N, 990. päev: 15 minutes of fame

Näen unes, kuidas üks ametikaaslane „on tegelikult koer”.

Balti peo jaoks kaasa seljakotitäis raamatuid, raamatutesse igaks juhuks nimi sisse, kaasa ka nimekiri, et midagi rändama ei läheks. Kott on koletu raske. Kaasa ka kilud ja liiter Vana Tallinna koorenapsi, nagu tellitud.

Pärastlõunal algavad viimase hetke ettevalmistused, nagu kiluleibade tikkimine. Siis algab üritus ise, millest praeguseks hetkeks (kirjutan neid ridu nädal hiljem) on meeles vaid ülev segadus. Sööki oli kaunis rohkesti, eesti kolmes fassongis kiluvõileivad kadusid üllatavalt kiiresti (aga noh midagi ei ole imestada, kui mujal süüakse ka molluskeid ja hallitanud juustu). Eestlased olid sedapuhku keskendunud soolasele (kala) ja kartulisalatile, lätlased muule tahedale (millest ajaks, mil ka mina mekkima pääsesin, olid alles näiteks oapudrupallid) ja leedukad kahel laual nii soolasele kui ka magusale. Joogiks tervitusvahuvein (kohalik) ja valik Baltimaade parimaid ande, Rīgas Balsams seal hulgas.

Nagu ikka, näib olevat vaikimisi seatud kohustus teha pilte. Teen pilte väga palju, lootuses, et ju vast ikka midagi peale jääb (ah neid digifoto mõnusid, kus klõps ei maksa peaaegu mitte midagi [pisut siiski: katiku kulumine, akulaadimise elekter, hanke- ja käsitlemiskulud]). Hiljem jääb üle 300 tehtud pildist alles umbes 80 (ülejäänud kustutan karmilt), sellest läheb peo veebialbumisse 64 ehk ainult iga viies.

Kultuurieeskavas on Vilniuse kui Euroopa tulevase kultuuripealinna promovideo (1 minut), Baltimaid tutvustav fotonäitus, Läti rahvakunstiansambel (!!) ja mu ettekanne eesti isikunimedest (mis on sisuliselt kunagine prantsuse keele ettekanne inglise keeles ja uues kuues). Võimendust ei ole, aga eks huvitava jutu peale sumin vaiki. Penny drops kohas, kus on juttu segasest olukorrast enne perekonnanimede panekut, talunimede järgi nimetamisel, kui samas talus võib elada mitu peret ja eri eesnimesid on kogukonnas parimal juhul kümmekond ning kus talunime muutumisel või teise tallu kolimisel muutus ka lisanimi. Muidu mõista tulevad jutuks perekonnanimede XIX saj panemise kohas Saaremaa nimi Eitea, Käru saksakeelsed sõimunimed, Järvakandi sadamanimed, Hõreda anglofiilsed nimed ja Ingliste mõisniku mõtteplokist tekkinud pisikese Lau küla nimekolmik Meinberg, Leinberg ja Weinberg. Paljud näited on mu vanavanemate ja kaugemate sugulaste seast.

Läti rahvakunstiansambel esitab alustuseks läti laulu, mille refrään sarnaneb kahtlaselt „Mutionu” refräänile, kaks läti rahvatantsu algul üksi, siis publikust tõmmatud kaaslastega (ah kui tore on olla fotograaf!!), ning lõpetuseks läti kaerajaan ja läti laul viisil „Üks vanamees saagis üht jämedat puud”. Tantsimise ajal lasen fotokal keskmisel käigul üsna pidevalt klõpsuda ja sellest sajastkonnast pildist tuleb umbes viis ka välja. (Üldse sain palju targemaks: täitevälk päevavalguslampidega valgustatud ruumis ei toimi; täitevälk sähvatagu katiku sulgumisel, mitte avanemisel; võinuks olla kaasas valgusjõulisem objektiiv: suurem ava → lühem säriaeg → väiksem liikumishämu; optiline pildistabilisaator hämaras ruumis liikuvate inimeste pildistamisel ikka ei sobi.)

On palav ja läti rahvatantsu ajal tunnen, kuidas higi jookseb mööda selga. Piltniku saatus on see, et söögi ja joogi kallale saab asuda „alles pärast laulatust”.

Üritus läheb aga korda, raamatulaual on mu eesti-, saksa-, inglise- ja itaaliakeelsete Balti ja Eesti ajaloo raamatute järjekord pisut muutunud, st keegi neid ikka vaatas.

Väsitava päeva järel korteris lõõgastumine. Kannan paberile märgitud magistritöökommentaarid faili (vahepeal ma mitu nädalat ei teadnud, kus töö on, kartsin juba, et äkki olen ära kaotanud, puhkuse ajal näiteks lennukis lugesin ja kommenteerisin).

* * *

Kas teate, et Eesti Rahvusraamatukogust saab tellida raamatuid elektroonilisel kujul? Vat nõnda tellisin omale paar nädalat tagasi Henriku Liivimaa kroonika esimese eesti tõlke (Jaan Jung, 4 vihku, 1881–1884), mida muidu omandada on raske. Sel nädalal oli suur pusimine sellega, et ma ei saanud failidele viitavaid linke lahti, aga täna on lõpuks kõik korras ja laadin alla. Kuivõrd ma ei leia, kuidas saaks teksti kopida (tellitud oli tuvastatud fail), arvan esti, et fail on pildina, mitte tekstina, siis järgneb nobedate näppude voor (katseks kroonika finaal XXX peatükk ja 1219. a Tallinna lahing).

Toredaid tõlkeleide ja autentset XIX sajandi eesti keelt.

Muu hulgas selgub, et järgmises ilmunud eesti tõlkes, Mägiste 1962. a tõlkes (2008. a väljaande järgi), saadetakse Valjalasse end ristima tulnud saarlased tagasi oma „küladesse”, mis paarkümmend rida eespool on just hoolega maha põletatud (mujal tõlgetes on ikka juttu teistest linnustest). Jung ütleb revalaste kohta „Tallinlased” (suurtähega ja ühe n-ga), Saaremaa kohta „Saare maa” (kuigi „Liiwimaa” kirjutab ta mõnikord kokku, vast on tükiviga) ja arvab nime Lindanise olevat sama laadi kui ise-lõpulised kohanimed (Puidise, Keitise jt) – uusimail oletusil on nimi Lindanise saadud sõnadest lin danische, st Taanilinn(us).