3.5.09

P, 986. päev: sahh, mürts, summ

Käin uisutamas mööda vanale raudteetammile ehitatud jalgratta-matkateed, näen ära ajaloolise koha ning veendun Maa külgetõmbejõu kasulikkuses.

Eilsed ülipõhjalikud ettevalmistused olid kestnud mitu tundi, kui taipasin vaadata ilmaennustust. Toho p...., kerge vihm keset päeva. Rehkendan, et optimaalseim oleks jõuda teekond ära uisutada enne vihma, esimene rong peaks minema 7.17, peaksin üles tõusma kuuest.

Kell kuus ärkangi ja mõtlen: pühapäev! Kell on kuus!! Mida ma õige ennast piinan!!!

Teine kord ärkan juba rohkem hommiku moodi ajal. On jah pisut pilves, aga pilved ei ole seda nägu, et neist võiks hakata vihma kallama.

Jala jaama. Pidanuks sõiduplaani paremini kontrollima, sest minust möödub suisa kaks bussi. T. linna jaamas on aega bussini 54 minutit. Käin leheputkas ja loen.

Kui uskuda X10-t, siis peaks buss jaamaplatsilt ära sööstma kiirusega 206 km/h. Sõit kestab ligi tunni ja näitab, et T. linnakese taga on väga vahelduv pinnamood, mida alt orust arvata ei oskakski. Mõnel äkilisel tõusul teeb buss kurja häält ja ma mõtlen, et ei tea kui kaua sellel liinil ka bussid vastu peavad.

Sõidan kaugeimasse kohta, kuhu pühapäeval bussiga saab – leidsin liini, mis käib koguni pühapäeval ja – veel suurem ime – koguni kord tunnis. Sealt kaks kilomeetrit jala alla raudteetammini kunagise jaama juures. Seal uisud alla (kõrval piknikulaual peavad vanurid õllepausi) ja korra mõtlen ka üle, kas ma olen ikka kindel, et just sellist teekonda tahan? Samas on ka varuvariant, alguspunktist paar kilomeetrit allpool on raudteetammi kõrval bussipeatus, mille jaoks on mul sõiduplaan olemas ja kust käib buss samuti kord tunnis.

Uisumatka algusots on ülesmäge, rõhtsuunas 6 km, püstsuunas 91 m. Hiljem näitab X10, et sellel 6 kilomeetril langusi ei olnud meetritki, st kõik tee on rohkem või vähem ülesmäge. Aega kulub sellele pisut alla poole tunni ja siis olen kohas, mida olen soovinud näha juba ligi kolm aastat, aga kuhu varem ei ole kuidagi jõudnud.

Koht on Teise maailmasõja imerelva V3 ainus kasutuskoht, kus see ülipika laskekaugusega paikne suurtükk 1944/45. a vahetusel mõne nädala tõesti ka lahingukorras tegutses (pisendatud versioon, laskekaugus u 45 km; Prantsusmaa rannikul olnud täisversioon laskekaugusega 160 km ei saanud lahinguvalmis).

Kes ei tea, et see siin oli, see ka seda teada ei saa, sest V3-st ega isegi mitte selle kaitsmisel/vallutamisel langenud 800 hukkunust ei ole sildipoegagi.

ÜldvaadeÜldvaade: kuuskedega kaetud nõlval vasakul oli Rohr 1; Rohr 2 oli nõlva käänukohas, pärast kuuski on näha lehtpuudes nõrk 40° vasakule üles kaldu vööt, see on 2. toru süvendist jäänud metsasiht.

V3 Rohr 1V3 Rohr 21. ja 2. toru sihid

Kinnimüüritud (või -langenud) stollisuudmed. Keskmisel pildil võib silm seletada uksel ähmast teksti. See peaks olema Ledermausschutzgitter, st nahkhiirekoopa kaitseks pandud uks.

1. ja 2. toru vahelParemal 2. toru siht
Muid vaateid

Siis ronin kunagise jaama juurde tagasi, panen uisud uuesti alla ja alustan tagasiteed, mis peaks olema 20 km mööda rattateed, siis 5 km kuidagi jaama, ning esimesed 15 km peaksid olema ainult allamäge. Võrreldes tund aega tagasi kogetud rühkimisega mäest üles on jah olemine sootuks teine. Kiirust ei tea, sest ma läksin enne liikuma, kui X10 signaali kätte sai, ja metsa vahel liikudes ta seda ei saa, selgub.

