R, 991. päev: ootamatu reede

Hommikul piltniku privileeg vaadata pilte, mida seni ei ole näinud mitte keegi teine ja mida mitte keegi teine enam kunagi ka ei näe – ehk siis alustan piltide sortimist. Vabastav (nii vaimses kui ka kõvakettalises) tähenduses on olnud hiljutine arusaam, et ei ole mõtet säilitada praakpilte – seega valin näidatavad-säilitatavad pildid välja juba mälukaardil ja laadin üles ainult need, mida näidata ja säilitada.

Debriifingulaadne hommikutee. Seejärel ehmatus, et 8. mai on ju täna, mitte järgmisel nädalal. Kibe-kibe tööaeg.

Annan telefonitsi uue fotoka hankimise nõu, siinkandis juba teist korda. Mõtteavalduse peale, et ega hea pildi juures olegi olulisim fotokas, vaid hea pilt sünnib inimese peas ning fotokas on ainult selle jäädvustamise vahend, tekib liini teises otsas mõtlik vaikus ja lausutakse „ah soo...”. Näiteks ega kompositsiooni fotokas kuidagi ise pane. Fotokas annab pidile ainult tehnilise poole (või faili, mida hiljem saab järeltöödelda). Ja et lugegu fotoajakirju. Ning kõige olulisem – vaadaku palju häid fotosid. Näiteks siinmaa põhjaotsas püsinäitusel „Inimese perekond” on neid kogunisti 500 tükki, üks parem kui teine.

Maksuamet tahab mult pangapabereid. Kasutage jah e-maksuametit, aga siis paari kuu pärast jookske paberite viimisel jalad rakku. Ma ei saa aru, kui maksuametisse tuleb teave pangalt (ja mitte inimese antud teabe hulgast!), siis miks ei saaks ta asja pangast üle kontrollida ise, mitte parimas jookse-poega-jõua-poega-stiilis inimest käsutada? Ei julge üle küsidagi, mitmes eksemplaris ja kas koopiad peavad olema notariaalselt kinnitatud. Võiks muidugi proovida, kas õnnestuks tellida paberitest ilukirjas ärakiri, võib-olla pärgamendil, võib-olla papüürusel vana-egipti keelde tõlgituna.

Tööl on pärastlõunaks lahti läinud jutt, nagu mu eilsed pildid oleksid juba valmis ja kuskil internetis. Vastan, et see on täitsa võimatu, sest mu pildid on alles fotoka mälukaardil.

Lahvatab jälle vana küsimus, kas bold font on poolpaks kiri, nagu õpetab „Inglise-eesti tehnikasõnaraamat”, või paks kiri, nagu väidab eesti Windows ja „Arvutikasutaja sõnastik”. Argumenteerin, et kui me kirjutame dokumenti poolpaks kiri, aga inime kasutab Windowsit (mida ta suure tõenäosusega teeb, ning kuivõrd muudegi opsüsteemide eesti terminid on vast samalaadsed, siis on nendegagi sama), kus seda teha ei saa, siis järelikult oleme ju seadnud tõlkides piirangu, mida originaalis ei ole.

Ükspäev pead vaevanud mõistatus, miks kutsutakse eesti keeles õhusõiduki tarindit purilennukiks, leiab hirmsa selgituse: see on ju nõnda vene keeles. Ja kui midagi on mingit moodi vene keeles, Puškini, Lomonossovi ja Mitšurini emakeeles, siis järelikult on samamoodi ka eesti keeles!! – Kohutav ja masendav...

...või siis hoopis terminikorraldusliku selgitamise tööpõld.

* * *

Õhtul jube ummik, punase silla keskelt vanadekoduni (400 m) sõidab buss pool tundi, saan raamatus ligi 40 lk läbi. Ent kui lugeda, mitu inimest istub igas tänavaid ummistavas autos, siis ei ole selles ju midagi imestada.