Ebakonstruktiivne arutelu eesti tõlkekoolituse olukorrast ühes Eesti kõrgkoolis, kus kogu häda juur on selles, et asja õpetavad enamasti inimesed, kes ei ole tõlkijad, ajades taga sõnalisi ekvivalente ehk õpetades sõnasõnalist tõlget*, mõni õppejõud ka nn jumalapositsioonilt, et kõik, mis on teisiti kui tema arvates (loe: sõnasõnaline tõlge), on valesti (nt 3D vastena on kolmemõõtmeline õige ja ruumiline vale). Olen asjale põhimõtteliselt vastu (sest sedasi saavad inimesed ainult illusiooni, et nad oskavad tõlkida). Protestimine kuuldavasti ei aita (ja enamik inimesi ei oska ka paremat tahta) ning nendin, et kui õppurid kunagi päristõlkeid hakkavad tegema ja oma kraadist hoolimata neid pidevalt kõlbmatuteks tunnistatakse, siis võivad nad neid õpetanud asutuse pettuse eest kohtusse kaevata. Kas õppekavu akrediteeritakse lõpmatuks ajaks, st laseme ära akrediteerida, aga edasi teeme, mis pähe tuleb?
(* Peale selle on veel näiteks lõpmatu naljategemine (tõlge peab olema naljakas) ja häälikumaagia esitamine teaduse, mitte iidse kurioosumina. Seal on kõik võimalik, nagu ka tühjade kursuste pidamine – ainekavas on, õppejõudu ei ole, punkte saab, õpetust mitte.)
Päeva saavutused on Office'i installimine ja rõdu korrastamine. ID-kaart ikka ei toimi nii, nagu tahaksin. Vahest on põhjus selles, et koosluse Vista ja IE8 arvates on ID-kaardi rakendus ebaturvaline ja ühendust ei teki. Tuleb teisipäeval kasutada kohaliku eesti seltsi korraldatud hääletamisabi.
Käin poes aiandusosakonnas ja ostan kaks kotitäit lavendleid ning kühvli. Kaevan priimulatuustid kastist välja (suuremat alla pudistamata – kast sai viimati nii hästi rõdu serva külge kinni, et ei raatsi lahti lammutada), kaevan kogu mulla kastist välja, seda on saanud kuidagi väga palju. Pärast lavendlite istutamist jääb seda omajagu üle. Siis koristan rõdu ja mullased jäljed toast ära. Tuvastan, et külmikus on valdavalt temperatuur 10 kraadi, mistõttu keeran külmemaks.
Õhtul on umbes tunni ajaga ennist tolmuimejaga puhastatud rõdupiirde vahele tekkinud kümme tillukest Zygiella x-notata võrku, pisike ämblik keskel. Nahkhiired ilmuvad minut enne päikeseloojangut ning neid lendab kaht liiki.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
meil leidis tapjataks (mis endiselt kartmatust, mitte tegelikke letaalseid lõppe tähistab) konna. Omamoodi huvitav on muidugi ka see, kuidas käitumise järgi saab aru, kelle ta leidnud on (konn, siil, herilane, muu sitikas nagu Sul rõdul) - vaatamata faktile, et selle õppis ta paari korraga selgeks, et kui kedagi leiad, ei tohi mingil juhul haukuma hakata, siis võetakse kohe käest ära.
Nojah. Seekord konna. Kes litsus end vastu maad ja oli esikäpad (...või on konnal ikka esijalad?) pea peale tõstnud, varbad püsti (või on näpud?). Hakka või nutma, täpselt nagu inimene, kui pead löögi eest varjata tahab. Ma ei teadnudki, et konna jalad (käpad?) üldse sedasi kukla taha käivad.
Igatahes seekord strateegia toimis ja naabri aiast oli ta natukese aja pärast kadunud, seega ilmselt elus.
M esimene kohtumine ämblikuga oli selline, et M vaatas, nuusutas, lükkas kaks korda ninaga, siis astus sammu tagasi, siis ründas kiiresti ja sõi ära. Ja nii on see olnud kuni selleni, kuidas M sõi paar nädalat tagasi ära mesilase (mis muidugi kohe M-i, kelle põhitegevus on magamine ja päikeselaikudes lesimine, hüppama pani).
Teise koera C piinaks ja rõõmuks sattus tuppa allakukkunud varesepoeg, mispeale C arvas, et see on toodud talle (M teab ammusest ajast, et linnud toas on kindel ei-ei), varesekast oli laua peal, C seisis tagakäppadel laua kõrval. Vares suri öösel ära, millest ühelt poolt on kahju, aga teisalt kergendas olukorda jahikoerte seltskonnas.
Veel. Kutsu.ee-s on M-le sõbraks hakanud ka kass. Peaks vastu kirjutama, et jajaa, kassidega sõbrustame väga meelsasti, kassid meile vägagi meeldivad...
:)) jajah, ega tapjataks ka ainult natuke mängida tahab, et tema veeretab käpaga ja...
Post a Comment