Mõista-mõista, mis see on?



Tee peal on kohati kive, umbes nagu suuremaid graniidisõelmeid, mis paar korda jäävad tagumise ratta ja piduri vahele, mille puhul võib parem uisk ootamatult seiskuda. Ikka kindlasti kellegi vaateväljas! Esimene ja kõige põhjalikum kord pensionäripaari silme all, kus algul kaob tasakaal ettepoole, siis tahapoole ja jäljed asfaldil näitavad, et ma liikusin ligi kaks meetrit nii, et maha puutusid ainult rattad ja seljakoti nurk (pruun jutt), sest mustad kaitsmejutid tulevad alles hiljem. (Või siis on mustad jutid hoopis uisusaapa liigendi needist.) Soomuskäised kuluvad, st täpsemini just ei kulu ära, natuke narmendavad, aga käsi see-eest täitsa terve. Nende Kevlari-osa on halli värvi ja sellest asfaldile midagi ei jää, nii et vahest ma siiski tee kohal ei leviteeru, vaid libisen mööda käsivarrekaitset.

Saan ka targemaks, et ei ole hea uisutamisel kanda tagataskus pastakat, mis jääb küll terveks ja terveks jääb ka minu keha, aga kokkupuutes asfaldiga kulub püksitasku just pastaka kohast ära, nii et kui püsti saan, kukub pastakas klõpsti! maha. Hägus must laik pildil ees vasakul ongi jäänud mu pükstest, mis paarist kohast on nüüd pisut õhemad kui enne. Vähema kaitstusega sõites võib tekkida asi, mida inglise keeli nimetatakse tarmac rash ja vat seda ma saada ei taha.

Vanapaar muidugi küsima, kas sain väga haiget, kinnitan, et ei saanud. Nad jalutavad edasi ja käänakul veel vaatavad tagasi, kui ma asju üle kontrollin (nt kas veepudel on terve ja võtmed alles).

Teine kord, kui kivi piduri vahele jääb, juhtub just mööda sõitma jalgrattur, mis tähendab, et sõidan edasi hoogu andmata ja uisud on otse. Parem uisk seiskub, teen äkilise sammu edasi ja uisku maha pannes käinud plärts lööb kivi vahelt minema.

Käpuli käin ka, T. linnakeses raudteejaama lähedal, kui ületan endist raudteeharu, mis sõidutee kohalt on üles võetud, aga kõnniteele muidugist alles jäetud. Olen just laskunud mööda kiviparketiga kaetud kõnniteed püstloodis ligi 20 meetrit, jalul püsimise kindlus seega üüratu, ja ületuskoht näis nii ohutu, et otsustasin sellest üle sõita. Hoian kaalu tagumistele ratastele, aga mis rööpal äkiliselt libisevad küljele, nii et käin libinal käekaitsmete peale, kuhu tekib mõni sügav kriim juurde. Muidu ei midagi.

Paari ratturiga hoian kaks kilomeetrit sama tempot ja kahest rulluisupiigast sõidan mööda. Vastu tuleb küll päris mitu uisutajat, aga nad miskipärast võtavad kõik heaks uisutada ülesmäge, mis, nagu võin omast käest kinnitada, on vaevarohke isegi heade laagritega. Nood piigad, kes enne Suveniidu linnust mu ees allamäge uisutavad, annavad pidevalt hoogu, kuigi teekonnal, mille keskmine kalle on −1%, selleks heade laagritega otsene vajadus puudub. Pärast näitab X10 teekonnagraafik, et laskumisel ei langenud mu kiirus kordagi alla 7 km/h, mis tähendab, et ma ei aeglustanud ega seisatanud kuskil üle 10 sekundiks.

Ühe korra (enne 6% laskumist T. linnakeses) keeran piduri madalamaks. Mu uiskudel on ABT Lite-tüüpi pidur, millel on küljel reguleerimisnupp, mis praeguses olekus nõuab kas keeramispulka või tangilaadseid sõrmi. Vastasel korral saavad sõrmed lihtsalt muljuda. On paljuütlev, et mu teada Rollerblade'i uutel uiskudel enam ABT Lite'i ei ole.

