N, 3538. päev: jõuluneljapäev

On suht kurb päev, sest töö-toanaaber siirdub mujale. See toimub poole päeva pealt ja tekitab omajagu segadust: itimees tuleb arvutit vahetama kolm korda, kaks neist liiga vara; kaks inimest tuleb hüvasti jätma liiga hilja.

Keelekoolis on täna kohal ainult 4, pärastpoole 5 õppurit. Õpetaja ütleb, et istugem kokkupoole, täna on jututund! Algul on maruigav teema „Tervislik söömine”, peaaegu sama igav kui poolteist kuud tagasi oranži klouni elulugu. Algul üritan olla vait ja käsitada toimuvat kui etoloogilist vaatemängu, aga lõpupoole ei saa ma mitte vaiki olla, vahelesegamisviisi lõpeta’, sest jutt jõuab paratamatult mahesöögini ning saan avaldada kuuldud tarkusi, et toit on teema, milles käibib ka tohutult eelarvamusi, umbluud ja mütoloogiat, näiteks mahetoit, mille paremus ei ole tõendatud, ja see, et selle saak on väiksem ja see maksab rohkem kui tavaline toit, ei ole jätkusuutlik ega loodussõbralik: sama toodangu jaoks on vaja rohkem põldu, traktor sõidab rohkem, võtab rohkem kütust, tallab rohkem, tossutab rohkem jne. Üksvahe üritab üks meist üles võtta teemat, et poepitsa säilivat aasta, aga tema enda tehtud pitsa sööb ta kohe ära (mõni ime, tahan vahele öelda, temperatuuril −18 °C või alla selle säilib mis iganes toiduaine kauem kui toasoojas, aga ei saa löögile). Siis räägib üks, kuidas eriti hea olevat süüa toorest toitu (hahaa!); ootan põnevusega, millal ta jõuab koopainimesteni, et saaks vahele pista tollase väga lühida keskmise eluea argumendi, aga ta ei jõua, seevastu arvan aga, et kuigi on inimesi, kes söövad liha toorest peast (meie seas ei ole õnneks prantslasi, kes söövad toorest hakkliha, eraldi toiduna, mitte võileiva peal nagu mu vanaisa), eelistaks ma seda ikka mingil määral kuumutatuna, ja mida teha seentega, millest osa ei kõlba toorest peast üldse süüa. Paraku on siinkandi keeles seene üldnimetus sama sõna, mis tähendab ka konkreetset valget seent, mida traditsiooniliselt kasvatati Pariisi-alustes vanades kipsikaevanduskäikudes pimedas hobusepasa peal, mille kohta toortoiduhuviline ütleb, et ta sööb ka neid toorelt, ja mulle ei tule meelde, kuidas on „uba”, mis on toorest peast inimese jaoks pisut mürgine. Aga siis toortoitu teema lõpeb, sest nagu taeva õnnistusena võtab see värske pitsa sõber üles teema, et kõige kurja juur on neetud kapitalistlik toiduainetööstus, mis tahab inimesi mürgitada. Mille peale itsitades ütlen teise loetud tarkuse, et mis kapitalism see on, mis iseoma kliente tapab.

Sellise pommargumendi peale ei oska keegi enam öelda midagi ja võtame üles teise jututeema, jõulukombed teie kodumaal. Mu harva kohalkäimise tõttu on õpetajal tekkinud eksiarvamus, et olen Soomest, ja mõnel teisel, et Islandilt, aga nii eksootilisi jõulukombeid ma rääkida ei oska. Muidugi võiks ju rääkida, et Soomes kõigepealt mõeldakse välja uusi hirmpikki soome sõnu, siis käiakse kõigi jõulukülalistega saunas, jõuluööl juuakse end pildituks ja esimesel pühal minnakse linna peale jalutama jääkarudega, kõik kindlasti usuksid, või et Islandil hoopis heidetakse kingid vulkaanikraatrisse, kootakse Islandi kampsuneid, mängitakse viikingimänge ning toimub muu kirjeldamatu trall ja tagaajamine. Hehee.

Äratulekul satume väljuma koos Kõrgmetsas elava rühmakaaslasega, kes küsib, et kuule, sa elad ju ka Kõrgmetsas, ma viskan su ära. Mis möödub keeleoskusi edasi harjutades ning pärast südamlikult häid pühi ja uut aastat soovides.