevast oleks mingit kasu, sest nagu misjonäri kohatud pärismaalased, kes muidu olnud jube musikaalsed, aga kirikulaule laulnuvat valesti, sest õppinuvat need eelmiselt misjonärilt, kes ei pidanud viisi, õpib maimuke ära ju mitte inglise keele, vaid just sellesama „juu vanna tsiis änt kärrott”. Mõelge ikka.
Lendude vahel on sedapuhku pikk maa-alune jalutus terminalist A terminali B. Aega eriti palju ei ole, kõht on tühi, aga ei ole tark süüa, enne kui järgmise lennu värav leitud. (Huvitav, et Tallinna lennu värava ootajaskond meenutab alati kergelt mustlaslaagrit.) Värava juures on putka, kus sabas mu ees seisja küsib soolakringlit; müüja ütleb, et otsas; onkel, et aga teil seal naela otsas ju on; müüja (saksa-inglise segakeeles): This is for Dekoration!
Teisel lennul on vahepeal selge, taipan äkki, et kui vaateulatuses ei ole ühtki kiirteed, peame olema järelikult Harzi mäestiku kohal. Sealt edasi on kuni Poola rannikuni (Kolbergini) selge, jälgin kaarti. Näen Nordhausenit (aga ma ei tea, kus oli selle kuulus koonduslaager ja maa-alune raketitehas), tõenäoliselt Brockeni mäge, siis Halberstadti, Magdeburgi; Berliin on just teisel pool, II piloot ütleb, et vaadake paremale, ilus vaade Berliinile.
Rea otsa peal istub väga paks veinilehane onkel, kelle istumise peale vangub kogu pink; keskmisel istmel magab sportlane, kellel paksu mehe poole ruumi vajuda ei ole, seega vajub ta minu poole ja ei reageeri millelegi, mõtlen, et äkki peaks suskama pliiatsiga. Nii et pärast on kondid sundasendist kanged.
Talinas selgub, et uuelt, seni ainult 4 megameetrit reisinud kohvrilt on alt kadunud ratas, mida ma pagasiteenindusele ka ütlen. Öeldakse, et kohvriremondist saaks uue, aga seal kestvat remont kindlasti üle nädala. Vaja on hankida uus ratas ja vajutada see kohale.
No comments:
Post a Comment