Peaaegu kõik endisaegsed jaamahooned on leidnud uue elu kõrtsidena. Neid on iga paari kilomeetri takka ning nende kõigi ees istuvad jalgrataste ja õllekannude seltsis vanurid. Tundub, et näen jalgrattaid kõrtside ees umbes kolm korda rohkem kui kummaski suunas sõidul. Ühte põõsapeatusest lahkujat näen ka, eks mõnes kohas ole jaamu harvemini.

Kuigi mul on väike fotokas vööl, ei viitsi eriti pilte teha, sest ühelt poolt ei ole võsa vahelt midagi näha ning teisalt ei saa sõidu ajal pilti eriti teha ega isegi vaateid nautida, sest pilk on maas teed jälgimas.

Üks vähestest kitsastest sildadestSildu on sellel piki jõeorgu kulgeval raudteel ohtrasti, kuuldavasti kaunid kivist kaarsillad, aga kahjuks neid nende otsast ei näe. Sillad on jäetud hästi laiad, nagu varuga, et kunagi tehakse nende peale kaks rada raudteed (sellel liinil oli üks laiarööpmeline rada).

Mõnes kohas on ristmikel jalgratastel eesõigus, mõnes kohas taas jalgrattatee enne ristmikku lõpeb ja pärast algab uuesti – nagu Eestis. Saksamaal siiski on lõpp ja algus tähistatud asjakohaste märkidega – mõnikord keset rattateed – ja turvaväravatega.

Kokku on raudteed alles vat nii palju:

Rattatee alumine osa ehk viimased 5 km enne suurt jõge on tasased ja lageda peal, tuul on vastu. Vihma tõesti sajab, ühe korra tuleb paar tilka, teine kord paarkümmend tilka. Päev on aga kuiv ja tilgad kuivavad kohe. Rataste pidamine on suurepärane.

Siis eraldi rattatee lõpeb ja leian, et kuigi jaamani ja kesklinnani on rattatee viidad olemas, mingit rattateed enam ei ole ja tuleb sõita kõnniteel. See on kole (asfalt on väga kehv ja ruumi vähe), aga peagi näitab viit, et rattatee jaama läheb mööda kõrvaltänavat. Alles hiljem saan teada, et selle nimi on Rohelisel Mäel, aga läbimisel ma seda ei tea, tänava nimi võiks mitmemeetrise kriidijoonistuse järgi asfaldil olla hoopis Boobarella-Str. See on kareda raputava asfaldiga, hiljem, inimasustuse juurde jõudes siledama asfaldi laikudega. Paar ülesmäge, siis jõuab suurema tee äärde, kus uurin kaarti ja avastan, et ei aita midagi, tuleb minna allamäge (ülalmainitud −6% laskumine), mööda kiviparketti, siis läbi tunneli (asfalt!), siis üle mahajäetud raudteeületuskoha (mille üks harudest suubub meetrisesse rohtu), kus käin käpaki, nagu ülal mainitud, siis mööda laia ja üsna sileda asfaldiga kõnniteed jaama. Jaama juures tuleb leida koht, kus uisk alt võtta, mõistatades, kust võiks minna raudteejaama piir (kuivõrd Saksamaal on raudteejaamades uisutamine keelatud). Aega on sobivasti kakskümmend minutit, söön võileiva, joon limonaadi, siis tuleb rong.

Siinmaal on tükk maad jahedam, tuleb jope peale panna. Hoolimata mu ennastsalgavast jooksmisest bussipeatusesse on buss olnud sõiduplaanist ees ja mul tuleb minna korterisse taas jala (uiskudel ei viitsi). Käin läbi bensiinijaama poe.

* * *

Õhtul prindin välja tuleva Balti peo pildid. Väikese varuga: pilte oli olemas kuus, vaja on kümme, kaks pakun ise juurde ja kaks lasen koostajal kaheksa seast ise valida. Rannapilti mul endal ei ole, aga palusin vennal saata; talt on tulnud neid kümneid, millest leiangi sobiva. (Rannapilti sooviti eesmärgil näidata, et Baltimail saab küll rannas käia ja meres ujuda, milles siinkandi inimesed sageli kahtlevad.)

No comments: