L, 985, päev: pühad jätkuvad

Öösel müdistab rõdul neli maipõrnikat, püüan tabada neid lennust. Mida rohkem vaatan, seda rohkem hakkab tunduma, et maipõrnikas on nagu suur prussakas (eriti värvuse tõttu ja eriti siis, kui nad vastu akent põrkununa mu peale maanduvad). Aga lennust ma mõne pildi ka saan.

Ühtlasi kuulen pimeduses ringiliikuvat vaikset tiksumist, mis osutub nahkhiireks, keda ilmselt peibutab välklambi laadimisel tekkiv ultrahelivilin, teda on toatule valgel ka näha, nii et päris segane ma ei ole. Teisalt tore, et mu kõrvad kuulevad veel sedavõrd kõrget heli (nahkhiire häälitsuse spektri alumist otsa).

Hommikul saan Roosi raamatu III osa läbi; see peaks olema kõigile neile, kes nimetavad Vene aega hellitlevalt „Nõuka-ajaks”, kohustuslik kirjandus. Alustan IV köitega, kus on raamatut poliitiliselt korrektsesse konteksti panev eessõna nagu raamatul „Kaksteist tooli”, kus eessõna selgitab, et ei, see raamat ei naera nõukogude elukorralduse üle.

Teist päeva on õues suur suvi. Prindin tuleva Balti peo jaoks Eesti pilte. Arvuti kõvaketas on hakanud tegema koledat häält ja E-klahv enam hästi ei tööta.

Käin päeval vaatamas, kas konnad on väljas. On!



Jah, olin kuivand poris kõhuli, jah, tegin riided tolmuseks, jah, tulin sedasi linna.

Bussis, millega sõidan tänasest neljast bussisõidust esimese ja neljanda, on aknad seestpoolt pesemata. See on pikk liin, sõitjad kindlasti magavad ja toetavad pea vastu akent, kuhu jääb nende juuksegeelist hägune laik. Laik on iga istmerea juures.

Olen märgalal midagi ainult 40 minutit, keskendudes kohale, kus tean jalgrada minevat kohe tiigi kaldalt, ilma et vahel oleks roostikku. Ja konnad on ka sel aastal täpselt (±10 cm) samas kohas kui möödunud aastal. Pärast tulen ümberistumise järel teise bussiga lõpp-peatusesse, jaamani, ja käin jaamapoes.

Suvi on äkki tulnud.

X10 hakkab lagunema, ükspäev kippus sisemus kummikorpusest välja tulema, täna näen, et enterinupu kummikate on murdunud. Neljakuuse pühapäevamatka-kasutuse peale on see vidinalt, mille kasutusjuhend kirjeldab kasutamist mägironimise kontekstis, kahtlaselt ootamatu. Ei muud kui garantiiremonti uurima; samas Soome aeglust teades kestaks see ilmselt kogu suve.

Puhkuse ajal sai vaadatud kogu Shreki-triloogia. Kolmas film oli ikka täitsa katsumus: mida paremaks läheb arvutigraafika, seda nigelamaks läheb sisu. Uurin, kas see tõesti on sarja viimane osa, aga pean pettuma: kolm osa on veel plaanis. Uuhhh...